LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Inimesekujulisteks, kui sa mõnda näed, siis inimesega segi sa lummutist ei aja, päris kindlasti mitte.”

      Ta vaikis, nagu meenutades, ja jätkas alles mõne aja pärast.

      „Kõik läks hästi seni, kuni oli jäänud veel kümmekond viimast elavmägede perekonda. Nood aga leidsid, et ruumi on juba piisavalt ja et nemad end väikseiks ei muuda. Et teised ei saaks end tagasi Muuta, lõhkusid nad Altari tükkideks.”

      Kaldaveersest metsast kostis mingi praksatus ja Rand vakatas. Ora tõusis istumast põlvili, et vajadusel kiiremini mõõka kätte saada. Kuid taas oli kõik vaikne. Kui paat oli sellest kohast juba tükk maad kaugemal, lasksid mees ja naine end lõdvaks ja rüütel jätkas juttu:

      „Elavmäed said oma jõu ja väe sügaval mägede sees asuvatest tulejärvedest, kus nad ujumas käisid. Oma väikseid inimesekujulisi hõimlasi nad aga enam sinna ei lasknud ning nood pidid leidma endale uue allika Väe kogumiseks, enne kui päris väetuks jäid. Selleks allikaks saime meie, inimesed. Olevusi luues oli neisse pandud hulga Jõudu mis jäi verre püsima ja paljunes koos inimesekujulistega. Ja neil oli vaja aina uut verd, mida nad hakkasidki inimestelt himustama, nõrutades sealt välja Väge, et oma võimsust säilitada. Soostudes vastutasuks täitma mõningaid inimeste palveid juhul, kui me ise üksteist tapame ja neid püüdmisvaevast säästame. Kuid elavmägede peale lummutiste vägi ei hakka, nii nagu ka elavmägede vägi ei hakka lummutiste peale. Ühel korral, kohe pärast seda, kui mäed sulgesid lummutistele pääsu tulejärvede juurde, pidasid nad omavahel maha tohutu lahingu. Nad ei suutnud üksteisele midagi teha, kuid kogu see Jõud ja Maagia, mis maid ja ilmu mööda laiali paisati, muutis Iidmaa pimedaks ja rõskeks paigaks. Päike hääbus, kadus soe suvi, maa rappus ja oigas. Mägedealused koopad varisesid kinni, nii et sinna ei saanud enam ei elavmäed ega lummutised, ja nüüd jahivad nad kõik meie verd. Paljud pole inimjahis eriti edukad olnud. Nad jäid väetuiks ja surid inimeste relvade läbi. Ainult kõige tugevamad ja kavalamad lummutistest jäid alles. Nood on nüüdseks end verest nii täis õginud, et enam ei hakka nende peale ei raud ega tuli. Ent elavmäed – kellele keegi vabatahtlikult ei ohverda, kuna nad tarvitavad inimesi vaid jahisaagiks, ilma midagi vastu pakkumata – on jäänud nõrgaks, ning nende ainsaks eeliseks võitluses inimeste vastu on tohutu kere.”

      „Ja nende veri,” lisas Ora.

      „Jah, ja nende veri, milles on veel küllalt Väge, et ravida kõik haavad ja äratada ka surnu ellu, kui see sellesse uputada. Päris ellu, mitte selliseks koletiseks, nagu on Maagimägede Raisakulli nukud.”

      „Aga meie kandis räägitakse hoopis teist lugu,” lausus Ora. „Et lummutised lendasid siia elavmägede seljas, kes olid neile ratsudeks ja kuna siin hakkas lummutistele väga meeldima, siis lasid nad mäed vabaks. Lummutised lõid siis inimesed – selleks, et mägedel oleks midagi süüa. Umbes niiviisi, nagu meie kasvatame vilja. Lendmägesid polnud lummutistele enam vaja, nad ei tegelenud nendega ja nood muutusid ajapikku metsikuiks ega kuulanud enam lummutiste käske.”

      „Laste lora,” ütles Rand. Oral kihvatas sees. Tohhoo tonti! Kus nüüd ütles! Naine avas juba suu, et mees paika panna, kuid sulges selle siis taas. Ta ei tulnud siia mitte vaenlasi hankima, vaid sõpru leidma. Niisiis neelas ta alla kõik, mis keelel kipitas. Kuid jututuju oli kadunud, naine mähkis ennast tihedamalt keepi ja jäi omi mõtteid mõtlema. Lähedus, mida ta mehe vastu tolle minevikust kuuldes tundma oli hakanud, hajus. Kui mees teda lolliks peab…! Ka Rand vaikis, kuulatades valvsalt kõiki kaldalt kostvaid hääli. Tal oli nii paljut tegemist ohutult kantsini jõudmisega, et ta ei pannud oma märkuse teravust tähelegi.

      Hämaruse kattevarju ja pealetükkiva une tõttu ei märganud Ora, kuidas mets nende ümber muutus. Nooremand juba tukkus paadininas, kui metsa poolt tuli ootamatult jahe tuuleiil, mis sundis teda silmi avama, ja piiludes oma keebivoltide vahelt unesegasena kalda poole, märkas naine äkki, et ümberringi puudus elav loodus. Lihamägede valla päästetud meeletu tuletorm oli õginud kõik, mis põles, ning jätnud enesest vaid tuha, riismed ning söestunud puutüükad. Unise ja väsinuna vahtis naine trööstitut maastikku.

      „Paduvihm kustutas selle,” ütles Rand, kui märkas teda liigutamas. „Nii umbes kuu aega tagasi. Aga seniajani hingitseb tuli veel siin ja seal sügaval turbases mullas Kogu aeg on suitsuving üleval ja õhk halli hämu täis. See oli üks esimesi lööke, mille elavmäed andsid. Edaspidi on maastik kuni kantsini kõik enam-vähem selline. Kohalikud väidavad, et metsa nimi on Lehislaas, aga kaugemad jahilised, kes seda teistmoodi pole näinudki – nagu mina – kutsume seda Tüügasmetsaks. Kuidagi ei paindu keel sellise asja kohta Lehislaas ütlema.”

      Kuna pimedus oli veidi hajunud, heitis Rand rahutu pilgu selja taha taevasse.

      „Siin ei ole end kuhugi peita, ja ehkki jõge mööda saaks kiiremini, siis ma läheksin hea meelega viimase otsa mööda maad. Siin, lagedal veel, märkavad lihamäed meid juba kaugelt. Tüügaste vahel aga jõuame end ehk kuhugi tuha alla peita, enne kui nad meid avastavad. Ja ega minna pole enam kaua. Tunnike, kui pika sammuga visata.”

      Ora oleks meelsasti edasi paadiga mööda tumedat vett libisenud ja tukkunud see tund aega, mida Rand kõndida soovitas, kuid Savilöövi isand tundis mägesid ja kohalikke olusid paremini ning naine ei hakanud vastu vaidlema. Parem oli siiski elusalt kohale jõuda, kui mõne suure tõpra kõhus lõpetada.

      Minek läbi musta metsatüügastiku võttis Oral seest kõhedaks ja Rannagi meeleolule ei mõjunud see just ülendavalt. Pilvine taevas ei andnud eriti valgust ja mets tundus selle vähesegi enda alla matvat.

      Oli tunne, nagu oleks mets unustanud, et öö on möödas, mustendades endistviisi viirastuslikult, suitsuvinguselt ja ähvardavalt.

      Vastupidi Ranna hinnangule läks neil päris mitu tundi, et metsast välja jõuda. Paksu tuhaga kaetud maapind oli pehme ja reetlikke auke täis. Mõlemad kukkusid mitu korda, kui maapind nende raskuse all järele andis ja nad mõnesse tühjaks põlenud õõnsusse langesid. Peagi olid nii mees kui naine üleni tuhased ja mustad. Niiske tuhk kleepus klompidena jalgade külge ja tegi astumise iga sammuga üha raskemaks. Peidupaiku olnuks siin tõepoolest küll ja küll ja ilmselt poleks selles maskeeringus neid märganud ka madallennul mägi. Ora ohkas kergendatult, kui nägi viimaks groteskset maastikku lõppemas. Lõpuks ometi saab sellest sünguse kuningriigist välja. Ving oli ta pea kohutavalt valutama pannud. Metsaservale jõudes hammustas naine huulde. Nende pilgule avanes uus, sama morn ja trööstitu vaade. Eespool, madalate määrdunudhallide pilvede all laiusid söestunud põllud ja sünkjad tuhaks põlenud karjamaad. Hoolimata päevaajast oli lagedal sama hämar kui suitsuvinguses Tüügasmetsaski. Mõnesaja sammu kaugusel sattusid nad põlenud külaasemele, kus laastatud maast turritasid välja palgiotsad ning tänavatel ja hoonejäänustes valendasid vihmast puhtaks pestud ja loomade poolt paljaks näritud kondid, nii inimeste kui pudulojuste omad. Nad ei hakanud peatuma, sest Ranna sõnul polnud niikuinii enam kuskilt puhast vett võtta ja linnus on siinsamas. Siis märkas ka Ora üle kõrbenud lauskmaa paistvat linnust. See oli tahmast süsimust ja eristus halli taeva taustal vaevu-vaevu, jättes ebameeldivalt kummitusliku mulje.

      „Neetult lage maa kuni linnuseni,” ütles Rand ja sülitas tuhka kõrist välja. Tema sülg oli süsimust ja veniv. Mõlemad meenutasid pärast Tüügasmetsast läbitulekut rohkem tonte kui inimesi. Kuid teha polnud midagi, nad hakkasid väsinud liikmeid tagant utsitades kiirel sammul üle lohutu maastiku minema. Teest, mis linnuse poole suundus, hoidsid nad eemale, sest kaevanduse ja linnuse vahel liikunud salgad olid selle üheksainsaks suureks porimülkaks sõtkunud.

*

      Rühkides edasi läbi tuule, vihma ja pori, millele keegi kalmulistest vähimatki tähelepanu ei pööranud, rääkis Väits Kajale oma varasematest lahingujärgsetest kogemustest. Teinekord, kui surnuist uusi kooljaid ei tehtud ja kalmulised said kõiki hukkunuid närida, niipalju kui isu oli, juhtus vahel sedagi, et mälestusi jäi nii palju üle, et järgmises lahingus käsikähmluseni ei jõutudki. Tema oli oma vastaseid kangeks võtnud ka nii, et saatis neile talvisel ajal vahetult enne kokkupõrget peale surnukskülmumise tunde, mõnele teisele aga sel hetkel, kui too lööma hakkas, käsipidi kerisekividele kukkumise tunde ja nii edasi. Nende kõigus oli lasknud mõnikord vange spetsiaalselt päevade kaupa piinata ja neil võikal kombel surra, et kooljail

Скачать книгу