LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ainult hommikuti, ja sedagi minutiks, lubades lapsel end üksnes lõua alla suudelda, et mitte rikkuda näomaalingut. Revolutsiooni puhkedes sai härra de Varandeuil’st tänu krahv d’Artois’ eestkostele rendimaksuametnik. Proua de Varandeuil tõi ettekäändeks vajaduse tervist parandada, ning jätnud tütre ja päris väikese poja abikaasa hoole alla, rändas ringi mööda Itaaliat. Karmi ajajärgu mured ning jõukaid inimesi ja rahaga opereerivaid perekondi – härra de Varandeuil’ vend oli riigirentnik – aina reaalsemalt ähvardav oht ei jätnud sellele äärmiselt egoistlikule ja tundetule isale oma laste jaoks kübetki südamesoojust. Kõigele lisaks hakkas temagi katuse alla hiilima puudus. Royali tänavast kolis ta ümber oma tollal veel elus olnud emale kuulunud Petit-Charolais’ häärberisse ja seadis end seal sisse. Sündmused kulgesid oma rada, juba hakkas tööle giljotiin ning ühel õhtul, kui härra de Varandeuil läks mööda Saint-Antoine’i tänavat, sattus tema teele ajalehemüüja, kes pakkus hõikudes ajalehte „Aux voleurs!”. Nii nagu tollal kombeks, karjus mees valjul häälel viimaseid uudiseid ning härra de Varandeuil kuulis oma nime koos kõige jämedamate epiteetidega. Ta ostis ajalehe ja leidis revolutsioonilisest kohtuotsusest oma nime.

      Peagi arreteeriti tema vend ja pandi koos teiste rendiametnikega Talaru majja valve alla. Ähmi täis ema müüs rumalast peast võileiva hinna eest maha oma Petit-Charolais’ maja, kus elas ka tema poeg. Saanud tasu kätte pangatähtedes, suri ema peagi meeleheitest, kui nägi, kuidas paberraha hakkas kibekähku väärtust kaotama.

      Õnneks ei läinud uutel omanikel korda maja välja üürida ning seetõttu lubasid nad härra de Varandeuil’l elama asuda varem tallitööliste käsutuses olnud pööningukambritesse. Nii ta siis elutseski suure maja tagahoovis, mattis maha d’Artois’ krahvi endise õukondlase de Varandeuil’ nime ning võttis selle asemele perekonnanime Roulot, mis tal kästi ka ukse peale välja riputada. Pea õlgade vahele tõmmatud, elas ta üksildaselt, märkamatult ja varjatult oma urus ja tal ei olnud ühtki teenijat peale oma tütre, kelle kanda jäid kõik elumured. Terroriaeg kulges ootuses, hirmuvärinal ja pidevas surmahirmus. Iga päev käis väike tüdruk võretatud akna juures kuulamas järjekordselt hukkamisele määratute nimesid – Püha Giljotiini loteriis kaotajaiks jäänute nimekirja. Iga koputuse peale läks ta ust avama, uskudes, et tuldi isa järele, et viia ta Revolutsiooni väljakule, kuhu juba oli viidud tema onu. Saabus päev, mil isegi nende vähese raha eest oli raske leiba kätte saada, sest pääs poodi tuli peaaegu jõuga kätte võidelda: külmadel öötundidel juba kella kolme ajal sabas koht sisse võtta ning seejärel tuule ja külma käes hirmsas rahvarüsinas hommikut oodata. Isa ei tahtnud rahvamassis oma eluga riskida. Ta kartis, et teda tuntakse ära, pelgas end paljastada mõne vaenuliku väljaastumisega, milleks taltsutamatu iseloom teda võis tõugata. Pealegi hirmutas teda mitmetunnise seismise vaev ja üksluisus. Poiss aga oli veel liiga väike, teda oleks lihtsalt jalgade alla tallatud. Nii jäigi kolmele suule igapäevase leiva hankimine tüdruku õlule. Ja seda ta tegigi. Kõhnukese keha ümber isa lotendav kampsun, puuvillane müts silmile tõmmatud, käed sooja hoidmiseks kõvasti keha vastu surutud, silmad külmast punased, seisis ta lõdisedes, kõikidele tõugata ja lükata kuni selle hetkeni, mil Francs-Bourgeois’ tänava leivapoe müüjanaine pistis leivapätsi ta külmast kangestunud sõrmede vahele. Lõpuks hakkas poemüüjal iga päev leiva järel käivast haleda näoga kõhnast ja lõdisevast tüdrukust kahju. Niipea, kui tüdrukuke end pika saba lõppu seisma sättis, saatis müüja puhtast lihtrahva südameheadusest oma poja talle leiba andma. Ent ühel päeval, kui tüdruk käe leiva järele sirutas, andis üks säärase hellitamise ja eesõiguse pärast tigedaks saanud naine lapsele puukingaga sellise hoobi, et vaesekesel tuli terveks kuuks voodisse jääda. Löögist jäi preili de Varandeuil’le elu lõpuni arm.

      Selle kuu jooksul oleks perekond nälga surnud, kui üks nende hea tuttav, krahvinna d’Auteuil, kellel oli omal ajal jätkunud nutikust riisi varuda, poleks oma rikkust isa ja lastega jaganud.

      Tänu silmatorkamatule eluviisile õnnestus härra de Varandeuil’l revolutsioonilise tribunali käest pääseda. Kaasa aitas veel asjaolu, et omaenda õnneks oli ta kuust kuusse edasi lükanud aruande esitamist, mida tema amet nõudis. Tema kasuks rääkis ka isiklik vimm õukonna mõjuvõimsate isikute ja kuninganna vastu, milles paljud printside kaitsealused olid kuninga vendadega ühel meelel. Iga kord, kui õnnetu naine jutuks tuli, ütles ta leppimatu avameelsusega tema kohta niivõrd karme, kibedaid ja solvavaid sõnu, et tahtmatult jäi mulje, nagu olnuks tegu monarhia vastasega. Seetõttu pidasidki need, kelle jaoks härra de Varandeuil oli lihtsalt kodanik Roulot, teda patrioodiks, need aga, kes tundsid teda endise nime järgi, vaatasid nii aristokraatlikule päritolule, sõprusele sinivereliste printsidega kui ka kunagisele mõjuvõimsale seisundile õukonnas läbi sõrmede.

      Vabariik nautis sel ajal patriootilisi ühissöömaaegu, mida korraldati tänavatel kõigile inimestele. Preili de Varandeuil nägi hirmsate terrorimälestustega segunenud ähmastes mälupiltides Pavée tänavat, kus lauad seisid jalgupidi septembrikuisest tapatööst2 pärit vereloikudes. Just ühel niisugusel söömaajal tuli härra de Varandeuil hiilgavale mõttele, mis kindlustas talle lõplikult turvalise elu. Ta rääkis kahele tulisest patrioodist lauanaabrile, kellest üks oli koguni Chaumette’iga3 seotud,et on suures hädas, kuna tema tütar pole üldse kiriklikult ristitud ega meetrikaraamatusse kantud, ning seetõttu oleks ta ülimalt õnnelik, kui Chaumette kirjutaks lapse nime munitsipaalregistrisse ning osutaks au anda talle mõne tollasest vabariiklikust kalendrist valitud kreeka- või roomapärase nime. Chaumette leppiski kokku kohtumise isaga, kes oli „vajalikul kõrgusel”, nagu tollal öeldi. Preili de Varandeuil viidi otsekohe ruumi, kus ootas ees kaks matrooni, kes olid volitatud kinnitama tema sugu ja kellele tüdruk pidi näitama oma rinda. Seejärel juhatati ta suurde Deklaratsioonide saali, kus Chaumette pärast metafooririkast kõnet ristis ta Sempronieks – nimega, mis jäigi preili de Varandeuil’le kuni surmani.

      Kaitset leidnud ja pikapeale maha rahunenud, elas perekond kuidagimoodi üle Robespierre’i langemisele eelnenud päevad. Viimaks jõudis kätte 9. termidoor4 ja koos sellega tuli kergendus. Kuid vaesus ja puudus oli endiselt suur. Ega nad olekski karme revolutsiooniaastaid ja Direktooriumi näguripäevi üle elanud, kui sülle poleks sadanud ootamatu abi – ühe meeletu teo tagajärjena otsekui jumaliku ettehoolduse saadetud raha. Mõlemat last ja isa hoidsid need neli aastat elus neli vodevilliteatri aktsiat – investeering, mille härra de Varandeuil oli mingi kummalise tuju ajel teinud 1791. aastal ning mis osutus parimaks äritehinguks neil surma külvavatel aastatel, mil vähemalt õhtuti sooviti surma unustada; neil traagilistel päevadel, mil igaüks tahtis uusimat moelaulu kuulates kas või viimast korda naerda. Peagi andsid need neli aktsiat, millele lisandus härra de Varandeuil’le tagasi makstud võlg, rohkemgi kui leiva lauale. Perekond kolis Petit-Charolais’ maja pööningukorterist välja ja üüris väikese korteri Marais’ linnaosas Chaume’i tänavas.

      Kuid elukorralduses ei muutunud midagi. Tütar hoolitses endiselt isa ja venna eest. Härra de Varandeuil oli harjunud tütres nägema teenijannat, kes oli väärt nii oma riietust kui ka tööd. Selles halvasti riides ja alandavat tööd tegevas olendis ei tundnud ta enam oma tütart. See ei olnud veri tema verest – keegi, kellel on au olla temaga sugulussidemetes. Ta oli teenijanna, kes oli alati käeulatuses, ning see mõte kinnistus härra de Varandeuil’ egoistlikku ja karmi meelelaadi; tütre armastusväärne, aupaklik ja täiesti tasuta teenistusvalmidus pakkus mugavust, millest isal oli raske lahti öelda isegi siis, kui majja sigines rohkem raha. Tuli lüüa lahinguid, enne kui isa nõustus oma lapse asemele palkama teenijanna, kes päästis tütre kõige alandavamatest majapidamistöödest.

      Proua de Varandeuil’st polnud midagi kuulda, too oli keeldunud revolutsiooni esimestel aastatel mehe juurde Pariisi naasmast; peagi kuuldi, et ta oli Saksamaal uuesti mehele läinud, esitades mehe surmatunnistusena mehe venna muudetud eesnimega giljotineerimistunnistuse. Nii kasvas tütarlaps hüljatuna ja helluseta teadmises, et omaste jaoks pole teda olemas ning isa arvates vääris ta üksnes põlgust. Lapsepõlv kulges pidevas ängistuses ja puuduses, põdura tervisega lapse jaoks kurnavas töös ning surmaootuses, millest lõpuks kasvas soov kiiresti hinge heita. Tuli ette hetki, mil kolmeteistkümneaastast tüdrukut valdas

Скачать книгу