LITMIR.BIZ

      Hambaid kiristades kordas ta seda ikka ja jälle, kuni kuulis, et ema tuleb kellegagi verandale. Emaga oli kaasas heledajuukseline noormees ning nad rääkisid isekeskis tasasel, kummalisel toonil. Mary tundis seda kena noormeest, kes nägi välja nagu poisike. Ta oli kuulnud, et see on keegi väga noor ohvitser, kes oli äsja Inglismaalt saabunud. Laps vahtis teda põrnitsedes, veel enam aga põrnitses ta oma ema otsa. Seda tegi ta alati, kui tal õnnestus oma ema näha, sest memsahib – nii nimetas Mary teda kõige sagedamini – oli pikk, sihvakas, nägus naine ja kandis ilusaid rõivaid. Ta juuksed olid nagu lokkiv siid, tal oli õrn väike nina, mis näis kõigesse põlglikult suhtuvat, ning tal olid suured naeratavad silmad. Kõik ta rõivad olid õhukesed ja lendlevad ning – nagu Mary ütles – „täis pitse”. Sel hommikul näis neis olevat veel rohkem pitse kui kunagi enne, kuid ema silmad ei naernud sootuks mitte. Need olid suured ja ehmunud ning vaatasid paluvalt heledajuukselise poisikese – ohvitseri näole.

      „On see nii väga halb? Oh, kas tõesti on?” kuulis Mary teda küsivat.

      „Hirmus,” vastas noormees väriseval häälel. „Hirmus, proua Lennox. Oleksite pidanud minema mägedesse juba kahe nädala eest.”

      Mem-sahib ringutas käsi.

      „Oh, tean, et oleksin pidanud minema!” kaebas ta. „Jäin ainult, et osa võtta sellest rumalast banketist. Kui loll ma olin!”

      Samal hetkel kuuldus teenijate ruumidest nii vali kaebehääl, et proua Lennox haaras noormehe käsivarrest kinni ning Mary seisis, värisedes pealaest jalatallani. Kaebed muutusid üha metsikumaks ja metsikumaks.

      „Mis see on? Mis see on?” hingeldas proua Lennox.

      „Keegi on surnud,” vastas ohvitser. „Te ei öelnud, et see on puhkenud teie teenijate keskel.”

      „Ma ei teadnud!” ahastas mem-sahib. „Tulge kaasa! Tulge kaasa!” Ning ta pöördus ja jooksis majja.

      Seejärel saadi kuulda kohutavaid asju ja hommiku salapärasus sai ka Maryle selgeks. Koolera oli lahti puhkenud kõige kardetavamal kujul ja inimesed surid nagu kärbsed. Ayah oli öösel haigestunud ja just praegu surnud ning seepärast teenijad olidki tõstnud hüttides kaebekisa. Veel samal päeval suri kolm teist teenijat ning ülejäänud põgenesid paanikas. Igal pool valitses kabuhirm, surevaid inimesi oli igas telgis.

      Järgmisel päeval, keset korralagedust ja segadust, peitis Mary end lastetuppa, kuhu ta jäigi kõigist unustatuna. Keegi ei mõelnud temale, keegi ei vajanud teda, ning juhtusid kummalised asjad, millest ta midagi ei teadnud. Kõik need tunnid Mary vaheldumisi nuttis ja magas. Ta teadis vaid, et inimesed on haiged, ning kuulis salapäraseid ja hirmutavaid hääli. Kord puges ta söögituppa ja leidis selle tühjana, kuigi poolelijäänud söök oli laual ning toolid ja taldrikud näisid olevat tagasi tõugatud, nagu oleksid lõunastajad järsku mõnel ootamatul põhjusel üles tõusnud. Laps sõi mõne kuiviku ja puuvilja, ja kuna tal oli janu, jõi ta veiniklaasist, mis oli peaaegu täis. Vein oli magus, Mary ei teadnud, kui kange see oli. Õige pea tegi see teda väga uniseks, ta läks tagasi ja lukustas end lastetuppa, hirmutatud kisast, mis kostis hüttidest, ning ruttavate sammude kajast. Vein tegi ta nii uniseks, et ta suutis vaevu silmi lahti hoida, ta heitis maha oma asemele ega teadnud tükil ajal enam midagi.

      „Mis see on? Mis see on?” hingeldas proua Lennox

      Palju asju sündis nende tundide jooksul, mil ta nii raskesti magas, ent teda ei häirinud majas sisse ja välja liikuvate inimeste kaebed ja hääled.

      Ärgates jäi ta lebama ning vahtis seinale. Maja oli täiesti vaikne. Ta polnud kunagi tundnud seda nii vaiksena. Polnud kuulda ei hääli ega samme. Mary tahtis teada, kas kõik on koolerast pääsenud ja mure on möödas. Ta tahtis teada ka, kes hakkab tema eest nüüd hoolitsema, kui ayah on surnud. Küllap vist uus ayah, ja võib-olla ta kuuleb uusi lugusid, sest Mary oli vanadest kaunis tüdinud. Ta ei nutnud oma amme surma pärast, sest ta polnud õrnasüdameline laps ega hoolinud kunagi palju kellestki. Kära ja ringijooksmine ning kaebed koolera pärast olid teda hirmutanud ning ta oli vihane olnud, sest kellelegi ei paistnud meenuvat, et ka tema on olemas. Kõik olid liiga hirmust rabatud selleks, et mõelda väikesele tüdrukule, keda keegi ei armastanud. Näis, nagu poleks inimestel koolera puhul meeles midagi muud peale iseendi, ent kui kõik on jälle paranenud, meenub mõnele kindlasti Mary ning ta tuleb otsima.

      Kuid keegi ei tulnud ning Mary lebas ja ootas. Maja näis muutuvat üha vaiksemaks. Siis kuulis ta midagi matil sahisevat ning maha vaadates nägi ta väikest ussi, kes libises mööda matti ja vahtis teda kalliskive meenutavate silmadega. Mary ei kohkunud, sest see oli kahjutu väike olend, kes ei võinud talle viga teha, ning tal näis olevat rutt toast pääseda. Sellal kui Mary teda vaatles, libises ta ukse alla.

      „Kui veider ja vaikne on kõik,” sõnas Mary. „Näib, nagu poleks majas kedagi peale minu ja ussi.”

      Ent järgmisel minutil kuulis ta samme õues ja siis verandal. Need olid meeste sammud ning mehed astusid majja, rääkides tasasel häälel. Keegi ei läinud neile vastu ega rääkinud nendega, paistis, nagu avaksid nad uksi ja vaataksid tubadesse.

      „Milline tühjus!” kuulis Mary üht häält. „See kena, kena naine! Ja arvatavasti ka laps. Kuulsin, et tal oli olemas ka laps, kuigi keegi pole kunagi teda näinud.”

      Kui

Скачать книгу