LITMIR.BIZ

Скачать книгу

aga mul pole suurt midagi öelda. See oli tavaline postipakk.”

      „Nagu ma aru sain, oli see adresseeritud teile mõlemale.” Taas pilk Liamile, mida too ignoreeris.

      Sally noogutas, võpatas taas ja vastas rutakalt: „Sellel polnud „härra ja proua”. Oli ainult perekonnanimi, aadress ja sõna „video”, kõik suurte tähtedega.”

      „Kas te ootasite kuskilt videokassetti?”

      „Ei. Liam arvas, et see on jõulukink.”

      „Kas käekiri oli teile tuttav?”

      „Seal olid ainult trükitähed. Ma ei tundnud seda. Pakil oli Londoni tempel, vist peapostkontori. Ma panin selle lauale ja tahtsin just avada…” Sally hääl katkes. „Vesi hakkas keema ja ma tõusin püsti.” Ta langetas pilgu ja lisas vaevukuuldavalt: „Siis see plahvatas. Nad viisid minema kõik, mis sellest järele oli jäänud.”

      Markby pöördus Liam Caswelli poole: „Ja teie, doktor Caswell? Kas te nägite käekirja?”

      Liam, kes soostus lõpuks vestluses osalema, raputas pead ja vastas lühidalt: „Ei.”

      „Ja teil pole aimugi, kes võis selle saata?”

      Liam vastas vihaselt: „Ei!”

      „Loomakaitseaktivistid, Liam,” sekkus ta naine.

      Liam jõllitas talle otsa. „Ilmselt. Seda võis teha ükskõik kes. Aga see, kes need on, on politsei asi välja selgitada, eks ole?”

      Tuppa sigines kohmetu vaikus. Merdith nägi, kuidas Alan mõõdab pilguga Liamit ja kaalub, kuidas tõrksat tunnistajat korrale kutsuda.

      „Saage aru, doktor Caswell, ma olen piirkonna politseikeskusest. Meid informeeriti seetõttu, et möödunud aastal, nagu ma aru sain, ründas grupp aktiviste teie laboratooriumi. Muidugi me oleme mures, et loomade õiguste eest võitlejate radikaalsem osa võib alustada uut kampaaniat. Nad võivad saata samasuguseid saadetisi ka teie kolleegidele. Me peame teisi hoiatama, et nad oleksid ettevaatlikud. Ent kuna teie olete esimene sihtmärk, siis me sooviksime teada, kas see oli juhus või on olemas mingi põhjus, miks just teid esimeseks valiti.”

      Liam vastas väsinult: „Nad on napakad. Neile pole põhjust vaja.”

      Meredithi arvates esitas Alan järgmise küsimuse väga viisakalt. „Kuid te kasutate oma uurimistöö juures katseloomi, eks ole?”

      Liamile viisakus ei mõjunud ja ta kähvas: „Viimasel ajal mitte!”

      Alani hääl oli rahulik, kuid tungiv. „Võib-olla te alustasite hiljuti mingit uut tööd, mis köitis uuesti sama grupi tähelepanu? Või mõnda uut projekti, millele on vastustajaid?”

      Liam niheles ja pobises: „Ma olen saanud mõne kirja. Selge jamps. Ei midagi tõsist.”

      Alan ütles teravalt: „Kirjapomm on väga tõsine asi, doktor Caswell! Mis neis kirjades öeldi?”

      „Need olid samadelt inimestelt,” ütles Sally. „Nendelt, kes tahtsid möödunud aastal jahikoeri laboratooriumist ära viia.”

      Liam ohkas sügavalt ja hiivas end püsti. Ta läks kamina ette ja teatas, käed selja taga: „Olgu. Ma räägin. Ent ma hoiatan, et sellest pole kasu. Ma sain anonüümkirju. Laimukirju, nagu neid nimetatakse.”

      „Kas te teatasite nendest?”

      „Muidugi mitte! Ma viskasin need minema.”

      „Kas see ei häirinud teid? Kas te ei soovinud teada, kes need saatis?”

      „Ma ju ütlesin teile!” Liam tõstis häält. „Ma pidasin seda naljaks. Olgu – haigeks naljaks, kellegi veidriku kätetööks. Ma ei võtnud neid tõsiselt.”

      Nüüd oli Alanil raske viisakaks jääda. Meredith nägi seda närvilisest pilgust, mille ta enne Sally poole pöördumist Liamile heitis. „Kas teie nägite neid kirju?”

      „Ei. Liam rääkis mulle nendest alles täna pärast… pärast plahvatust. Ma oleksin pidanud neid nägema, kui need toodi… tähendab ümbrikke. Aga kui ma nägingi, siis ei erinenud need millegagi tavalistest kirjadest. Suurem osa postist on Liami nimele. Ma sain alles täna teada, et osa neist olid need jubedad sõimukirjad – aga seda ma juba ütlesin. See on kohutav! Ta ei rääkinud mulle nendest, kuna ei tahtnud mind hirmutada. Aga arvestades seda, mis siin täna juhtus, oleksin ma pidanud sellest teadma. Liam ütles ka, et ta oleks pidanud kohe politseisse teatama. Et ta oleks pidanud neist mulle rääkima, kuid ei rääkinud. Ta viskas need minema.”

      Markby pöördus taas Caswelli poole. Liam, kes oli pärast toolilt tõusmist käitunud üleolevalt, oli nüüd taltsam ja süngem. Ta vältis politseiülema pilku.

      „Te oleksite pidanud politseid informeerima, doktor Caswell. Me oleksime saanud nende saatja kindlaks teha ja võimalik – kuigi kindel ei saa olla –, et vältida tänast õnnetust. Ma sain nii aru, et need kirjad olid seotud katseloomadega?”

      „Kuulge, kas ma räägin seinale või?” kähvas Liam. „Me kasutasime umbes aasta tagasi paari jahikoera. Nendega ei juhtunud midagi! See oli aretusprogramm ja loomade eest hoolitseti hästi. Ma juba üritasin teile öelda, et me pole pärast seda katseloomi kasutanud. Ma ei saa midagi parata, kui need vaimuhaiged ei usu seda! Nad peaksid kõigepealt fakte kontrollima!”

      Kui tema jutt paarist jahikoerast tekitaski Meredithis ja Markbys kahtlust, ei paistnud Liam seda märkavat.

      Sally kortsutas kulmu, võpatas ja puudutas plaastrit. „Nad ei tea meist üldse midagi. Ma tahan öelda, et Liam pidi olema täna Norwichis. Ta on kodus ainult seetõttu, et olukord muutus viimasel hetkel. Nad pidid teadma Liami nime selle möödunudaastase labori ründamise ajast ja uurisid välja meie koduse aadressi, mis ajab hirmu nahka.”

      „Te pidite olema Norwichis, doktor Caswell?”

      „See on sõsarprojekt,” ütles Liam. „Pärast Ida-Euroopa omaga ühinemist on palju sarnaseid programme. Meil on pidevalt idablokist tulnud ülikooli lõpetanuid. Meie omad käivad seal ka. Enne Euroopas toimunud muutusi oleks taoline vahetusprogramm tähendanud lõputut bürokraatiat. Me ei saanud inimesi, keda soovisime, vaid neid, keda nemad pidasid õigeks saata. Sealsed suhtusid umbusuga neisse, keda meie sinna saatsime. Nüüd toimub otsene vahetus. See on olnud mõlemale poolele väga kasulik. Kuid sel kõigel pole antud juhtumiga mingit seost.”

      „Mõistan. Tavaliselt, doktor Caswell, on taolised sõimukirjad allkirjastatud. Nad soovivad avalikkuse tähelepanu. Kas neis polnud tõepoolest midagi, mis viidanuks saatjale?”

      „Ei.” Liam muutus taas ühesilbiliseks.

      „Postitempel?”

      „Ei mäleta. Vist Londoni oma.”

      „Kas käekirjas oli midagi ebatavalist?”

      „Ei. Vaadake, ma saan Londonist palju kirju.”

      „Ja mis sisulised need täpsemalt olid?”

      Liami häälde sigines noot, mis polnud tingitud lihtsalt halvast tujust, vaid sügavatest emotsioonidest. See värises vihast. „Nad tegid rumalaid ja mõttetud märkusi mu raamatu kohta! Ignorantne ja solvav kriitika!” Ta sõnad vaibusid pominaks.

      „Raamatu?” küsis Markby.

      Liam, kes kahetses ilmselt, et oli näidanud oma solvangu suurust anonüümse kriitiku peale, jätkas puiselt: „Ma tegelen praegu uuringu tulemuste korrastamisega, valmistan neid publitseerimiseks ette. Ma arvan, et sellest saab väga vajalik raamat, mis annab maailmale suure panuse antud ainese teadmiste kohta. Ma vabandan, kui see kõlab upsakalt. Aga see on tõsi.” Üle ta habemes näo libises pilge. „Külarahvas arvab, et ma kirjutan romaani!”

      Markby surus sõrmeotsa vastu lõuga. „Kui paljud inimesed teavad teie raamatust? Kas te teate, kas mõni teie kolleeg on selle vastu? Ma olen kuulnud, et akadeemilised rivaalid võivad mõnikord suuri kirgi üles kütta.”

      „Kui te arvate, et mõni minu akadeemilistest kolleegidest saadab mulle kadedusest lolle kirju ja

Скачать книгу