LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ei tea,” sõnas ta. „Ma tõesti ei tea. Ma lootsin…”

      Tema hääl kustus. Ta paistis nii masendunud, et isegi Angalol hakkas temast hale ja ta patsutas talle õlale.

      „Ära võta seda nii südamesse,” lohutas ta. „Sa ei saanud ju tegelikult uskuda, et mingi pojapoeg Richard 39 sööstab taevast alla ja viib meid Floridasse. Igatahes me üritasime. See ei läinud õnneks. Lähme koju.”

      „Muidugi ei uskunud ma seda,” nähvas Gurder pahaselt. „Ma lihtsalt mõtlesin, et… võib-olla kuidagi… oleks see võimalik.”

      „See maailm kuulub inimestele. Nemad on ehitanud kõik, mis siin on. Nemad juhivad kõike. Me võiksime sellega juba leppida,” lausus Angalo.

      Masklin vaatas Asja. Ta teadis, et Asi kuulab. Kuigi Asi oli kõigest väike must kuubik, paistis ta kuulates alati erksam.

      Häda oli selles, et rääkis Asi ainult siis, kui tuju tuli. Ta aitas alati täpselt nii palju kui hädapärast vaja ja mitte raasugi rohkem. Tundus, et ta paneb Masklinit kogu aeg proovile.

      Miskipärast paistis, et Asjalt abi küsimisega tunnistaks Masklin, et tal endal on mõtted otsas. Aga…

      „Asi,” ütles Masklin, „ma tean, et sa kuuled mind, sest siin hoones on kindlasti hunnikute kaupa elektrit. Me oleme lennujaamas. Me ei suuda pojapoeg Richard 39-t üles leida. Me ei oska otsimist isegi kusagilt alustada. Palun aita meid.”

      Asi vaikis endiselt.

      „Kui sa meid ei aita,” lausus Masklin vaikselt, „siis läheme me tagasi ja astume inimestele vastu, aga sinul pole sellest enam midagi, sest sinu jätame me siia. Me teeme seda tõepoolest. Ja ükski noom ei leia sind enam üles. Rohkem ei tule ühtegi võimalust. Me sureme välja, noome ei jää enam kusagile ja selles kõiges oled süüdi sina. Ja paljude aastate pärast oled sa täiesti üksi ja kasutu ja mõtled: „Võib-olla oleksin ma pidanud Masklinit aitama, kui ta palus,” ja siis mõtled sa: „Kui ma saaksin kõike uuesti teha, siis ma aitaksin teda.” Noh, kujuta ette, et see ongi juba juhtunud ja sinu soov on võluväel täidetud. Aita meid!”

      „See on ju masin!” nähvas Angalo. „Masinat ei saa ähvardada… !”

      Asja mustal pinnal süttis üksik punane tuluke.

      „Ma tean, et sa saad aru, mida teised masinad mõtlevad,” jätkas Masklin. „Aga kas sa saad aru, mida noomid mõtlevad? Loe siis praegu minu mõtteid, kui sa arvad, et ma tõsiselt ei räägi. Sa tahad, et noomid käituksid arukalt. Noh, ma käitungi praegu arukalt. Ma olen piisavalt arukas, et mõista, millal mul abi vaja on. Ja praegu on mul abi vaja. Ja sina saad aidata. Ma tean, et saad. Kui sa meid ei aita, läheme me kohe praegu minema ja unustame, et sa üldse olemas olid.”

      Süttis teine tuluke, väga nõrk.

      Masklin tõusis ja noogutas teistele.

      „Olgu siis pealegi,” ütles ta. „Lähme!”

      Asi tõi kuuldavale vaikse elektroonilise heli – see tähendas tema juures sama, mida hääle puhtaks köhatamine noomide juures.

      „Kuidas ma saan abiks olla? ”küsis ta.

      Angalo vaatas Gurderile laialt muiates otsa.

      Masklin istus.

      „Otsi üles pojapoeg Richard Arnold, 39,” ütles ta.

      „See võtab kaua aega,”vastas Asi.

      „Ah soo.”

      Asja pinnal liikusid tulukesed. Siis ütles Asi: „Ma leidsin kellegi Richard Arnoldi, vanus kolmkümmend üheksa. Ta läks äsja esimese klassi väljuvate lendude ootesalongi, et asuda lennule number 205, mis suundub Floridasse, Miamisse.”

      „See ei võtnud küll väga kaua aega,” arvas Masklin.

      „Kolmsada mikrosekundit,” ütles Asi. „See on pikk aeg.”

      „Ja sellest, mida sa ütlesid, ei saanud ma vist midagi aru,” lisas Masklin.

      „Millest täpselt sa aru ei saanud?”

      „Peaaegu mitte millestki,” vastas Masklin. „Kõigest, mis tuli peale sõnu „läks äsja”.”

      „Siin on õige nimega isik, kes ootab parajasti erilises ruumis, et minna taevas lendava suure hõbedase linnu peale ja jõuda Florida-nimelisse kohta,”ütles Asi.

      „Mis see suur hõbedane lind on?” ei saanud Angalo aru.

      „Ta mõtleb reaktiivlennukit. Asi räägib sarkastiliselt,” seletas Masklin.

      „Või nii? Kuidas ta seda kõike teab?” uuris Angalo umbusklikult.

      „See hoone on arvuteid täis,” ütles Asi.

      „Mis, kas selliseid nagu sina?”

      Asjal õnnestus haavunud nägu teha. „Need arvutid on väga, väga algelised,” vastas ta. „Aga ma saan nendest aru. Kui ma piisavalt aeglaselt mõtlen. Nende tööks on teada, kuhu inimesed lähevad.”

      „Seda ei tea suurem osa inimesi isegi,” märkis Angalo.

      „Kas sa saad välja uurida, kuidas me tema juurde pääseksime?” küsis Gurder näost särades.

      „Oota nüüd, oota,” pistis Angalo kähku. „Ärme üleliia kiirusta.”

      „Aga me tulime ju siia, et ta üles otsida!” õiendas Gurder.

      „Jah! Aga kuidas me seda täpselt tegema peaksime?”

      „Noh, muidugi, me… me… see tähendab, me…”

      „Me ei tea isegi seda, mis see väljuvate lendude ootesalong on.”

      „Asi ju ütles, et see on ruum, kus inimesed lennuki peale minemist ootavad,” ütles Masklin.

      Gurder suskas Angalot süüdistavalt sõrmega.

      „Sa kardad!” ütles ta. „Sa kardad, sest kui me pojapoeg Richardit näeme, tähendab see, et Arnold Co on tõesti olemas ja sinul pole kogu see aeg õigus olnud! Sa oled täpselt oma isa moodi. Tema ei sallinud ka üldsegi, kui tal õigus polnud!”

      „Ma kardan sinu pärast,” vastas Angalo. „Sest sa näed, et pojapoeg Richard on lihtsalt inimene. Arnold Co oli samuti lihtsalt inimene. Või kaks inimest. Nad ehitasid Kaubamaja inimeste jaoks. Nad ei teadnud, et noomid üldse olemaski on! Ja minu isa jäta sellest jutust välja!”

      Asi avas väikese luugi enda peal. Vahel tegi ta seda. Kui tema luugid olid kinni, ei olnud näha, kus nad on, aga alati, kui Asi oli millestki tõeliselt huvitatud, tegi ta ennast lahti ja sirutas pulga otsas välja väikese hõbedase taldriku, või keerulise toruderägastiku.

      Seekord tuli välja metallvarre otsa kinnitatud traatvõrgu tükike. See hakkas aeglaselt pöörlema.

      Masklin võttis kasti kätte.

      Samal ajal kui teised vaidlesid, küsis ta vaikselt: „Kas sa tead, kus see ootesalong on?”

      „Jah,” vastas Asi.

      „Lähme siis.”

      Angalo vaatas tema poole.

      „Kuule, mida sa teed?” küsis ta.

      Masklin ei teinud kuulmagi. Ta küsis Asjalt: „Ja kas sa tead, kui palju aega meil on, enne kui ta hakkab Floridasse minema?”

      „Umbes pool tundi.”

      Noomid elavad kümme korda kiiremini kui inimesed. Neid on raskem näha kui täiskiirusel kihutavat hiirt.

      See on üks põhjus, miks inimesed näevad neid väga harva.

      Teine põhjus on see, et inimesed oskavad väga hästi mitte näha asju, mille kohta nad teavad, et neid pole olemas. Ja kuna mõistlikud inimesed teavad, et selliseid asju nagu nelja tolli pikkused mehikesed pole olemas, siis noomi, kes ei taha, et teda nähtaks, tõenäoliselt ei nähtagi.

      Niisiis

Скачать книгу