LITMIR.BIZ

Скачать книгу

osutas läbi tuuleklaasi välja. „Seal on see Watersmeeti äriettevõte.”

      Meredith silmitses madalaid telliskiviehitisi. „Romantiline nimi proosalise ettevõtte jaoks.”

      „Siin oli enne talu, Watersmeet farm. See on vist üks neist Dudley Newmani projektidest.” Newman oli kohalik ehitaja ja ettevõtja.

      „Täpselt tema moodi,” ütles Meredith pahaselt. „Dudley lemmiktegevus on kauneid maakohti kivikarpidega katta.”

      „Ta on isegi oma ehituskeskuse siia üle toonud. Kas me ei pööraks sisse?” arvas Markby. „Otsiksime üles selle puidutöökoja ja vaataksime seda aiamööbli-värki.”

      Markby parkis auto külastajatele mõeldud platsile. Välja astudes osutas ta ühele laohoonetest. „Seal on kontoritarvete hulgipood. Mina ostsin oma kirjapaberi ka siit. Sa võid ette kujutada, kui paljusid eraisikuid ja ettevõtteid see ainuüksi Bamfordis varustab.”

      „Maamehelik” asus keskuse lõpus ja osutus sildiga varustatud madalaks ehitiseks. Peale ettevõtte nime võis sellelt veel lugeda: S. Poole ja E. Prichard. Väikeses hoovis ehitise kõrval seisid lauavirnad ja valmis mööbliesemed. Loodetavatel kundedel tuli nende vahelt ettevaatlikult läbi laveerida. Hooletud riskisid saada pinnud nahka. Sissekäigu kõrval seisis päevi näinud kaubik, ettevõtte nimi küljele maalitud.

      Meredith ja Alan uurisid laudu ja istmeid. Üldine suunitlus näis olevat „looduslik” puit, mille muljet pidid rõhutama koor, oksaaugud ja väikesed kahjustused.

      „Hästi valmistatud,” ütles Markby rohmakat pinki proovides.

      „Siit ei lähe välja midagi, mis poleks korralikult valmistatud,” ütles hääl nende selja taga. „Me oleme käsitöömeistrid. Uhked oma töö üle.”

      Ütleja ilmus vaatevälja. Ta oli hõrenevate juuste ja väga heledate kulmudega kolmekümnendates aastates noorem mees. Tal oli pliiatsijupp kõrva taga.

      „Kas teie juhatate seda ettevõtet?” küsis Markby.

      „Mina ja minu partner. Mina olen Steve Poole.” Ta sirutas tööst mõhnalise käe ja Markby surus seda. „Kas soovite näha töökoda?” küsis Pool ja viipas ehitisele nende selja taga.

      „Jah. Me nägime äsja Overvale House’i aias teie valmistatud mööblit.”

      Hele kulm kerkis pisut. „Me valmistasime härra Jennerile komplekti. Me valmistame kõike, mida tellitakse.” Ta juhatas nad töökotta.

      Sees oli jahe, seal lõhnas puidu järele ja kuuldus kopsimist. Põrand oli kaetud õhukese saepuru- ja höövlilaastudekihiga, ning hoolimata suitsetamist keelavast sildist ka konidega. Nurgas nokitses teine mees millegi kallal, mis tundus olevat lindude söögilaud.

      „Tema on Ted,” ütles Poole. „Ettevõtte kaasosanik.”

      Ted katkestas töö ja tõstis pilgu. Äripartneriga sarnaselt olid tal seljas tolmused tööriided ja ta oli Poole’iga enam-vähem samaealine. Ent välimuse poolest oli ta jahmatavalt, isegi natuke koomiliselt erinev. Poole oli kiitsakas, kahvatu ja tõsine. Kuivik, mõtles Meredith. Tedil omakorda oli ümar vallatu nägu, nöbinina ja käharad heledad juuksed. Tal olid maamehelikult roosad põsed ja päevitunud nahk. Kui Poole esindas süngust, siis Tedist õhkus elu ja lustilist vaimu. Sellised inimesed täiendavad teineteist.

      „Terekest!” hüüdis Ted sõbralikult. „Kuidas me saame teid aidata?” Ta naeratas laialt, paljastades vahe esihammaste vahel. See suurendas veelgi sarnasust kivist nikerdatud peaga, nagu neid leidub keskaegsete kirikute räästa all, kus nad erineval moel vaestele palvetajatele ülevalt alla nägusid tegid.

      Nad küsisid, kas nad võiksid ta tööd vaadata, Ted astus kõrvale ja pani käed puusa.

      „See on pigem suurepärane linnumaja kui toidulaud,” ütles Markby imetlevalt.

      Toidulaud kujutas endast lamedat pinda. Selle igas nurgas olid väikesed kenad sambad, millele toetus hiina-stiilis ülespoole nurkadega katus, mida katsid pisikesed puidust nikerdatud katusekivid. Piki serva jooksis kaunistatud friis.

      „Sellel on praktiline otstarve. Katuse külge saab toitu riputada. Rasvatükikesi, pähklinutsukesi, kõike, mida linnud söövad. Aga see pole maja. Linnud ei pesitse siin. See pole selle jaoks mõeldud.”

      „Nojah,” ütles Markby pisut kohmetult. „Sellest saan ma aru. Ma niisama nalja pärast. Ma tahtsin öelda, et see on väga ilus töö. Mul on ka aias lindude söögilaud, aga see on sellega võrreldes väga primitiivne.”

      Ted sirutas käe ja puudutas peaaegu andunult katuseräästast. „Ma teen head tööd. Ma olen selle üle uhke, saate aru? Kui soovite, võin valmistada teile pesakasti. Aga te ei taha toidulaua kohale pesakasti. Mõnikord tehakse nii. Aga see on aja raiskamine. Pesitsev lind vajab rahu ja vaikust, mitte seemneid õgivaid varblasi ja kuldnokki, kes otse tema all sagivad, kui ta pesal haudub.”

      „Kas teil on kataloog?” küsis Meredith.

      Ted vaatas Steve’i poole, kes kratsis oma hõredate juustega kaetud kolpa ja raputas pead. „Need on trükis. Kui soovite, jätke aadress ja ma saadan teile ühe.”

      „Jah, see oleks tore.”

      Steve võttis pliiatsi kõrva tagant ja küsis: „Kas teil paberit on? Kui ei ole, pole lugu, mul on seda kontoris küllalt.”

      Kontor oli ilmselt töökojast vaheseinaga eraldatud osas. Aga Meredithil oli märkmik kotis. Ta rebis sellest puhta rehe ja kirjutas sellele Steve’i pliiatsiga oma nime ja aadressi.

      Steve luges selle hoolikalt läbi, voltis kokku ja pistis taskusse. Pliiatsijupp rändas tagasi oma kohale kõrva taga.

      „Tänan ülevaate eest,” ütles Markby.

      „Tulge jälle,” ütles Ted.

      Ted ja Steve seisid teineteise kõrval ja vaatasid neile järele.

      „Tead mis, Ted,” ütles Steve, kui nad olid lahkunud. „Ma tean seda meest.”

      „Jah?” Ted võttis haamri ja hakkas läbi hambavahe vilet laskma.

      „Ta on võmm.” Steve’i nägu tõmbles pahaselt. „Mulle ei meeldi politseinikud. Nende kohalolek ei tähenda midagi head.”

      Haamer peatus poolel teel, Ted pööras pilgu partneri poole. „Miks? Sul pole ju vaja millegi pärast pabistada, ega ju? Mis sorti võmm ta on? Kust sa teda tead?”

      „Olen näinud teda aastaid tagasi. Ta töötas Bamfordi politseis. Siis oli ta peainspektor. Siis ma kuulsin, et ta ülendati ja suunati suurde peamajja, mis on Cheritonis. Praegu olevat ta mingi tähtis nina.” Steve lasi kuuldavale põlgliku turtsatuse. „Võmmid on kavalad. Väljaspool tööd ei näita nad välja, kes nad tegelikult on. Nad teavad, et neid ei sallita. See siin laskis sel naisterahval kirjutada oma nime ja aadressi, aga ei andnud enda oma. Mitchell on selle naise nimi.” Steve võttis taskust paberi Meredithi aadressiga. „Mehe nimi on Markby. Ei tea, mis ta Overvale House’is tegi?”

      Ted kehitas õlgu ja lõi haamriga täpselt naelapea pihta. Võttis siis uue naela ja asetas selle kohale. Haamer tõusis taas.

      „Aga ma ei usu,” jätkas Steve põlglikult, „et vana Jenner tegeleb nii väikeste kaladega. Kui tal on probleeme, helistab ta kõige kõrgemale ja need jooksevad kohe kohale.”

      Kolks! Haamer lõi naelast mööda ja kolksatas vastu puud. Ted vandus. „Kui sa lõpetaksid Jenneri ja mingi võmmi ümber targutamise, saaksin ma keskenduda tööle ja ei taoks endale pöidla pihta.” Ta torkas obaduse saanud sõrme suhu.

      „Hea küll, hea küll,” ütles Steve leplikult. „Pole ühtegi seadust, mis keelaks uudishimutsemise, ja ühtegi, mis käsiks võmme armastada. Ma jätan sind siis rahule.”

      „Võite laua ära koristada, proua Whittle,” ütles Alison laupäeva hommikul. „Ma ei usu, et Fiona tuleb hommikust sööma.”

      „Ma ei saa aru,” torises abikaasa, „kuidas noored inimesed saavad nii kaua hommikul voodis vedeleda! Tegelikult

Скачать книгу