LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kriuksu kuuldes silmapilkselt garaaži uksele.

      „Kus sa kogu selle aja oled olnud?” hõikab ta üle hoovi.

      „Ma käisin poes,” vastan arusaamatult, tolmuseks saanud nägu ja riideid käega pühkides.

      „Kaks tundi?” röögatab ta. „Pood asub siit kahekümne minuti kaugusel!”

      Armir on minu peale nii vihane, et isegi ta silmad hakkavad ärritusest tõmblema. Vaatan teda nõutult.

      „Albaanias on teistmoodi reeglid kui Londonis! Kui naine hulgub lapsega üksinda tänaval, vaadatakse mind kui sinu meest halva pilguga. Korraliku naise koht on kodus, mitte linna peal litutamas!”

      Tahaksin Armirile midagi vastu nähvata, aga hoian keelt hammaste taga. Pisarate vältimiseks vaatan korra üles ja märkan Lulet, kes piilub meie jutuajamist maja teise korruse kardina tagant.

      Tahaksin Armirile vastu karjuda, et ma ei ole albaanlane. Et lugupidamisest minu vastu peaks ta arvestama minu kommete ja tunnetega sama palju, kui mina arvestan tema omadega. Armir aga vehib ikka veel kätega ning mul ei ole võimalik poetada rohkem kui „Ma käisin Lotega turul!”.

      Armir laseb vihase pilgu üle vankrile asetatud toidukottide ja vaatab siis ägestunult uuesti mind.

      „Kui sa tahad turule minna, siis tuleb sul seda teha minu või Lulega – mitte üksi. Selge?!”

      Mõtlen, et Londonis käisin ma üksinda linna peal pidevalt ning sellest ei tekkinud minu ja Armiri vahel mitte kunagi probleemi.

      „Ma esitasin sulle küsimuse, kurat võtaks! Kas on selge?” karjub ta uuesti, seekord veelgi valjemalt.

      „Jah, ma sain aru! Võin ma nüüd tagasi tuppa minna?” vastan mõnevõrra sarkastiliselt.

      „Jah!” näitab ta näpuga ukse poole, teeb hetkelise pausi ning lisab nõudlikul toonil: „Ma olen valmis lõunat sööma umbes tunni pärast!”

      NUTT PUHTA KRAANIKAUSI NIMEL

      Kui esimesed kaks nädalat olin ma Albaanias võrdlemisi pettunud ja kurb, siis tänaseks olen olukorraga leppinud. Püüan siinse eluga harjuda ning olla Armirile sama hea naine, kui on Lule oma mehele. Tahaksin õppida Lulelt naiselikkust ja oskust oma perekonna eest albaanlaste moel hoolitseda.

      See ei ole kerge, sest Eestis on naisel teistsugune roll. Eestlannad ei ole ainult emad ja elukaaslased, vaid suur osa neist käib pere kõrvalt tööl ning teeb karjääri. Kui mina pea kümme aastat tagasi Tartu ülikooli maaliosakonna lõpetasin, ei olnud minulgi soov koduperenaiseks saada, vaid kunstnikuna läbi lüüa. Rahaprobleemid ei lasknud aga maalimisega tegeleda ja nii töötasingi pärast ülikooli lõpetamist hoopis sekretärina, mattes maalimise mõtted aastateks maha.

      Siin Albaanias on mul esimest korda elus aega istuda magamistoa suure akna all, vaadata kauguses kõrguvaid rohelisi mägesid ning mõelda oma elule teistsuguse nurga alt. Just hommikuti, nähes voodist seda maalilist pilti, tärkab minus tunne, et tahaksin pärast kõiki neid aastaid pintsli kätte võtta.

      Raske on hommikuti voodist tõusta. Kui Lule mind sööma ei kutsuks, veedaksingi terve päeva magamistoa aknast paistvaid mägesid imetledes.

      Ent maalikunsti asemel tuleb mul nüüd ja edaspidi maadelda hoopis meeleheitel koduperenaise muredega. Esimese asjana riivab selles vallas juba mitu päeva mu silma köögi kraanikauss, kuhu Lule jätab vedelema ja roiskuma vanu toidupalasid.

      Kuigi maja, kus me elame, on kõrge ja meenutab väliselt uhket ja moodsat eramut, on see interjööri poolest üsna tagasihoidlik. Siinsed lauad, kapid ja toolid meenutavad mulle kangesti nõukogudeaegset mööblit Eestis, kuid Albaanias on need põhiliselt siiski hoopis Hiina päritolu masstoodang. Albaanlased ei tundu olevat just kõige suuremad mööbliarmastajad ja enamiku ajast istuvad nad hoopiski põrandal. Meie peres on vähemalt pikk söögilaud, kuid maapiirkondades albaanlased isegi söövad maas, rahvuslikel värvilistel vaipadel istudes.

      Maja tagasihoidlikust sisustusest hoolimata on see alati läikima löödult puhas. Lule kraamib meie kodu hommikust õhtuni ja ükskõik mis kell ma hommikul kööki ei astuks, on linoleumpõrandal alati värsked märjad lapijutid.

      Puhtus valitseb selles majas kõikjal. Välja arvatud kraanikausis, kuhu Lule viskab söögist järele jäänud toidujäägid, mille ta jätab sinna haisema mitmeks päevaks. Esimestel päevadel arvasin, et äkki korjab ta toidujääke koertele või kassidele või viib need hoopiski maale sigadele, kuid sain peagi oma eksitusest aru ja mõistsin, et albaanlastel on kole komme koguda pärast söömist toidujäägid suurde potti, tünni või kraanikaussi otse söömise lõpetanud inimese silmade all. Hiljem ei märka ma toidujääkide hunnikuid kraanikaussides mitte ainult kodustes majapidamistes, vaid ka uhketes restoranides ja kohvikutes.

      Viimastel päevadel olen toimetanud köögis pisut rohkem kui tavaliselt ja püüan Lulele õpetada jääkide kraanikausi äärelt prügikasti viskamist. Mõnel päeval viskabki ta minu eeskujul lõunalauast järele jäänud lihakondid ja salatilehed kraanikausi all olevasse prügikasti, kuid järgmisel hommikul on minu õpetussõnad tuulde haihtunud ning eelmisel õhtul läikima löödud kraanikauss on taas okse moodi koostist täis.

      Õhtul voodisse minnes olen Lule peale lausa tige. Ta on armas ja soe inimene, aga külg külje kõrval köögis süüa tehes ei suuda ma tema ebameeldivat kraanikausikommet omaks võtta. Päeval tegime Lulega lõunaks suure portsu maitsvat toitu: friikartuleid, värske kurgi ja tomati salatit ning loomaliha. Lule hakkas juba enne lauda istumist liharibasid ja muid jääke kraanikaussi loopima. See kraanikausist lõunalauda paistev hunnik ligaseid toidujäätmeid pani mu söögiajal enamvähem öökima.

      „Miks sa täna nii mossis oled?” küsib Armir magamistuppa astudes. Väljas on pime. Mina olen juba voodis öösärgis ja teki all, kui tema tööpäeva lõpetab ning end magama sätib.

      Armiri naeratust nähes on mul sisimas hea meel, et ta on paremas tujus kui tavaliselt – isegi haarab võrevoodist väikese Lote ning suudleb oma tütart õrnalt laubale. Mina aga vaatan põrnitseva pilguga tühja valget seina, mis haigutab mulle vastu ruumi teisest otsast.

      „Mul pole midagi viga!” torisen lõpuks talle vastu.

      Armir kõnnib Lotega minu poole ja istub minu kõrvale voodiäärele.

      „Kui sa ei räägi, mis sind ärritab, siis ma ei oska sind aidata,” jätkab ta pärimist. Täna õhtul peegeldub temast taas seda vana head Armiri, kellesse ma poolteist aastat tagasi arvutiekraani kaudu armusin. See on kahe nädala jooksul esimene hetk, kui ma tunnen tema lähedust ja soojust ning seda, et ta on mu mees ja mu lapse isa.

      „Ma ei mõista, miks Lule paneb toidujäägid nii jälgil moel kraanikaussi,” hakkan järsku iseendalegi aru andmata nutma. „See on nii ebameeldiv ja võtab minult igasuguse söögiisu!”

      Armir naeratab soojalt.

      „Ja see on sinu ainus mure siin Albaanias, mu kallis?”

      Noogutan nagu väike laps. Loomulikult pole see ainus asi, mis mind uues ühiskonnas häirib, kuid ometi on see midagi, mida ma oma kodus ja majapidamises ei salli. Ma ei suuda vaadata päevast päeva kraanikaussi unustatud toiduliga, mis pole mitte ainult kole silmadele, vaid ka ülimalt ebahügieeniline.

      Armir suudleb mind laubale nagu Lotet ja lubab, et räägib sel teemal homme Lulega.

      „Ma ei taha tüli,” lisan vaikselt, „Lule on ainus, kellega ma peale sinu siin majas suhtlen!”

      Ohkan ja jätkan oma halenaljakat kurtmist: „Aga ma lihtsalt ei suuda siin süüa teha ja koristada, kui need toiduhunnikud kraanikausis kestavad!”

      Armir muheleb. Ilmselgelt on tal raske mõista, kuidas midagi nii tühist saab mind nii endast välja ajada.

      Aga nutmisest on kasu. Toidujääkide kraanikausis hoidmise lõpetamisest saab esimene muutus, mille suudan

Скачать книгу