LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ja seljas helekollane puuvillane särk.

      „Kas ma segan?” küsis ta.

      „Ei,” vastas Ruth kergendatult ja ronis redelilt alla. „Kas te tulite mälestusmärke vaatama?”

      Naine oli üllatunud. „Ma ei teadnud, et siin leidub mõni. Kas need on kuulsad?”

      „Ma ei ütleks, aga seda käiakse vaatamas. Mina olen Ruth Aston. Kirikuvalvur.”

      Vana Billy köhatas valjult ja koputas kepiga vastu põrandat.

      „Ja tema,” jätkas Ruth alistunult, „on härra Twelvetrees. Ta on elanud selles külas kauem kui ükski teine.”

      „See on tõsi,” kinnitas Billy.

      „Minu nimi on Mitchell, Meredith Mitchell,” ütles noor naine. „Minu sõber ja mina oleme majajahil. Me käisime äsja vana kiriklat vaatamas.”

      „Proua Aston võib teile kiriklast palju rääkida,” ütles Billy.

      Ruth heitis talle kõõrdpilgu. „Mine parem ja vaata, kas auto tuleb tagasi,” soovitas ta uuesti. „Ma näitan preili Mitchellile kirikut.”

      Billy kõhkles kahe huvipakkuva objekti vahel, kuid eelistas lõpuks politseiautot turistile. „Hea küll,” pomises ta ja vantsis välja.

      Ruth ohkas kergendatult. „Kui ta näeb, et ma siin olen, tuleb ta juttu puhuma. Ma saan aru, et tal on igav, aga kui sa pead ühte ja sama asja mitu korda kuulama, hakkab see tüütama.”

      Ta andis käega edasi astumiseks märku. „Ma tean kiriklast rääkida sellepärast, et ma elasin seal. Minu isa oli selle kiriku viimane ametisolev vaimulik. Praegu meil pole oma vikaari, sest kogudus on liiga väike. Aga vanemad elanikud nagu vana Billy Twelvetrees räägivad minust ikka nagu vikaari tütrest. Mina ja minu sõbranna Hester, kellega ma elan ühes majas, oleme kirikuvalvurid ja hoiame siin silma peal. Ma tunnen, et isa oleks seda soovinud,” lisas ta nukralt naeratades.

      „Me pole maja suhtes veel otsustanud,” ütles Meredith kähku. „Me tulime ainult vaatama.”

      „Veidi halvas seisukorras, eks ole?” küsis Ruth kaastundlikult. „Varem oli see väga ilus. Vähemalt aed. Muriel Scott ei ole just aednik ja see neetud koer kaevab igale poole auke. Kas te nägite Rogerit?”

      „Ei, ta pandi hoiuruumi kinni.”

      „Vältige teda igal võimalusel. Ta ilastab. Vabandage, kui ma olen pealetükkiv, aga kas teil on pere? Kirikla on väga suur maja.”

      „Meil pole lapsi. Ja ma olen teiega nõus, see maja on vist tõesti liiga suur. Mu sõber tuli seda vaatama, aga sõitis metsa.”

      Ruth silmitses teda kahtlustavalt. „Miks?” küsis ta pingsalt.

      Meredith muutus pisut kohmetuks. „Me nägime enne politseiautot. Alan töötab ise ka politseis. Ta tahtis minna vaatama.”

      Ruth ütles rusutult: „Ah-jaa, see politseiauto. Vana Billy nägi seda ka. Ilmselt nägid seda kõik.” Ruth vahetas teemat. „Noh, see siin on Fitzroy monument. Ta on mu emapoolne esivanem. Fitzroydele on püstitatud mitu mälestusmärki. Kui ma siia kirikusse tulen, on mul tunne, just nagu külastaksin vanemaid sugulasi.

      Ja mul on ka selline tunne, et nad ei vaata mind eriti hea pilguga. Ma ei tea miks, punt halva kuulsusega tegelasi, nagu nad olid. Kirik on nii suur seetõttu, et see on ehitatud vererahadega.”

      Meredithi kulmud kerkisid. „Milliste vererahadega?”

      „Noh,” ütles Ruth. „Mina nimetan seda nii. Hubert Fitzroy lasi väikese kiriku oma rahadega nii suureks ehitada pärast seda, kui ta naine Agnes kahtlastel asjaoludel suri. Ta kukkus aknast alla, aga käisid jutud, et ta oli juba enne surnud ja visati alla. Ametivõimud olid neid jutte kindlasti kuulnud, aga Hubert oli ustav kuningasulane ja naise elul polnud tollal erilist väärtust. Piiskop tõstis kerget kära, sest Agnes oli ta sugulane, aga kui Hubert lubas talle selle kiriku, jäi ta vait. Kui teid huvitab, siis ka Hubert ja Agnes on maetud siia, hauakividel on nende kujutised. Huberti oma on ilma näota. Agnese oma ei ole. Ma olen tihti selle üle mõelnud.”

      Ruth jäi vait. Ta ei saanud parata. Politseiauto metsa ääres tõrjus kõik teised mõtted eemale ja ka kadunud Huberti pahategude tagarääkimine ei aidanud neid koguda.

      Ta proovis teist moodust. „On olemas ka ülemine Stovey. Võibolla teate. Meie oleme alumine, kuna asume allpool Stovey metsa. Vähemalt rahvas arvab nii. Kui ma laps olin, kasvasid siin põhiliselt lehtpuud. Kusagil kuuekümnendatel aastatel hakkas metsamajand siia okaspuid istutama.”

      „Kas te käisite lapsena metsas mängimas? See võis olla ahvatlev koht,” küsis Meredith.

      Ruth raputas pead. „Mulle pole mets kunagi meeldinud. Koolipõlves hirmutati mind sellega ja ma käisin seal ainult koos emaga kas koera jalutamas või kiriku ehtimiseks rohelisi oksi toomas. Teised külalapsed käisid küll, aga mina kartsin Rohelist meest.”

      „Ma olen temast kuulnud,” ütles Meredith. „Metsavaim, eks ole?” Ta silmitses Ruthi pisut üllatunult. „Kas siin kandis on tema kohta ka oma legend?”

      „Tulge välja,” ütles Ruth äkki. „Ma tahan näidata teile midagi katuseräästa all seinal.”

      Õues oli päike välja tulnud ja üritas vihmast märga maad kuivatada. Kirikuaias, kus oli pikk rohi ja palju pügamata põõsaid, oli sellega tükk tegemist. Rohukõrte ja vanade kalmuküngaste vahel kõrgus labidakujuliste lehtede ja punaste õiekobaratega kuukress. Meredith märkis, et oli näinud sama taime ka kirikla aias vohamas ja nad arvasid ühel meelel, et küllap olid need siinsete järeltulijad. Kogu selle rohu- ja lilledžungli keskel seisid hauakivid- ja monumendid, paljud sammaldunud ja viltu. Tundus, et ingel lähedal samba otsas prantsatab oma tarbetute kivist tiibade raskuse all iga hetk maha. Ingli peas kükitanud üksik harakas laperdas naiste lähenedes minema.

      „Üks tähendab leina,” ütles Ruth ja vaatas ringi, otsekui teist otsides. Kaks tähendab rõõmu. Ei, oli ainult üks harakas.

      Ta surus ebausu maha ja vabandas ümber kiriku kõndides aia halva seisukorra pärast. „Me maksime vanale Billyle, et ta selle korras hoiaks, aga nüüd ei suuda ta seda oma haige puusa ja südame tõttu enam teha. See näeb kohutav välja. Siia ei maeta enam, aga ma arvan, et kui mõni vana külaelanik, nagu näiteks Billy, avaldab selleks soovi, leiame talle koha. Isa Holland ütleb ikka, et me peame austama inimese soovi puhata oma lähedaste kõrval.”

      Nad jäid seisma ja Ruth osutas ülespoole. „Kas te näete seda veesülitit?”

      Meredith vaatas osutatud suunas. Veesüliti kujutas mingit müütilist olendit. „Draakonit?” küsis ta.

      „Jah. Ja nüüd vaadake vasakule, rennist natuke allapoole.”

      Meredith vaatas. „Oi, räästa all seinal on näo kujutis!”

      Ruth ütles tõsiselt: „See on tema.”

      Sel hetkel langes päikesekiir reljeefile, tuues paremini nähtavale lehtede vahelt piiluva kavala näo.

      „Mõned arvavad,” ütles Ruth, „et see on keldi jumal Cernunnos, aga minu isa ütles, et see on kaugelt varasemast usundist, isegi enne kelte, võib-olla neoliitikumist. On olemas ka Lääne-Euroopa versioon, mis on seotud Dionysose kultusega. Isa kahtles selles. Igatahes on kõik algselt metsaga seotud. Isa uuris ürikutest, et metsad on olnud alati pühad paigad. Metsas on maapinnal näha kohti – suuremalt osalt umbe kasvanud –, mida isa arvas olevat ohvripaigad. Ka teistes kirikutes on rohkesti päiskive ja kapiteele, mis kujutavad lehispäid, nagu isa neid kutsus, et teha vahet nende ja Rohelise mehe vahel. Nendest sai levinud kaunistus, paljudel juhtudel fantaasialennust inspireeritud figuurid. Aga tegelik Roheline mees – kes iganes ta siis oli – elas inimeste alateadvuses. Igatahes müürsepad ja töömehed, kes selle kiriku ehitasid, uskusid sellesse. Nad teadsid, et kirik, mis esindab uut usku, esitab väljakutse vanadele. Niisiis paigutasid nad sinna üles Rohelise mehe, kes vaatab oma valduste – Stovey metsa – poole. Kirikus sees oleks ta sissetungija. Aga kui me läheme metsa, oleme meie sissetungijad.”

      Ruth

Скачать книгу