LITMIR.BIZ

Скачать книгу

sunni ringi liikuma, siis ei tee seda miski.

      Meredith puges teki alt vaikselt välja, ja kuigi tundmatuid hääli uurida oli juba hilja, piilus ta ikkagi aknast välja. Hakkas koitma, silmapiiril kumas valgus ja kell oli – ta vaatas helendavate numbritega äratuskella Alani öölaual – kakskümmend minutit neli läbi. Kriitiline tund oli möödas ja uus päev alanud.

      Meredith läks vannituppa ja otsis välja tableti. See vaigistas kõhuvalu. Nüüd kerkis üles küsimus: kas keeta teed või mitte. Ta läks tagasi magamistuppa, kus Alan endiselt põõnas. Ainult endale teed keeta oleks liiga tülikas. Meredith puges tagasi voodisse ja tundis, et jalad külmetavad. Voodiriiete äkiline soojus lausa ehmatas neid.

      Üles tõusmine ja ringi tatsamine tuli kasuks. Meredith jäi kohe magama. Ent see oli varahommikune unenägudeaegne uni. Ja Meredith nägi und. Mingeid segaseid seiklusi nagu mingi vana filmi lõpuosa. Ta kihutas vanaaegse lahtise autoga ja Alan istus ta kõrval. Ent kui ta mehe poole vaatas, polnud see üldse Alan, vaid keegi kahvatu näo ja põlevate silmadega vanem võõras naine, peas looriga kübar, nagu daamid neid sajandi alguses autosõidul kandsid. Naine sirutas välja küünisetaolise käe ja haaras roolist kinni.

      „Las ma juhin!” keelitas naine. Loor lehvis ta näo ümber.

      Ent Meredith ei loovutanud rooli. Talle tundus olevat väga tähtis, et looriga naine ei saaks autot juhtida. Sest kui kaassõitja võtaks juhtimise üle, oleks Meredith võimetu ja nad kihutaksid veelgi kiiremini tundmatu ohu suunas.

      „Ei!” hüüdis ta kahvatule naisele. „Ei saa!” Ja ta pingutas metsikult, et võõrast reisijat eemale lükata.

      „Hei!” Alani hääl katkestas unenäo. „Ärka üles!”

      Hommik oli käes. Päike paistis väikesest aknast sisse ja langes heleda triibuna voodile. Meredith tõusis istuli, juuksed sassis, pilk meeletu, mõtted segased. Alan seisis voodi kõrval, hommikumantel seljas ja teekruus käes. Ta ulatas kruusi Meredithile, kes võttis selle tänulikult vastu. „Aitäh!”

      „Sa nägid und,” nentis Alan. „Pomisesid midagi. Olgu see sulle õpetuseks, et sa Wynne’i tulivett nii palju ei pruugiks.”

      „Mul pole midagi viga,” õigustas Meredith ennast. Ta rüüpas teed. „Ma nägin und, midagi vanast autost. Ma kihutasin sellega ja mõtlesin, et sina istud kõrval, kuid ilmnes, et see oli keegi teine. See oli jube.” Ta ajas ennast sirgu. „Kuhu me täna läheme?”

      Voodiserv vajus Alani raskuse all. „Kas sa mõtlesid seda tõsiselt? Et me läheme Olivia maja vaatama? Et võtame Janine’ilt võtme?”

      „Kas ma ütlesin seda?” Meredith kortsutas kulmu. „Õige küll. Me peame paluma Wynne’i, et ta esitleks meid…” Lause katkes väljast kostva kisa tõttu:

      „Aiii! Oi! Ei… oooohh!”

      Kiljumine kostis otse akna alt. See oli vihase ja segaduses naise hääl.

      Tee loksus üle kruusiääre, kui Meredith voodist välja kargas. Alan oli juba akna juures ja lükkas selle lahti. Ta nõjatus välja ning tema õlad täitsid terve aknaava. Meredith ei näinud tema tagant midagi ja keksis ärritatult kohapeal.

      „Wynne!” hüüdis Alan. „Mis juhtus?”

      „Tule alla, ja ma näitan, mis juhtus!” karjus Wynne ärritatult.

      „Vandaalid! Uskumatu! Siin, Parsloe St. Johnis! Tule ja vaata, mida nad on teinud!”

      Nad elasid paarismajas. Ühe poole välisuks asus maja vasakus ja teise oma paremas otsas, nii et elutubade aknad jäid keskele. Wynne’i akna all oli olnud kividega ääristatud kitsas lillepeenar, kus kasvasid astrid ja roomavad kukeharjad.

      Peenart enam ei olnud. Selle asemel avanes Wynne’i kahjusid hindavate, ikka veel hommikumantlites naabrite pilgule lapp segi songitud maad. Üleskistud taimed olid hunnikus suremas. Need polnud mitte ainult juurtega üles kistud, vaid ka tükkideks hakitud, et neid ei saaks tagasi istutada. Ääriskivid, mõne küljes siiani rohelised kukeharjad, olid väikesesse eesaeda laiali loobitud.

      „Kes seda võis teha?” halas Wynne. „Ja miks ma midagi ei kuulnud? Ma ei kujuta ette, millal nad võisid seda teha! Kui te õhtul lahkusite, oli ju kõik korras, eks? Ja siis oli kesköö peaaegu käes.”

      „Ma kardan, et kumbki meist poleks olnud võimeline midagi märkama,” tunnistas Meredith.

      „Ma ei usu,” ütles Markby sussininaga mullakamakat togides, „et keegi oleks söandanud siin tegutseda, kui me kõik selles toas olime.” Ta osutas aknale laastatud peenra kohal. „Muidugi olenes see ka sellest, kui juua täis see isik või need isikud olid. Võib-olla oli see mõni pubist koju mineja.”

      „Kuningapeast?” Wynne raputas pead. „Mitte keegi ei lähe seda teed koju – või kui, siis haruharva. Nad lähevad teist teed, mis viib riigimajade või uute kruntide juurde või Stable Row ridaelamute juurde. Üldiselt…”

      Ta jäi vait ja raputas kahtlevalt pead. Majanurga tagant ilmus välja Nimrod. Nähes värsket mulda, lõi ta ainus silm särama, ta nuhutas uurivalt maad ja katsus käpaga pehmemaid hunnikuid.

      „Oi, ei, ei tohi!” käratas kassiomanik. „Ära tee asja veelgi hullemaks!” Ta plaksutas käsi.

      Vali hääl ei heidutanud Nimrodi, kuid ta sai vihjest aru ja lonkis poolikut saba vonksutades minema.

      Wynne oli juba riides, jalas kotitavad püksid ja seljas veel kotitavam sviiter. Nemad Alaniga ei olnud riides. Meredith taipas seda, kui külm hommikutuul lõõtsus vastu ta paljaid jalgu.

      „Vastik lugu, Wynne,” ütles ta käsi sooja saamiseks kõvasti enda ümber surudes. „Imelik, aga ma ärkasin öösel üles ja arvasin kuulvat mingit kraapimist. Ma mõtlesin, et see on ehk Nimrod või mõni teine loom. See polnud nii vali, et oleks sundinud voodist tõusma ja akna juurde minema. Aga ma oleksin pidanud minema.”

      Wynne kehitas alistunult õlgu. „Need polnud teab mis uhked lilled. Keegi tegi vist oma arust nalja. Aga see on… ebameeldiv.”

      „Wynne, kas sa oled hiljuti kellegagi tülitsenud?” küsis Alan äkitselt.

      „Tülitsenud? Siin, külas – ei-ei, muidugi mitte!”

      „Siis tegid seda lapsed või mõni napakas.”

      „Mitte…” Meredith tabas Alani pilgu, mis käskis tal vait olla.

      „Jah, kindlasti tegi seda mõni ulakas laps kihlveo peale,” ütles ta.

      „Ma veel näitan talle kihlvedu!” ähvardas Wynne.

      „Me tahtsime sinult küsida,” viis Alan jutu mujale, „kas sul on täna aega, et käia meiega Janine’i juures, kellel on Olivia maja võti. Me tahaksime sellele pilgu peale heita.”

      Wynne muutus rõõmsamaks. „Otse loomulikult! Kas pärast hommikusööki sobib?” Ta silmitses nende hommikumantleid. „Ütleme, kell kümme?” Ta võttis maast mõned lillevarred. „Mis sa arvad, kui ma nad vette panen, kas nad ajavad juured alla?”

      „Ma tahtsin öelda enne, kui sa mind katkestasid, et mitte palju pärast kella nelja hommikul,” ütles Meredith. „Sest siis ma kuulsin seda kraapimist ja klõpsumist, mis võis olla lillede hakkimine. Kakskümmend minutit pärast nelja olin ma akna juures ja siis oli süüdlane juba läinud. Väljas hakkas valgeks minema ja nii hilja ei lähe enam keegi kõrtsist koju ega ole lapsed väljas.” Ta kortsutas kulmu. „Nii vara ei tõuse ju keegi üles. Aga lapsed poleks hakanud lilli tükeldama, nad oleksid need lihtsalt üles kitkunud. Keegi tahtis nimelt kurja teha. See polnud hetkeline tuju. See oli ettekavatsetud.”

      „Ma tean, ent me ju ei taha, et Wynne seda liiga raskelt võtaks. See oli pahatahtlik tegu. Ja aeg põrmugi mitte varajane selle jaoks, kes asja pärast väljas on. Ära unusta, et me oleme maal. Siin tõusevad paljud enne kukke ja koitu. See võis olla mõni tööle mineja. Võib-olla talusulane. Või hulgus, kes asus pärast kuskil küünis või saras magatud ööd varakult teele. Külad on omaette klannid, kus solvatakse ja solvutakse kergesti. Kui see oli hulgus,

Скачать книгу