LITMIR.BIZ

Скачать книгу

suurte ja mõtlike siniste silmade pilgu. „Mida sa arvad Peter Russellist, Merry?”

      Meredith, kes oli end kokku võtnud, et vastata sarnasele küsimusele, kuid Johathan Lazenby teemal, pilgutas silmi. „Kena mees, ma arvan. Üsna vanamoodsat tüüpi perearst.”

      „Ta on empsist väga huvitatud.”

      „Oo, kas tõesti?” Meredith püüdis mitte pahane paista. „Noh, sel juhul peaksid sa laskma asjadel oma rada minna, Sara, ja mitte üritama asjadele kaasa aidata, kui see on see, mis sul meeles mõlgub. Palju halba selles maailmas on tehtud heasoovlike inimeste poolt.”

      „See oleks empsi jaoks tore,” käis Sara peale, liigutatult oma kätt pigistades. „Empsil ei ole meestega vedanud.”

      Kas ei ole? Mitte et ma seda kunagi märganud oleks! mõtles Meredith karmilt.

      Ta oli unine ja oleks hea meelega kogu selle teema sinnapaika jätnud.

      „Mõlemad mehed, kellega emps õnnelik oli, surid. Robert oli kohutavalt kena.

      Ta ei pannud isegi pahaks, kui inimesed teda „härra Owensiks” kutsusid. Mitte keegi ei nimetanud empsi kunagi proua Freemaniks. Ma arvan, see on sellepärast, et ta nimi on nii hästi tuntud. Kuid mõnele mehele ei meeldiks, kui neid nende naiste nime järgi kutsutaks, justkui oleks nad mingid sõltlased. Robert ei pannud pahaks. Tema meelest oli see naljakas.”

      „Ta oli omal alal tõeliselt edukas,” märkis Meredith. „Ta ei pidanud selle pärast muretsema. Kui ta oleks olnud ise vähem enesekindel isiksus, oleks see võinud teda rohkem häirida.”

      Sara mõtles selle üle järele. „Ja siis oli iss. Ma tahaksin, et teda paremini mäletaksin. Ma olin kaheksane, kui nad lahku läksid. Kui ma proovin tema nägu meenutada, on see mingisugune hämu. Empsil on mõned vanad fotod, kuid ma ei saa öelda, et need ta minu jaoks tõeliseks teevad. Ma mõtlen, et nendel olen ma väike paks velvetkleidis ja peapaelaga plika, ma ei suuda seda uskuda, et see mina olen. Kõik näevad välja nagu võõrad.”

      Meredith tõusis ja kõndis akna juurde, selg ristitütre poole. Kardinad ei olnud päris ette tõmmatud ja ta võis näha tähti ja kuud. Sel ajal, kui ta vaatas, kadus kuu kiiresti liikuvate pilvede taha, ilmus korraks taas välja ja kadus uuesti. Tema probleem polnud üritada meenutada Mike’i, vaid üritada teda unustada. Vahest oli tema siiatulek hoopis viga. Mike’i tütar puristas tema selja taga edasi ja sõnad uhtusid Meredithi kõrvu. Ta peaaegu kartis ümber pöörata ja tüdrukut vaadata.

      „Kuid nad pidid uuesti koos elama hakkama.” Sara selge häälekõla läbistas ta mõtteid. „Emps rääkis mulle. Nad olid kõik läbi arutanud ja pidid uuesti proovima.”

      „Jah,” ütles Meredith ilmetult.

      „Kuid nad ei hakanud, sest iss mõrvati. See oli õudne. Ja mitte millegi pärast.”

      „Ma mäletan seda,” ütles Meredith.

      Justkui ta iial unustaks. Eve’il olid neil päevil Hollywoodi ambitsioonid ja ta kolis Mike’iga, kes oli leidnud tööd stsenaristina, Californiasse. Eve ei olnud esimene, kes oli lasknud Holywoodil enesele pähe tõusta. Ta sööstis õnnelikult pidudesse ja intriigidesse, juhuslikesse kokkusaamistesse ja pidutsemisse.

      Paratamatult lagunes abielu laiali. Ei olnud selge, kas tõsiasi, et Mike oli tõesti minema kõndinud, mõjus Eve’ile külma dušina või oli ta solvunud, kuid ta oli asunud teda tagasi võitma. Tema ja Mike olid töötanud koos, kumbki oma valdkonnas sama filmi võttegrupis. Meredith mäletas Eve’i kirja:

      „Mike ja mina näeme teineteist nii palju, et lahutus tundub tõepoolest nii rumalana, eriti veel arvestades Mike’i ahviarmastust Sara vastu. Niisiis me läheme õhtusöögile ja tõesti räägime kõik läbi ja vaatame, kas me saame jälle koos olla. Ma olen kindel, et sel korral see õnnestub.”

      Seda lepituskohtumist ei toimunud kunagi. Vägivald, ettenägematu ja mõttetu, tuli vahele. Ühel õhtul oli Mike oma korterisse läinud ja leidnud eest teismelise narkomaani, kes raha või müüdavaid väärtasju otsides korterit läbi tuhnis. Laps oli relvastatud ja lasi Mike’i maha. Nii lihtne see oligi. Hiljem oli nooruk püüdnud relva maha müüa, et saada raha kama eest maksmiseks, see viiski tema arreteerimiseni ja süüdimõistmiseni, vaatamata sellele, et ta eitas ja kinnitas, et oli leidnud relva prügikastist. Teda oli juba varem süüdi mõistetud sissemurdmiste eest kodudesse ja lukustatud autodesse või kuhu iganes, kus vähegi raha või midagi, mida ta maha müüa saanuks, leiduda võis. Oli ka teada, et ta käis majas oma kojamehest onu vaatamas, et asjatult üritada raha laenata.

      „See on musternäide,” oli elu näinud ja elust väsinud Los Angelese mõrvaosakonna leitnant, kes juhtumiga tegeles, ette kandnud. „Lõpuks jõuavad nad ikka kellegi tapmiseni. Seda juhtub kogu aeg.”

      Ainult et sel korral juhtus see Mike’iga. Meredith silmitses mõtlikult Mike’i tütart.

      Otsekui tema mõtteid lugedes küsis Sara: „Ma ei ole empsiga eriti sarnane, eks ole? Kas ma olen isa moodi?”

      „Jah, veidike. Kindlasti rohkem tema kui ema moodi.”

      „Hughie oli vastik,” ütles Sara äkilise tarmukusega. „Ma ei tea, miks emps temaga abiellus, kui see just polnud issi surma järgne nõrkushetk.”

      „Tõenäoliselt.”

      Eve oli olnud südamevalust rabatud, suures šokis, mille põhjustas Mike’i äkiline ja vägivaldne surm, nagu Meredith kahtlustas. Kuid aasta hiljem abiellus ta lobeda jutu ja elegantse väljanägemisega finantsdiileriga, kelle grandioossed projektid avastati liiga hilja peamiselt vaid paberil ja tema peas eksisteerivat. Kuid ei olnud kerge temast lahti saada.

      „Ma vihkasin teda,” ütles Sara kibedusega. „Ta terroriseeris ema. Ema kartis teda tõsiselt. Ta oli hirmul ka lahutuse pärast. Sa tead, ta sai empsilt hulga raha. Emale ei jäänud peaaegu midagi.”

      „Vedas, et ta siis Robert Freemani kohtas,” ütles Meredith, ja soovis samas, et ta poleks seda öelnud.

      Kuid Sara võttis sõnu tagamõtteta. „Jah, vedas. Ja asi on selles, et Robert jättis emale üsna kenakese varanduse, nii et ta võib abielluda Peteriga, kuigi Peteril pole üldse raha, kas mõistad?” Ta kallutas end innukalt ettepoole. „See oleks hea ka Peterile, sest temagi naine suri. Naine oli aastaid haige ja tema oli naisele pühendunud ja hoolitses tema eest… Ja siis naine suri väga äkki ja Peter oli väga löödud. Nii et ka tal on olnud viletsaid aegu ja ta peaks saama uue võimaluse.”

      „Sul on juba kõik läbi mõeldud, või mis? Kuid ma jään selle juurde, mida ma ütlesin, Sara. Ära sega vahele. Kui su ema ja Russell kokku saavad, siis heakene küll. Kuid see on nende asi.”

      „Ma ei kavatsegi vahele segada. Ma lihtsalt tahan, et emps õnnelik oleks, sest ma olen käitunud väga halvasti ja talle palju muret teinud. Ma oletan, et ta on sulle rääkinud.”

      „Üht-teist. Ära juurdle selle üle. Saa sellest üle.” Meredith kõhkles. „Sara, kas sa oled tõesti sellesse noormehesse armunud?”

      „Joni? Ma ei tea. Ma ei tea, kas ma suudan kedagi armastada. Mõnikord ma mõtlen, et minus ei olegi seda. Kuid ma olen temasse nii armunud, nagu ma üldse suudan olla armunud ükskõik kellesse.” Sara käed olid nii kõvasti kokku pigistatud, et sõrmenukid ähvardasid pingul nahast läbi tungida. „Ja ma vajan Jonathani, Merry! Ta hoiab mind joonel. Kui mul ei oleks teda olnud, ma arvan, mul oleks kõik valesti läinud, täpselt nii nagu varem! Ah, Merry! Ma ei suudaks välja kannatada, kui miski viltu läheks!”

      See viimane hale karjatus tuli nii südamepõhjast, et Meredith tunnetas teravat hoiatussignaali. „Miks see viltu peaks minema, Sara?”

      „Oh, ma ei tea… see võib minna. Ilusad asjad lähevad viltu. Miski hea ei jää kestma.”

      Vaene laps, mõtles Meredith. Ta otsib meeleheitlikult isakuju. Ta arvas, et ta oli leidnud selle Robertis ja tema oli ära näpsatud. Nüüd on ta Lazenby juures peatuma jäänud. Mees ei ole temast palju vanem, kuid enesekindlus ajab üle ääre. Noh, kui tema on see, keda tüdruk tahab ja kui ta mõistab

Скачать книгу