LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ingliskeelset raamatut tsiteerin, sama hääletooniga kui lugedes: „Monkey and me, monkey and me, monkey and me, we went to see…”10 Edusammukesed.

      Anaïsi magamaminekud panevad mind mõtlema, kuidas ma ise ka ju ei tahaks, et täiesti võõras inimene mind magama paneks (ta oleks viimane inimene, keda ma näen, kelle häält ma kuulen, kui võimalikku surma lähen), mind vannitaks (kõiki kehaosi peseks), mähkmeid vahetades mu iga nahavoldi vahet puhastaks. Laps ärkab öösiti nuttes ja ma imestan, et nii tibatillukesel olendil saavad juba olla õudusunenäod. See on inimestele nii omane, et isegi imiku alateadvus võib öösel genereerida jubedusi… Mäletan üht enda košmaari neljandast eluaastast, nagu oleks see olnud eile.

      Murranguline on päev, mil Anaïs ärkab lõunaunest ja küsib emalt, kus on Nöö, Luulu ja Manum ehk mina. Kui Anaïs magab, on minu kõrval walkie-talkie11, nii et kuulen kohe, kui ta ärkab ja nutma hakkab. Õhtusöögiks saare teise otsa lauda kattes saadetakse üks walkie-talkie õue ja teine jääb kööki, et ei peaks näiteks soola pärast pikka maad tagasi majja kõndima ja saaks toasviibijatele raadiosaatja kaudu öelda: „Kuulge, soola pole!” Perepead teevad seda märulifilmide vaimus: „Kotkas baasile, kotkas baasile: naatriumkloriid lahinguväljale. Kordan: naatriumkloriid lahinguväljale. Side lõpp.”

      Kui süüa tehakse, küpsetatakse tihti ära terve loom, mitte lihtsalt elukatunnusteta filee. Näiteks ükspäev saab igaüks endale õhtuks ühe põldvuti, isegi pesamuna Anaïs.

      Lapsed joovad muudkui vett, suhkrut kasutatakse vaid kookide küpsetamiseks – ka pisikesed on harjunud hapude või magedate dessertidega. Kui lapsed veini maitse ära on unustanud, lubatakse neil nina klaasi pista ja nuusutada. Sellele järgneb muidugi: „C’est dégoûtant!” (See on vastik!) Või lubatakse sõrm veiniklaasi pista ja maitsta – reaktsioon on sama.

      Mulle jutustatakse, et üks eelmine lapsehoidja oli jube laisk, aga ma ei tea, milles see seisnes – kas ta ei täitnud käske või lihtsalt ei teinud kõiksugu asju omaalgatuslikult? Ma üritan aru saada, kus on mis piirid, sest asjad peaksid toimuma justkui minu initsiatiivil. Näiteks katab Zuzanna igal õhtul hommikuks laua kümnete mooside, taldrikute, kausside, kohvitasside, veeklaaside, erinevate lusikate ja muuga. See võtab aega. Ja vahel küpsetab ta kooke või teeb tšehhi rahvustoite. Mina aga ootan pidevalt peaaegu hinge kinni hoides, et lapsed magama läheksid, ning siis kardan muudkui, et nad ärkavad. Selles ebamugavuses üritan Lauri Leesi õpikust keelt selgeks saada. Mulle meeldib, et seal on ka laulusõnad. Avastan, et kuulus lastelaul „Alouette” räägib sellest, kuidas, lõokene, püüan su kinni, teen su pea sulgedest puhtaks, su tiivad sulgedest puhtaks, su keha sulgedest puhtaks…

      Kuna veedan palju aega lastele raamatuid ette lugedes, õpin keelt natukene nii nagu prantsuse lapsed. Istume Émile’iga lastetoa põrandal ja ma küsin, mis hiirel seljas on, sõnu raamatust oma jubeda aktsendiga veerides. Tema ütleb „sinine vest” ja mina korrutan „sinine vest, sinine vest”, üritades hääldust meelde jätta ja keele loogikat tabada (omadussõna pärast nimisõna ehk „vest sinine”). Alles palju hiljem saan teada, et veston on hoopis jakk… Vahel Émile parandab mind, kui raamatuid ette loen. Suurema osa ajast ei saa ta ilmselt mu hääldusest midagi aru ja peab mulle alatasa seletama, mida mingid sõnad tähendavad. Täiskasvanud on harjunud selgitama, mis miski on, aga kui küsida väikeselt lapselt, kellele mustikas on alati olnud mustikas, et mis on mustikas, võib tal olla päris keeruline otsekohe vastata.

      Saan umbes neljandal päeval aru, miks tööintervjuud asendavas küsimustikus seisis „Kas sind häiriks, kui kumbki lapsevanem on kodus, kui sina last hoiad?”. Vastasin väga diplomaatiliselt ja üsna pikalt ei, kuid nüüd olen hädas: vanemad istuvad autos ees ja mina taga kahe kobaka titetooli vahele surutuna ning kuna Anaïs veel üle kõige autosõitu vihkab, siis ta lihtsalt röögib. Sébastien on kuri ja käsib mul laps maha rahustada. Üks asi on lastega omaette aias olla ja oma algelisi keelekatsetusi teha, hoopis teine on olukord aga siis, kui pean mõlema vanema ees ja väikestviisi kriisiolukorras hakkama saama. Pealegi tean, et Sébastien oli algusest peale minu võtmise vastu, kuna ma prantsuse keelt ei oska.

      Kui pole basseinis hullamise ilma, läheme ratsutama. See tähendab, et Émile istub poni seljas ja kõnnime mööda külateid ja metsi. Teepervel on suured põldmarjapõõsad, uskumatu, kui head need marjad siin on! Eestis on põldmarjad alati olnud matid ja hapud, aga need siin on suured, lõhkevad, läikiva pinnaga, meeletult magusad ja mahlased.

      Alguses tundub mulle, et Céleste ja Sébastien hoolitsevad oma laste eest liiga palju. Nendega tegeletakse kogu aeg: küll käiakse parkides, ujumas, raamatukogudes, ratsutamas, jalutamas ja marju korjamas, poes ja pagaris. Aga juba esimestel päevadel näen, et kõikides nendes kohtades on hästi palju lapsi ja lastevanemaid. Laste meelt lahutataksegi vähemalt Normandias aktiivselt. Mõtlen, kuidas ma ise väikesena maal elades teiste omavanustega metsades uitasin ja kuuskede otsa ronisin, samas neid lapsi siin ei julgeks ma hetkekski silma alt ära lasta.

      Ühel päeval on Eestis laulva revolutsiooni aastapäev, lauluväljakul üritus nimega Märkamisaeg, kus lauldakse neidsamu laule mis toona, minu lapsepõlves. Ma olen alati patrioot olnud, üliuhke oma Muhu juurte üle, ja nutan igal tantsu- ja laulupeol heldimusest.

      Järgmisel hommikul hakkan kohe pärast ärkamist suure põnevusega internetist eelmise õhtu videoid vaatama. Veel enne kui Tõnis Mägi jõuab laulda esimese sõna laulust „Looja, hoia Maarjamaad”, on minul süda pilgeni liigutust täis ja pisarad põskedel. Nii ilus. Ma naeratan läbi nutu. Céleste tuleb tuppa ja küsib kurjalt, mis on. Seletan talle rõõmsalt. Ta käsib pillimine lõpetada ja lastega tegelema hakata. Ent köögis on vanavanemad, ema ja teine lapsehoidja, kes midagi ei tee – kas ma ei võiks saada seda hetke? Kohati Céleste hirmutab mind oma temperamendiga. Ühel päeval ta karjus mu peale. Ma pole kindel, kas ma tahan temaga kahekesi lastega elada. Katkevad pillikeeled need tema närvid.

      Siiski on siin peres üldiselt lust töötada. Üks tuttav rääkis, kuidas tema pidas Pariisis vastu kuu, sest pere oli kiuslik, pedantne ja käitus lapsehoidjaga lausa ebainimlikult. Zuzanna sõbranna on parajasti Monacos, kus mitu last on tema hoole all 24 tundi ööpäevas, seitse päeva nädalas – ta peab neile asendama mõlemaid vanemaid, neid pesema, öösel kussutama, tegema süüa ja nii edasi. Kõiki asju, mida meie Zuzannaga igapäevaselt tegema ei pea.

      Ühel õhtul, kui vanavanemad on ära ja nii Céleste kui Sébastien Pariisis asju ajavad, ei hakka me Zuzannaga tseremoonitsema ja anname lastele köögis vaid taldriku, tassi ja lusika, selle asemel et saare otsa pool tundi järjekordset söögiorgiat üles sättida. Ise ei söö me üldse, sest oleme üle nuumatud.

      Lapsed pole aga kunagi magama läinud nii, et vähemalt üht vanemat kodus poleks. Émile ei suuda nutmist lõpetada, sest on veendunud, et isa ei tule mitte kunagi tagasi.

      „Jamais, jamais!” hüüab ta dramaatiliselt läbi pisarate ja nakatab oma „Ei iialgi!”-halaga ka Anaïsi. Nad ei saa öösel magada ja muudkui nutavad vanemaid taga, nii et meilgi Zuzannaga õnnestub uinuda vaid paariks tunniks, hommikul viiest jälle üles.

      Ma vajan korralikku dušši. Sellist, et mul on reaalselt aega ennast pesta… Üldjoontes ei ole kerge.

      Ühiste söömiste ajal on näha, et „õnnelik lahutus” tähendab eelkõige seda, et mõlemad osapooled on õnnelikud, et teineteisest eemale saavad. Õhus on nii palju pinget, Céleste ja Sébastien võtavad iga viimset kui asja, mida teine ütleb, valesti.

      Mul on imelik seda näha, sest olin ise alles hiljuti sarnases rollis. Mu parim sõbranna ja korterikaaslane Triin üritas mulle seletada, kuidas tema vaatepunktist nähes solvume mina ja noormees iga viimase kui asja peale, mida teine ütleb – isegi kui see ei ole mõeldud teise pihta, vaid jututeemaks on jõehobud või pilved või mis tahes.

      „Siis te prõmmutate uksi ja üks teist lahkub seltskonnast. Te ei saa kumbki öelda mitte midagi, mida teine isiklikult

Скачать книгу