LITMIR.BIZ

Скачать книгу

suri umbes kakskümmend kuud tagasi ja isa abiellus uuesti leina-aasta jooksul. Jane oli kindel, et sinna ongi koer maetud. Ta oleks soovinud aidata, kuid see ei tähendanud veel seda, et Tammy võiks koolis viilida. Ja Jane’i hea tahe ei hoidnud ära seda naeruväärset silmasõda, mida nad praegu omavahel pidasid, oodates, kes esimesena pilgu ära pöörab.

      Jane lõpetas duelli sõnadega: „Miks sul kodutöö tegemata on?”

      „Ma ei võtnud seda kaasa.” See polnud öeldud upsakalt ega sõjakalt, see oli lihtne fakti nentimine.

      „Kas sa unustasid? Jätsid kogemata koju?”

      „Ma ei võtnud seda kaasa.”

      Jane kiristas mõttes hambaid ja kordas endamisi: Ma ei kaota enesevalitsemist. Ilmad olid ruudulise puuvillase koolivormi jaoks veel liiga külmad. Tammyl oli seljas talvevorm, mis koosnes hallist seelikust, valgest pluusist ja punasest pulloverist. Pluus oli triikimata. Tal olid jalas paeltega kingad, mis olid kulunud ja viksimata. St. Claire’i tüdrukutel oli keelatud kanda moodsaid tossusid, mis olid jalgadele ebatervislikud. Õnneks olid nahkjalatsid, mida kutsuti omal ajal putukalömastajateks, taas moodi tulnud ja tüdrukutel polnud midagi nendes ringi trampimise vastu. Jane oli tihti märganud, et Tammy oli oma välimuse vastu ükskõikne või ei märganud ta seda. Aga keegi oli ometi minnalaskmist tähele pannud. Sest keegi oli pununud tüdruku pähkelpruunid juuksed ühte pikka patsi, mis rippus seljal, ja teinud seda üsna osavalt.

      Jane mõtles Tammy vastuse peale. Ei võtnud kaasa! „Tammy,” küsis ta, „kas sa tegid kodutöö ära? Räägi tõtt.”

      „Ei.”

      Noh, hea et tüdruk vähemalt tõtt rääkis, kuid Jane oli pisut hämmeldunud ja ta pahameel kasvas.

      „Miks?” Jane teadis, et see kõlas teravalt. „Tammy, sa tead, et St. Claire’i õpilased peavad tegema kodutöid. Sa tead, et su isa maksab õppemaksu ja sa pead tasuks hästi õppima ja…” Jane’i hääl katkes. Lapse nägu oli nagu tühi mask. „Miks sul kodutöö tegemata on?” küsis ta palju leebemalt.

      Nüüd pööras Tammy oma hallide silmade pilgu kõrvale. „Ma teen selle täna õhtul ära.”

      See nagu eelminegi polnud mingi vastus Jane’i küsimusele. See oli järjekordne puiklemine ja Jane tundis, et oli puudutanud midagi, millest Tammyl polnud kavatsust rääkida. Ja kui Tammy ei taha midagi rääkida, siis võid sa ennast näost siniseks pärida.

      „Võta siis homme kaasa, Tammy. Valmistehtuna, eks?” Jane teadis, et ta pidi ennast kaotajaks tunnistama. Tammy oli tänase lahingu võitnud. Kui tüdruk pöördus minekule, küsis ta: „Kas kodus on kõik korras, Tammy?”

      „Jah, tänan küsimast, preili Brady.”

      Enne kui lause lõpule sai, oli Tammy silmist kadunud.

      Kas sellepärast, mõtles Jane, et Tammy oli aimanud järgmist küsimust, mis oleks olnud: „Kas koolis on kõik korras, Tammy?”

      St. Claire’is pandi isiklikule vastutusele suurt rõhku. Igal aastal määrati viimase klassi õpilasele hoolealuseks keegi esimesest klassist. Vanem tüdruk pidi hoidma tal silma peal, avastama probleemid ja nendest õpetajatele rääkima. Õpetajatele, eriti direktor proua Davenportile, meeldis mõelda, et St. Claire’is ei esine kiusamist. Ent laste terav vaist valis kohe välja need, kes on kergesti haavatavad. Ja Tammy oli kõige oma näilise enesekindluse juures vägagi haavatav. Jane teadis seda. Ja veel midagi – täna hommikul oli oli ta märganud klassis teatud meeleolu. Pilkude vahetamist ja itsitamist, mõned pilgud olid häbelikud. See oli keskendunud Haywardi kaksikute ja nende väikese grupi ümber. Kui nad ei vahtinud üksteist, vahtisid nad Tammy selga. Jane tõlgendas neid märke mingi koerusena. Kas Tammy seda märkas või ei, oli teine asi.

      Kellahelin kuulutas vahetunni lõppu. Oma pahameeleks tõdes Jane, et südamest-südamesse vestluse kõrval – mis oli täielikult ebaõnnestunud – jäi ta ilma oma tassist kohvist. Võtku vanatühi seda tüdrukut! Jane haaras vihikupaki ja tõttas kolmandasse klassi, et rääkida katku koledustest – teema, mis näis lapsi alati erutavat. Mitte nagu tööpuuduse või suurenevate palkade tagajärjed. Eriti köitsid neid katkumuhud ja rotid.

      Danny seisis Hazelwoodi õue servas, poolenisti traktori varjus. Natuke kaugemal askeldas Hugh Franklin oma vana Land Roveri mootori kallal. Kuigi kaks meest olid enam-vähem ühevanused, oli Hugh näinud alati noorem välja, aga mitte täna. Isegi kaugelt märkas Danny vagusid ta näol ja musti rõngaid silmade ümber. Pärast teist korda abiellumist oli Hugh vananema hakanud. Mees kandis koormat, mida ta ei osanud kergendada või maha panna.

      Läbi avatud küüniukse Hugh’ selja taga nägi Danny uhke Volvo nina, autot, millega proua Franklin oli ringi sõitnud ja millega ta enam kunagi ei sõida. Danny teadis, et Hugh ja ta kaasa olid erinevad inimesed. Hugh on muretu loomusega, kuid Sonia oli seda tüüpi, keda Danny kutsus endamisi hambavaluks. Isegi Hugh’ kannatus oli mõnikord katkenud ja Danny oli kuulnud neid mitu korda teineteise peale karjumas. Ent kui aus olla, siis oli Sonia Dannysse ja tema peresse alati hästi suhtunud. Dannyl oli temast olnud natuke kahju. Sonia polnud Hazelwoodis nii-öelda omas elemendis. Danny tunnetas, et naine oli ennast siin just nagu lõksus tundnud. Ta kujutas hästi ette, et kogu aeg ühes kohas viibimine võib olla piin ja oli ise seetõttu seda alati vältinud. Võib-olla sellepärast tundiski ta Soniaga hingesugulust.

      Danny astus traktori tagant välja ja köhis kurgu puhtaks. Hugh tõstis Land Roveri juures pead ja pööras kannal ringi, näol lootus ja ärevus.

      „Ah, Danny,” ütles ta. „Sina.” Tema hääles kostis selget pettumust. Ta astus tulijale vastu ja pühkis räbalaga musti käsi. „See vana mootor hakkas jälle streikima. Tuleb vist uus auto osta. Või mõni korras kasutatud vana. Kas sa tead kedagi, kes võiks müüa?”

      Danny kogus oma rännakutel kasulikku infot. Aga nüüd raputas ta pead. Hugh oli esitanud küsimuse ükskõiksel toonil. Kuid ta pilk jälgis teed Danny selja taga. Mis iganes tal meeles mõlkus, polnud see vana auto.

      Dannyl oli halb tunne. Ta ei teadnud, mida öelda. Ei teadnud, millest alustada. Ta mõtles, mis tunne tal oleks, kui keegi tuleks ta treileri juurde ja ütleks, et Zilpah’ või mõne lapsega on midagi juhtunud? Praegune jutt lõpetaks nende laagris viibimise siin. Pärast seda ei suudaks tema ja Hugh enam teineteisele otsa vaadata, ilma et see hetk neile meelde tuleks. Danny südamesse puges ääretu nukrus, sest Hugh ja tema olid koos üles kasvanud. Poisikesena oli ta võtnud Hugh’ endaga kaasa, õpetanud teda püüniseid seadma ja mustlaste paari segatõugu nuuskurkoeraga jahti pidama.

      „Sinu proua…” alustas ta kohmetult.

      Hugh võpatas ja lõi näost õhetama. „Teda pole hetkel kodus. Ta… ta läks eile sõbranna juurde ja jäi ööseks sinna. Ta tuleb hiljem. Ma ei tea, kunas.”

      Danny raputas oma hallinevat musta juuksepahmakat. „Ma nägin teda.”

      Hugh astus innuka sammu tema poole. „Kus?” Ent nähes mustlase valulikku nägu, jätkas ta: „Oh jumal, Danny… mis juhtus? Kas Soniaga juhtus õnnetus?”

      Danny pilk oli maha suunatud. Ta ei suutnud Hugh’le otsa vaadata.

      „Ma ei tea, mis temaga juhtus,” ütles ta nii kindlalt kui suutis, ent tema hääl oli kähe. „Aga ma leidsin ta raudtee ääres põõsastes lamamas. Ma läksin sinna püüniseid kontrollima.”

      Järgnes pikk rusuv vaikus. Siis lausus Hugh kõlatult: „Näita mulle.”

      Danny noogutas ja nad hakkasid minema.

      Kui Meredith õhtul koju jõudis, polnud George Biddockist lõhnagi. Aga väravale oli kinnitatud paberilipakas. See meenutas hotellidest tuttavat silti „Mitte häirida!”.

      Kas on võimalik, et George laseb kuskil silma looja? Ei, selleks on aeg liiga hiline ja küllap ta on koju läinud. Meredithi pilk peatus märjal tsemendil. George oli valanud veranda vundamenti ja see oli veel pehme. Mis tähendas, et Meredith ei pääse eesuksest sisse. Tal oli küll tagaukse võti, aga ka selle juurde jõudmine osutus probleemiks.

      Minnes terrassi lõppu, jõuaks

Скачать книгу