LITMIR.BIZ

Скачать книгу

näo vastu peegliklaasi, nii et ninaots laiaks ja valgeks muutub, ning vaatab omale otse silmi. Võtab väikese peegli ja uurib end küljelt ning selja tagant. Tõstab siis kleidi kõrgele üle põlvi ja vaatleb jalgu, pilgus peidetud tusk.

      Ah need jalad küll!

      Mererohelised sukad sobivad ju nii hästi kleidile ja uued brokaatkingad on kui kaks muinasjuttu – ütle ometi, Lea, see ei tee ju lõpuks midagi, et jalad natuke paksemad kui nad olema peaksid? Paljud leidvat selles isesuguse võluvuse… ja lõpuks polegi nad ju nii kole inetud, eks? Eva küsimus kõlab peaaegu palvena.

      Raputan eitavalt pääd.

      „Kulla Eva, eksid. Väga ebagraatsilised on nad sul!“

      Uhh, täditütar Eva, ei maksa nii vihastuda! Sa ei tea ju, milline lõbu see on, su silmist hävitavaid sädemekesi püüda!

      Esimest korda tunnen rõõmu oma jalgadest. Annaksid palju nende eest, Eva? Mis?

      Kortsus kulmul hammustab ta huulde ja kohendab demonstratiivselt sidet vasakul käsivarrel. Vaatleb siis ükskõikse ilmega poleeritud küüsi ja hüüab kärsitult:

      „Aga, ema, tule siis ometi! Pole sa ikka veel valmis?“

      Ent tädil on veel nii palju askeldada ja otsida.

      „Kohe, lapsed, üks minut!“

      Eva laskub kannataja ilmega toolile ja ohkab. Istun uuesti klaveri ette ning jätkan etüüdi.

      Eva vaatleb mind teravalt.

      „Lea!“

      Vaatan küsides üles.

      „Ära ütle Hansule, et neljapäev Harriga teatris käisin. Ja tead mis: ära parem Hansuga tantsi!“ „Miks?“

      „Niisama… Teinekord ütlen. Ära tantsi, jah?“

      „Ma ei taipa, Eva, miks ei peaks ma seda tegema? Esiteks on ta väga osav, see Hans Grit, teiseks mainisid ju ise, me olevat kole huvitav paar… Kolmandaks on mul täna just tuju temaga tantsida ja neljandaks…“

      „Noh, ja neljandaks?“

      „Noh, ja neljandaks ei taha sina seda. Too kaalub ka midagi, armas Eva!“

      „Minupärast tee mis tahad, ainult ära arva, et Hansule sümpaatlik oled. Kuulsin ise, kuis ta Akselile ütles: sellane neetud mulatiplika! Tahtsin ainult hoiatada sind, et sa omale asjatuid illusioone ei teeks.“

      „Ah, kuis tänan sind, Eva!“

      „Tuled tõesti selles kleidis?

      „Aga miks siis mitte? Minu arvates pole see ju põrmugi halb.“

      Vaatan küsivalt peeglisse.

      Ent tõepoolest, see mitu korda pestud kleit näib naeruväärselt vilets. Olgugi, et end selles nii vabana tunnen ja seda õhukest, valget rõivast armastan, mis pärit veel Turvaste helgeilt päevilt – annaksin nüüd palju säärase kahiseva ürbi eest kui Eval.

      Korraldan paela õlal ja ütlen:

      „Ei, sel kleidil pole viga midagi. Lihtne ja pääasi – originaalne. Ma põhimõttelikult ei armasta sääraseid tualette nagu sinul. Ja tädi Matilde leiab, ma olevat liiga metsik veel nende jaoks.“

      Eva muigab.

      Viimaks ometi on tädi ettevalmistused lõpetanud ja tuleb saali, seljas võimatu kitsas must siidkleit. Hammustan huulde, et mitte kõvasti naerda, ja vaatlen teda sellase varjamatu arvustusega, et ta ruttu eestuppa läheb.

      Mu jumal, milleks värvib ta ometi huuli ja kinnitab kõrva taha võltslokke? Hoolimata atlaskingist ja sentimentaalsest kannikeselõhnast on ta endine paks, inetu, naljakasveider tädi Matilde.

      All lööb tugev vihm näkku ja teel tänavraudteeni hädaldab tädi:

      „Jälle vihm! Jeerum, see võtab ju kõik lokid välja!“

      8

      Lipovid elavad kolmandal korral kitsas, madalas korteris. Eestoas hõljub naftaliini ja märja riide segast lõhna. Suurte kappide, kastide ja korvide vahel on vaevalt niipalju ruumi, et end ringi keerata saab.

      Nata ja Inge jooksevad saalist. Inge hüppab üle korvide Evale kaela ja hüüab:

      „Ruttu, ruttu, kohe algab boston!“

      Eva vabastab end Inge energilisest kaelustusest ja astub ettevaatlikult reisikohvrite vahelt välja. Saalist kostab naeru ja segast jutukõminat.

      Lipovite väike saal on tavaliselt mööbliga üle kuhjatud. Imestades küsin eneselt, kuhu nad täna küll need lugematud lauakesed, kapikesed ja riiulid mahutanud? Seina ääres vestlevad vanemad daamid, klaveri juurde on ring noori kogunenud, mille keskel Hans Grit seisab ja elavalt kätega vehkides midagi seletab. Aeg-ajalt katkestab ta kõnet vali, ülemeelik naerulagin. Kõik tuttavad, ammunähtud näod.

      Meid märgates vabastab Hans Grit end ringist.

      „Ahaa! Eva!.. Suurepärane! Mu alandlikuim kompliment! Ekstranoobel! Sikk!.. Seda oled hästi teinud! Öelsin alati, sul on maitset!“

      Ta pigistab parema silma kinni ning uurib Evat asjatundlikult päälaest varvasteni.

      Eva on õnnelik.

      „Tõesti, Hans?.. Tõesti?“

      Griti allalaskunud suunurgis tuksub jälle midagi.

      „Kuis võiks see siis teisiti olla? Teiega, Lea, on mul kana katkuda. Palun!“

      Inge vend Aksel algab uut bostonit. Seda pole ma varemini kuulnud.

      Grit seisab oodates, kivinenud oma kummardusse. Tuleb meelde Eva palve.

      Ent Eva on meile selja põörnud ja läheb Ingega lühikesele Harry Ohakale vastu, kes suure vineerkandikuga söögitoa uksele ilmub.

      Ulatan Hans Gritile käed ja enne veel kui märkan, valdab liigutusi muusika aeglane rütm.

      Hans Grit on minust enam kui pääjao pikem. Tihedate, ninajuurel kokkukasvanud kulmude alt vaatavad kitsad pilusilmad kui kaks noatera. Liiga suured, vormitud huuled varjavad tugevaid hambaid. „Sarnased hambad on Turvaste Paukal,“ pean neid nähes alati mõtlema.

      Vasakul põsel punetab mitmeharuline arm kui suur, verev ämblik. Ei, ilus pole Hans Grit põrmugi, ent ometi meeldib ta nii paljudele, keda tunnen.

      „Lea, kuulsite juba minu teosest?“

      „Jah, Grit.“

      „Olete nõus mängima?“

      „Ah, ükskõik! Kui mul aga palju rääkida ei tule.“

      „Ei, mitte mõhkugi! See jääb teistele. Teie eest räägivad plastilised liigutused. Nendega saate hakkama. Üldse sobib see osa teile. Hirvjalgne printsess.. Naeratusest muutuvad pilusilmad veel kitsamaks.

      Tuleb meelde Eva „neetud mulatiplika“.

      „Neljapäev teeme esimese proovi. Mis on?“

      „Mitte midagi.“

      „Lea!“

      „Jah?“

      „Imelik olevus, teie! Teate ka, et täna taevalik näite? Ainult mitte nii apaatiline olla, Lea! Tundub, kui oleks teil praegu pööraselt igav.“

      „On kah pööraselt igav teiega.“

      „Kuidas? Mis? Pean arvama, et…?“

      „Arvake mis tahate, ärge ainult tembutage! Ja teadke, mu käsi pole puust.“

      „Tore. Ekstrapeenike! Mina… tembutan? Kuidas tulete ometi sellele? Millest järeldate, et…“

      „Ah Grit, jätke! See on veel igavam, kui nüüd kaklema hakkame. Haavata ma teid ei tahtnud, teadke seda.“

      „Üht ei või salata, Lea: olete kole algupärane.“

      „Miks te ei öelnud nagu mõtlesite: jultunud? Tean ju seda, Grit.“

      Hans Grit naeratab ja naeratab. Mida laiemaks venib suu,

Скачать книгу