LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Nativi meestest pidas Mossadiga tihedat sidet. Ühel detsembrikuu päeval oli tema Bulgaariast pärit naisel oma mehele varuks üllatav sõnum.

      „Sa ei usu oma kõrvu,” ütles ta kavalalt naeratades. „Täna hommikul jooksin tänaval kokku ühe vana sõbraga Sofiast. Ma polnud tedadnäinud aastaid. Käisin temaga ühes klassis. Kas pole huvitav kokkusattumus?”

      „Kas tõesti? Mis ta nimi on?” küsis mees.

      „Alexander Israel. Homme saame uuesti kokku ja läheme koos lõunale.”

      Nativi saadik teadis, et Eitan otsib äsja mainitud meest ja ta võttis Eitaniga kohe ühendust. Järgmisel päeval läksid kaks Mossadi agenti kokkulepitud restorani ja võtsid Alexander Israeli ning tema lapsepõlvesõbra laua lähedal istet. Kui Israel Nativi mehe abikaasaga hüvasti jättis, asusid agendid teda jälitama.

      Paar päeva hiljem saabus „Alexander Ivor” Austrian Airlinesi lennukiga Pariisi. Lennukis istus tema kõrval noor ja nägus naine. Ivor, kelle nõrkuseks olid kaunitarid, hakkas neiuga vestlema. Nad leppisid kokku, et lähevad koos Pariisi ööelu nautima. Vahetult enne maandumist tegi noor naine ohvitserile ettepaneku: „Mulle tulid sõbrad lennujaama vastu. Kas tahaksid meiega liituda? Kindlasti leidub ka sulle autos ruumi.”

      Ivor oli ettepanekust vaimustuses. Lennujaamas ootaski naist kaks hästiriietatud härrasmeest. Seltskond istus autosse ja suundus Pariisi poole. Ivor istus juhi kõrvalistmel. Õhtu oli kätte jõudnud ja väljas oli läinud pimedaks. Korraga märkas juht tee ääres hääletavat meest.

      „Võtame ta peale,” ütles ta.

      Auto peatus ja „hääletaja” ning veel paar meest, kes pimedusest välja kargasid, lähenesid sõidukile. Nende taga seisatas veel üks auto.

      „Meid tahetakse röövida!” karjatas Ivor.

      Tagaistmel olev mees haaras tal äkitselt kõrist. Ivor püüdis haardest pööraselt rabeledes vabaneda. Autouks avanes ja teeveerel seisev mees sööstis Ivorile kallale. Ta sihtis teda relvaga ja karjus heebrea keeles: „Üks liigutus veel ja sa oled surnud!”

      Ivor kangestus. Talle suruti kloroformilapp näole ja mõni hetk hiljem oli Ivor juba sügavas unes.

      Ivor toimetati märkamatult Pariisi salakorterisse, kus Rafi Eitan ta koos oma meestega üle kuulas. Vahistatu tunnistas üles, et on egiptlastele ülisalajasi dokumente müünud ja tema tegevuse eesmärgiks oli olnud raha teenimine. Isserilt tuli korraldus ta tagasi Iisraeli toimetada. Ta leidis, et isegi kõige nurjatumal reeturil on õigus kohtuistungile.

      Avner uinutati, pandi suurde kasti ja lennutati Israeli õhujõudude kaubalennukiga Pariisist Tel Avivi. Lend oli pikk ja vaevarikas. Roomas ja Ateenas tuli tankimiseks teha vahemaandumisi. Lennukipardal oli ka tuntud arst ja anestesioloog Yona Elian. Enne igat maandumist ja õhkutõusmist süstis ta Avnerile uinutit.

      Ühel hetkel muutus Avneri hingamine raskeks, südamelöögid ebaühtlaseks ja pulss tõusis. Dr Elian tegutses palavikuliselt, et Avneri seisund stabiliseerida ja olukord kontrolli alla saada. Arst püüdis talle paigaldada ka hingamisaparaati, kuid sellest polnud abi – vang suri pingutustele vaatamata mitu tundi enne sihtpunkti jõudmist.

      Kohe pärast maandumist teatasid Mossadi agendid Isserile Israeli surmast. Ramsad käskis surnukeha lennukisse jätta ja pilootidel valmistuda õhku tõusmiseks. Laip heideti merre kaugel Iisraeli rannikust.

      Ootamatu äpardus tekitas Mossadi peakorteris ohtralt ärevust. Isser läks esimesel võimalusel peaminister Moshe Sharetti jutule ja palus temalt luba algatada ohvitseri surma puudutav juurdlus. Sharett määras selleks ametisse kaks meest, kelle juurdluse tulemused tõestasid, et Mossadi agendid polnud teinud midagi valesti. Nad olid püüdnud vahistatu kohtuistungi pidamiseks Iisraeli toimetada, aga tema surmas nad süüdi ei olnud. Surma peamiseks põhjuseks oli oletatavasti uinuti üledoos, kuid veel aastaid hiljemgi väitis pardal olnud arst, et surma põhjustasid õhurõhu järsud muutused. (1960. aastal osales sama arst anestesioloogina Eichmanni vahistamisel Argentinas.)

      Isseri mehed uurisid Avneri dokumente ja leidsid nende hulgast Jeruusalemma katoliku kiriku poolt väljastatud usutunnistusi ja soovituskirju. Avner oli kavatsenud pärast riigisaladuste maha parseldamist põgeneda Lõuna-Ameerikasse. Tema kohvrist leiti laevapilet Brasiiliasse.

      Järgmine probleem, mis Isseril tuli lahendada, oli Avner Israeli perekond. Ta oleks pidanud Matilda enda juurde kutsuma ja paljastama talle kogu tõe, kuid Mossadi agendid, kellel oli operatsiooni äpardunud lõpu pärast piinlik, otsustasid peaminister Sharetti nõusolekul heita tõde ajaloo prügikasti. Mossad läkitas ajakirjandusse kapten Avner Israeli saatusest väljamõeldud lugusid. Mainiti, et mees oli Iisraelist põgenenud võlgade ja keeruliste armusuhete tõttu. Väljamõeldised kütsid mõistagi lugejate kirgi ja sattusid enamasti ajalehtede esikaanele.

      Matilda, tema poeg Moshe Israel-Ivor ja mehe vennad ei teadnud aastaid, mis tegelikult Avneriga juhtus. Nad uskusid, et ta on endiselt elus ja viibib kusagil Lõuna-Ameerikas.

      Mossadi vale oli andestamatu. Esimeseks läbikukkumiseks oli see, kuidas nad Israeli kohtlesid, vaatamata sellele, et tegemist oli riigireeturiga. Teine viga oli vaikimisvandenõu, Israeli nime sõjaväedokumentidest kustutamine ning Avneri naisele ning vendadele valetamine. Rafi Eitan ja mitu Mossadi agenti olid vastu, et Avneri surnukeha merre heidetakse, aga nende arvamus ei lugenud midagi.

      „Neil päevil oli Väike Isser härra Julgeolek,” rääkis Eitan. „Ta oli salateenistuse ainuvalitseja ning tema otsuseid ja käske ei seatud kunagi kahtluse alla ega vaidlustatud.”

      Aastaid hiljem tuli kogu lugu ikkagi avalikuks, mis on tõestuseks selle kohta, kui raske on inimest lihtsalt ära kustutada. Isegi surnud võivad vahel rääkida.

      Viies peatükk

      „See või? See on Hruštšovi kõne…”

      Kõik algas ühest armuloost.

      1956. aasta kevadel armus Lucia Baranowski pööraselt ühte nägusasse ajakirjanikku, kel nimeks Victor Grayevsky. Naise abielu kommunistliku Poola asepeaministriga oli karidel ja nad kohtusid haruharva. Lucia töötas Poola Kommunistliku Partei peasekretäri Edward Ochabi assistendina. Kolleegid olid veetleva ajakirjaniku visiitidega Lucia juurde ammu harjunud ja naine ei teinud oma tunnetest mingit saladust.

      Victor oli Poola Uudisteagentuuri (PAP) vanemtoimetaja ning tegeles Nõukogude Liidu ja Ida-Euroopa suhetega. Tegelikult oli ta juut ja tema pärisnimi oli Victor Spielman. Nime muutis ta ära sõprade soovitusel aastaid tagasi, kui astus Kommunistlikkusse Parteisse, sest Spielmani nimega poleks ta karjääriredelil kuigi kaugele jõudnud. Grayevsky aga kõlas poolapäraselt.

      Victor oli alles poisike, kui sakslased teise maailmasõja ajal Poola vallutasid. Tema perekonnal õnnestus Venemaale põgeneda ja tänu sellele pääseda genotsiidist. Sõja lõppedes pöördusid nad tagasi Poola. Victori vanemad ja noorem õde emigreerusid 1949. aastal Iisraeli, kuid veendunud kommunist ja Stalini pooldaja Victor otsustas jääda Poola, et koos aatekaaslastega ehitada üles töölisklassi paradiis.

      Keegi aga ei aimanud, et noore kommunisti südames oli tärganud kahtlus. 1955. aastal külastas ta oma Iisraelis elavaid sugulasi ja nägi hoopis teistsugust maailma – vaba ja arenevat juudi demokraatlikku rahvast, kelle unistused ja eluolu erinesid kardinaalselt nõukogude propaganda maalitud ettekujutusest.

      Poola naastes hakkas 30-aastane Victor kaaluma, kas ta ei peaks samuti Iisraeli emigreeruma. 1956. aastal, ühel aprillikuu hommikul külastas Victor taas oma parteikontoris töötavat kallimat. Naise kirjutuslaual lebas punaste kaantega toimik, millele oli peale löödud tempel „Ülisalajane”.

      „Mis see on?” küsis Victor.

      „See või? See on Hruštšovi kõne,” vastas Lucia ükskõikselt.

      Victor kangestus. Ta oli Hruštšovi kõnest üht-teist kuulnud, kuid ei olnud iialgi kohtunud inimesega, kes oleks seda näinud või lugenud. See oli üks paremini hoitud Nõukogude Liidu riigisaladus.

      Victor teadis, et Nõukogude Kommunistliku Partei peasekretär Nikita Hruštšov oli möödunud aasta veebruaris toimunud 20. kongressi jaoks

Скачать книгу