ТОП просматриваемых книг сайта:
Küünal kadunukesele. Ann Granger
Читать онлайн.Название Küünal kadunukesele
Год выпуска 2013
isbn 9789985329580
Автор произведения Ann Granger
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Markby oli üllatunud. „Kas see preili Gresham, kes elas Warren House’is? Ta pidi olema ligi üheksakümnene. Juba enne Bamfordist lahkumist polnud ma teda aastaid näinud.”
„Kaheksakümmend kaheksa. Sa ei näinud teda seetõttu, et viimased kuus aastat elas ta hooldekodus ja viimased neli kuud St. Winifredi varjupaigas. Ma külastasin teda varjupaigas. Kui ma teda viimast korda nägin, ütles ta, et tahab saada maetud vanemate juurde. Ta oli kindel, et tema isa oli ostnud tuhande üheksasaja kolmekümnendatel aastatel kolmekohalise hauaplatsi. Endale, oma naisele ja pojale. Ma ei tea, miks Eunice välja jäeti. Poeg sai sõjas surma. Seega arvas preili Gresham, et platsil on vaba koht, ja ta tahtis lasta ennast sinna sängitada. Ma arvan, et mitte niivõrd tütrelikust kiindumusest, vaid pigem sellest, et vana Gresham oli platsi eest maksnud.”
Isa Holland muigas. „Ta oli selles väga kindel. Ta oli mitmes mõttes sõge vanadaam, kuid mõistus oli tal selge. Ta oli alati suuresõnaline.” Vikaar muigas taas. „Igatahes uurisin ma välja, et plats on olemas, kuid aia vanas osas, kuhu matmine lõpetati juba mitme aasta eest. Ent antud olukorras, kus oli vaja ainult vana plats lahti kaevata ja mitte uut otsida, andsin ma selleks loa.”
Isa Holland tõmbas hinge. Markby mõtiskles selle üle, et vanem põlvkond pani rõhku korralikele ja väärikatele matustele ning seejuures ka kulutustele.
„Preili Greshami advokaat võttis pärast preili surma minuga ühendust. Truelove – kas sa tunned teda? Ta on vana Macphersoni asemel. Ma kardan, et Eunice ei oleks soovinud, et Truelove ta asju ajab. Eunice oli omamoodi väga pedantne ja vanamoeline inimene. Truelove kuulub noore põlvkonna tuisupeade hulka. Räägib palju endast ja sellest, kui tundlik tema töö on. Parem, kui proua Danby olnuks Eunice’i advokaat.”
Markby pidi tunnistama, et tema õde Laura on linna kõige silmapaistvam ja targem advokaat.
„Laura on puhkusel.”
„Veel üks laps?” küsis isa Holland.
„Ei, ta lihtsalt vajas puhkust. Neil on juba neli last,” lisas ta vastuseks märkusele õe sigivuse kohta.
„Siis puhkab ta ilmselt kontoris paremini kui kodus,” arvas isa Holland. „Ent tulgem tagasi Eunice Greshami juurde. Ta tegi testamendis korraldused oma matuste kohta. Muldasängitamise kuupäev on määratud homseks. Ma käskisin Dennyl ja tema vennal Greshamite plats lahti kaevata. Nad jõudsid vaevalt alustada, kui luukere mulla alt välja ilmus. Oli kohe näha, et see pole ükski Greshamitest. Lowe’id on omamoodi kondieksperdid. Nad teadsid, et midagi on viltu, ja võtsid kohe minuga ühendust. Denny juhtis tähelepanu mingile sünteetilisele materjalile, mis pole jõudnud mädaneda. See viitas sellele, et tegemist pole tavalise matmisega.”
Ta vaatas üles ja kohtas Markby küsivat pilku. „Tänapäeva korraldused,” selgitas ta. „Kõik on muutunud sellest ajast, mil inimesi maeti nende parimas ülikonnas. Praegu ei lubata matta sünteetilistes riietes või ükskõik milles, mis ei mädane või saastab pinnast. Sama kehtib kremeerimise kohta. Ei tohi põletada midagi, mis paiskab õhku mürgiseid gaase. Me kõik peame valvama, et inimesed maetaks ametlikult heaks kiidetud riietuses.”
Tõenäoliselt Eunice Gresham ei teadnud neist nõuetest, ja see on hea. Tema poleks kindlasti seda heaks kiitnud. Markby koputas laual lebavale toimikule.
„Jah, ilmselt oli laip mässitud mingisse odavasse riidesse. Eksperdid vaatavad, mida nad saavad järelejäänud tükkide põhjal öelda. See on mingi laialt levinud riie, mida kasutatakse kardinate või diivanikatete või rõivaste õmblemisel. Nad arvavad, et see on välismaise päritoluga materjal, mida müüakse odavalt turuputkades ja muudes taolistes kohtades. Seda ei müüda suuremates poodides – vähemalt viimastel aastatel mitte –, kuna see on äärmiselt tuleohtlik. Kuid viimasel ajal pole seadused nii karmid ja inimesed teavad riskidest vähem.”
„See särtsakas punapea – inspektor Bryce – ütles, et luud kuuluvad noorele naisterahvale.” Isa Holland küünitas ettepoole ja asetas tühja kruusi Markby lauale. „Tundub olevat asjalik inimene, kes võtab oma tööd tõsiselt.”
Markby muigas endamisi. „Jah, kadunuke oli näis olevat vanuses kuusteist kuni kakskümmend. Me ei tea veel, kuidas ta suri.” Markby muutus tõsisemaks ja silmitses preestrit kõhklevalt. „Ta oli surres rase. Emaka piirkonnast leiti nelja-viiekuise loote luid.”
Isa Holland langetas pea ja asetas käed lühikeseks palveks risti. Hetke pärast ajas ta ennast sirgu. „Ma ei näinud kogu skeletti ja mul on selle üle hea meel. Mulle piisas koljust. Inspektor Bryce ei rääkinud lapsest midagi. Millal ta maeti?” Ta hääl muutus ärevamaks. „Ja kuidas? Nii et keegi seda ei näinud? Ma tean ainult seda, et mina teda ei matnud.”
„Me teame seda, mida Denny ja Gordon räägivad. Me teame, et sinna maeti ametlikult viimati 1962. aastal, nii et ebaseaduslik matmine pidi toimuma pärast seda. Lowe’id kinnitavad, et nende ajal pole platsi puudutatud, sest nad oleksid seda märganud. Nad on töötanud siin kümme aastat. Niisiis pidi matmine toimuma vähemalt üksteist või kaksteist aastat tagasi, võimalik, et isegi kolmekümne aasta eest. Ekspertide arvates üsna kaua aega tagasi.”
Isa Hollandi tugev kere võpatas ja nõrguke toolike lõi kõikuma. „Mudugi! Kui ma koguduse üle võtsin, maeti veel vanale kirikule kuuluvale surnuaiale. Tollal kaevas haudu Bulleni-nimeline joodikust vanamees. Kõvasti üle peansioniea. Temast taheti juba aastaid lahti saada, kuid papi oli kõva pähkel. Hoolimata oma koledatest kommetest oli tal kaitsjaid ja ta ei kavatsenudki lahkuda. See oli üks minu esimestest tülidest. Olukorra muutumine lahendas küsimuse. Vana kirikuaed oli täis ja matmine lõpetati. Linnanõukogu avas selle kõrvale uue ja palkas oma hauakaevajad – Lowe’id. Bullen läks teenitud vanaduspuhkusele.”
Markby naeratas. „Ma mäletan Nat Bullenit ammusest ajast. Teda vahistati alatihti ebasündsa käitumise pärast avalikes kohtades. Linnas polnud lõpuks ühtegi pubi, kus oleks teda uksest sisse lastud. Võib-olla ajas amet jooma.”
„Ta kukkus alati, pea ees, kaevatud hauda,” ütles isa Holland hapult ja kortsutas kulmu. „Mina tulin Bamfordi üheteistkümne aasta eest. Seega pidi see tüdruk maetama natuke enne seda, kui Appleton pensionile läks.”
Vikaar ohkas kergendatult ja vaatas vabandavalt Markby poole. „Ma pean aus olema. Kui keegi hiiliks minu kiriku aeda ja mataks sinna kedagi ebaseaduslikult, ei usaldaks ma enam ennast ega oma tähelepanuvõimet. Kuid vana Maurice Appleton oli paar viimast aastat haige. Ta jättis kõik lohakile. Koguduse asjad oli kohutavalt korrast ära. Asi oleks olnud veelgi hullem, kui neil poleks olnud kompetentset kirikunõukogu.”
Isa Holland jäi korraks mõttesse. „Kui ma siia tulin, oli mul nõukoguga lahkarvamusi. Nad olid harjunud tegema asju omamoodi ega soovinud muudatusi. Etheridge’i-nimeline naine süüdistas mind paavstimeelsuses ja lahkus kogudusest.”
Vikaar raputas oma põõsataolist pead, et vabaneda vanadest ebameeldivatest mälestustest. „Kust saaks teada, kes sinna oli maetud? Kadunud isikute registrist?”
Nüüd oli Markby kord vabandada. „Aastate eest polnud kadunud isikute registrid nii täiuslikud kui praegu. Isa Appleton polnud ainus, kes asjad laokile jättis. Meil jääb ainult loota, et keegi oskab midagi oletada. Meil on mõned teated kadunuks jäänud inimestest. Kuid me peame minema kolmkümmend aastat tagasi – juhuks, kui matmine leidis aset nii kaua aega tagasi. Loomulikult me vaatame läbi kõik tollel perioodil kadunuks kuulutatud isikute toimikud, kuid see võtab aega. Ja kui siin midagi ei selgu, jätkame naaberpiirkondades. Kuid on üsna tõenäoline, et ta on kohalik.”
Isa Holland noogutas nukralt. „Otsi nagu nõela heinakuhjast, nagu öeldakse.”
„Ära kaota julgust.” Markby ei soovinud pessimistlikku suhtumist kohe juurdluse alguses, ega ka muul ajal. „Pane ennast selle inimese – või nende inimeste – olukorda, kes ta mattis. Surnukeha pole kerge ühest kohast teise tassida. Ära unusta, et kümme, kaksteist või rohkem aastat tagasi polnud mitmeid praegusi maanteid ja tänavaid veel olemas. Nüüd pole mingi probleem transportida surnukeha kuskile kauge maa taha ja