LITMIR.BIZ

Скачать книгу

lootis, et see peletab minema ka tegelase, kes oli äsja uksest sisse astunud. Penny oli olnud tema elust kadunud viimased kümme aastat ja eluga üldse lõpparve teinud juba umbes neli aastat tagasi. Bridget oli kohale sõitnud ja rääkinud Montyle naise surmast ja küsinud, ega ta ei taha matustele tulla. Loomulikult ei taha, oli Monty vastanud. Bridget oli arvanud, et see on temast labane ja öelnud veidi pahaselt, et isegi eksnaine väärib, et talle viimset austust avaldatakse. Aga Penny oli Monty juurest ära läinud, sest Monty oli isekas ja rumal ja liiga jonnakas olnud, et ära leppida ning igal juhul oli Monty kõikvõimalike muutuste tegemise liiga hilja peale jätnud. Naise kirstu vahtimine oleks Montyle üksnes tema enda puudusi meelde tuletanud. Nii oligi ta Bridgetile öelnud, et see, et ta võiks matustele minna, ei tule kõne allagi. Tema põlved ei lubavat tal seda teha. Nad olid „karvu kitkudes” lahku läinud, nagu vanasti öeldi, mitte esimest ja ilmselt mitte ka viimast korda. Aga Bridgetiga võis olla just nii otsekohene nagu meeldis; teda see ei ehmatanud. Monty teadis; ta oli selle järele proovinud. Naine ilmus ikka ja jälle välja, valmis end tema ellu segama, kui Monty sel vaid sündida laskis.

      Nüüd ütles terve mõistus Montyle, et see uus saabumine polnud viirastus, vaid noor naine, kes oli tema surnud abikaasaga hämmastavalt sarnane. Kunagi oli neil kodus olnud üks foto laulatusest, millel Penny nägi välja täpselt nagu too uustulnukas. (Pärast Penny lahkumist oli Monty kõik fotod ära peitnud ning pärast naise surma põletanud.) Pildil, mida Monty silmas pidas, oli Pennyl olnud loomulikult seljas laulatuskleit, ja too naine kandis midagi, mida Monty oleks mehe seljas nimetanud ametirõivastuseks – triibulisi pükse ja samasugust pintsakut. Aga oh sa poiss, ta sarnanes noore Pennyga nagu kaks tilka vett, veidi alla keskmise kasvu, saleda kehaehitusega, aga sitke, tüdruk nagu hagijas lühikeste tumepunaste juuste, terava lõua ja teineteisest eemal asetsevate hallide silmadega, millest lausa hoovas intelligentsust.

      Selle karmi mehepintsaku all kandis ta laia kraega uhket ookerkollast särki. See koos tema punaste juuste ja haldjasoenguga muutis ta otsekui mingiks sügisvaimuks. Monty tahtnuks, et tal oleks pliiats ja paber ning et ta saaks tüdruku üles joonistada. Oli möödunud juba mitu aastat, kui Monty polnud joonistanud ega maalinud. Vanasti, kui nad olid noored, oli ta aeg-ajalt maalinud Pennyt või teinud temast visandeid, aga see oli nii ammu. Nüüd tuli talle pähe kentsakas tuju.

      „Kes te olete?” küsis Monty alandlikult.

      „Inspektor Jessica Campell,” vastas noor naine. Konstaablile lisas ta. „Olgu. Ma võtan asja nüüd üle.”

      Konstaabel tõusis püsti ega varjanudki oma kergendust ja jättis nad Montyga omapead.

      „Kas te tunnete end halvasti?” Penny teisik kummardus murelikult Monty kohale. Kas ta tõesti ütles, et on politseiinspektor?

      „Kas soovite tassikest teed?” jätkas noor daam.

      Monty toibus veidi ja püüdis end kokku võtta. „Tänan teid, mul on just nii hea olla, kui praegused asjaolud seda lubavad,” ütles ta naisele. „Ma ei taha teed. Ma tahan veel ühte viskit.”

      „Kui palju te olete neid juba joonud?” küsis inspektor. (Nüüd ta juba ka rääkis nagu Monty kadunud naine.)

      „Ainult selle ühe,” vastas Monty, nagu ta oli minevikus Pennyle nii mitu korda vastanud. „Ja ma loksutasin suurema osa sellest maha, kui too neetud vennike siin haigutas.” Monty osutas köögiuksele ja eemalt paistvale diivanile koos selle asukaga.

      „Neetud vapustus,” ütles inspektor Campbell. „Aga ma arvan, et tee võib siin aidata.”

      See polnud ainult vapustus; see oli ennenägematute ja seletamatute sündmuste kuhjumine, mis Monty endast välja viis. „Ma ei taha teed. Kurat võtaks, miks peavad kogu elu ümbritsema mind naised, kes teavad paremini kui mina, mida ma tahan? Ma tahan viskit!” Monty vaatas inspektorile vihase pilguga otsa.

      Inspektor vaatas talle heatujuliselt vastu. „Minu meelest saate te sellega siin üsna hästi hakkama,” ütles ta.

      Monty viha taandus. „Andeks, et ma nii plahvatasin,” palus ta vabandust. „Aga väike viski ei tee ju midagi paha, ega?”

      „Ei, härra Bickerstaffe, ma ei arva, et teeb.”

      Paar minutit hiljem, kui Montyle oli tema viski kätte toodud, asus naine küsimusi esitama. Eks nii tee võmmid alati. Monty valmistas end selleks kõigeks uuesti ette.

      „Kas te elate siin päris omapead, härra Bickerstaffe?”

      „Jah, ja te võite mind vabalt ka Montyks kutsuda,” ütles ta naisele. „Kõik kutsuvad mind Montyks.”

      Naine naeratas talle. „Kas teil on kusagil mõni koht, kuhu te saate minna ja seal ööbida? Ehk elab läheduses mõni sugulane?”

      „Miks ma ei või jääda siia, mu oma koju?” küsis Monty.

      „Noh, ma arvan, et pärast seda ei taha te kindlasti siia ööseks üksi jääda?” Naine noogutas võõrastetoa poole.

      Montyle tuli pähe, et tema lamamistool-voodi asub just nimelt võõrastetoas ja et inspektoril on õigus. Seal Montyle täna magada ei meeldinud.

      „Võib-olla on teil läheduses mõni sõber?” ütles inspektor Campbell.

      „Ei,” ütles Monty tõredalt. „Mul pole kusagil mingeid sõpru.”

      „Sel juhul võime teid täna ööseks hotelli paigutada,” ütles naine.

      Monty turtsatas. „Kui te leiate mõne, kuhu mind vastu võetakse.”

      Inspektori näost oli näha, et see vastuväide meeldib talle, aga ta ei kommenteerinud seda.

      Selle asemel ütles ta: „Ma saan nii aru, et surnu on teile võõras. Seda te ütlesite konstaablitele, kui nad siia jõudsid.”

      „Ma pole teda varem kunagi näinud,” kinnitas Monty.

      „Teid polnud majas, kui ta siia tuli?”

      „Ei, ma olin väljas – linnas. Ma käin seal enam-vähem iga päev.”

      „Niisiis kui kaua te ära olite?” küsis naine.

      Ajal polnud Monty jaoks erilist tähtsust. Ta näis olevat segaduses. „Oi ma ei tea. Kolm-neli tundi? Ma sõin ühes kõrtsis pisut – kartulipudru vorstiga – ja istusin seal mõnda aega ning lugesin ajalehte. See oli Roosi ja Krooni kõrts. Neil on seal baaris alati paar päevalehte, et inimesed lugeda saaksid. Mitte midagi erilist, pange tähele. Ei Telegraphi ega Times’i. Tavaliselt on seal mõni leht, kus on rohkem pilte kui teksti, aga see on parem kui mitte midagi, ja see on tasuta. Siis ma läksin poodi. Te võite supermarketist järele küsida. Nad teavad mind. Nad ütlevad teile, et ma olin seal. Roosis ja Kroonis on sama lugu. Monty kortsutas kulmu. „Ma polnud jõudnud kuigi kaua kodus olla, ainult paar minutit, kui ta leidsin.”

      „Kui te poodi läksite, siis polnud teil majas mitte kedagi? Kuidas ta sisse sai?”

      „Ma arvan, et eesuksest,” ütles Monty.

      „Kuidas ta selle lahti tegi?”

      „See uks jääb kinni,” selgitas Monty. „Puu on paisunud. See nõuab tublisti vaeva, et seda lahti teha ja kinni panna. Ma keeran selle ööseks kinni, enne kui magama lähen. Aga päeval ma lihtsalt lükkan ta kokku. Kui uksele kõva hoop anda, siis läheb see lahti.”

      „See pole kuigi hea mõte, ega ju?” Naine raputas etteheitvalt pead. „Jätta uks niimoodi lukust lahti?”

      „Siin pole midagi sellist, mida keegi himustaks,” ütles Monty.

      „Mitte keegi ei käi mind vaatamas, kui, siis väga harva. Kes võiks siia sisse astuda?” Siis sai ta oma küsimuse irooniast ka ise aru ja turtsatas veel kord. „Noh, ma arvan et teie ütlete, et see sell astus.”

      „See on ühe inimese jaoks suur maja,” ütles naine.

      „Ma olen siin kogu aja elanud, igal juhul suurema osa oma eluajast,” selgitas Monty. „Vaadake, see on perekonna elamu. Mina kasutan praegu ainult alumist korrust. Trepid mu põlvedele ei meeldi – artriit.”

      „Kas

Скачать книгу