Võit hasartmängusõltuvuse üle - Alex Blaszczynski

Скачать книгу

võib võidetud kümme naela tähendada suurt raha. John oli 14aastane, kui ta isa talle kraabitava kiirloterii pileti andis. Ta mäletab, kuidas ta aeglaselt metallivärvi kihti maha kraapis, nii et nähtavale tulid õiged numbrid kahe naela võitmiseks. Ta tahtis veel ühte loteriipiletit ja peagi veel ühte. Tasub meeles pidada, et keskmine vanus, mil inimene hasartmängimisega algust teeb, jääb 12 ja 15 eluaasta vahele ning sageli tutvustavad noorukit hasartmängumaailmaga vanemad, vanavanemad või sõbrad.

      Võitmine manab esile fantaasiad veel suurematest võitudest ja veendumuse, et hasartmängimine on lihtne ja kiire moodus „teenida“ lisasissetulekut. Varased võitmised, „algaja õnn“ – mida mõned inimesed ehk asjakohasemalt nimetavad „algaja halvaks õnneks“ – annavad noviitsist mängurile lubamatult suure enesekindluse, pannes ta uskuma oma võitmisvõimesse ja jätkuvasse mänguõnne.

       Kaotamise faas

      Kahjuks teame kõik, et õnn on muutlik. Mida kauem inimene mängib, seda suurem on tõenäosus kaotada. Kui palju kordi oleme kuulnud kedagi kurtmas, et esimest korda mõnda hasartmängu proovides võitis ta mitu naela, kuid sellest ajast saadik on kaotatud kogu võidusumma ja veel palju rohkem. Elektrikuna töötav Peter sattus ekstaasi, võites klubis peetud asutuse jõulupeol esimest korda mänguautomaadiga kätt proovides kakssada naela. Ta oli kõigi tähelepanu keskpunktis, kõik ta kaaslased rääkisid tema suurest vedamisest. Mees oli kõrvust tõstetud. Ta lihtsalt pidi automaadi juurde tagasi minema ja veel mängima. Ta veenis sõpru endaga kaasa tulema, sest tahtis neid oma hea õnnega taas rabada. Kui ta oli pool varem võidetud summast kaotanud, andis eneseupitamine maad pettumusele. Häbistatud ja enese peale vihane, läks ta hiljem tagasi ilma kaaslasteta, mõttega kaotatud summa tasa teha. Kuid ta kaotas ka edaspidi.

      Lõpuks kaotab inimene mängides rohkem, kui tal algselt plaanis oli või kui ta enesele lubada saab, ning püüab seejärel kaotust tasa teha, hakates selle tagasivõitmist jahtima. Ta matab mängurlusse üha rohkem ja rohkem raha, lootuses juba kaotatud summad tagasi võita, just nagu Petergi lootis. Mängutulemuste prognoosimatus ning aeg-ajalt saadavad väiksemad võidud toidavad seda lootust ning ergutavad jahti. Kuid korduvad kaotused tõmbavad mänguri üha sügavamale ning lõpuks satub ta võlgadesse. Rahaprobleemidesse sattunud mängur on valmis võtma veelgi suuremaid riske, jälitades üha meeleheitlikumalt suurt võitu, mis ta taas miinusest plussi tooks. Mängur hakkab kasiinos käima salaja, otsib täiendavaid rahaallikaid, mis võimaldaksid tal rohkem mängida; valetab, puudub töölt, laenab pankadelt, jätab koduse elu unarusse ja on võimetu võlgu tasuma.

       Meeleheite faas

      Peagi on mängur tormanud meeleheite faasi: ta viibib kaotuste tagasivõitmise jahtimise tsüklis, võidab aeg-ajalt, seejärel kaotab veelgi rohkem, ja nii üha edasi, rabeledes aina kitsamaks tõmbuvas allakäigu spiraalis. Algab mõistusevastane mängimine. Panuste suurus ja sagedus kasvavad ning mängur mässib end üha suurematesse võlgadesse, kuni jõuab meeleheitekuristiku põhja. Kõik muu – töö, peresuhted ja seltsielu – on hüljatud. Selles punktis on mängur asjade üle lõplikult kontrolli kaotanud. Miski ei lähe enam korda, välja arvatud leida mängimiseks rohkem raha, kuni selleni välja, et hakkab varastama või kelmusega fonde riisuma, et oma mänguharjumust toetada.

      Lee, ambitsioonikas 22aastane pangateller, sai kliendilt vihje, millisele hobusele tasuks peagi toimuval võidujooksul panus teha. Leele avaldas see muljet, sest tema klient hoiustas sageli suuri summasid, väites, et need olid kihlveovõidud. Lee võttis ühe oma kliendi arvelt sada naela, kavatsusega kasutada seda panuse tegemiseks ning järgmisel hommikul esimese asjana arvele tagasi panna, enne kui keegi tehingu avastada jõuaks. Ta võitis. Ta sai samalt kliendilt veel kihlveosoovitusi ja kordas sama skeemi veel mõned korrad. Saabus saatuslik päev, mil ta kõvasti kaotas. Tal ei olnud piisavalt raha, et tehingut järgmisel hommikul kinni katta. Niisiis tegi ta uue tehingu, võttes raha ühelt teiselt arvelt. Järgmisel päeval kaotas ta jälle. Nüüd tegi ta risttehingu kahe kliendi arve vahel. Selles punktis oleks ta pidanud ohusignaale märkama ja asjast oma naise ning otsese ülemusega rääkima. Veel oli võimalik kahjusid minimeerida. Kuid tal ei õnnestunud mõistlikult toimida. Kaheteist kuu jooksul kasvas tema võlg 70 000 naelani – kõik võetud oma klientide arvetelt. Igal hommikul saabus ta tööle esimesena ja tegi järjest kasvavas rahateisaldamise ahelas palavikulise kiiruga risttehinguid, et vahelejäämist vältida. Pärast stressirohket tööpäeva tavatses ta igal pärastlõunal kohalikku baari minna ja murede leevendamiseks alkoholi tarvitada.

      Kuidas Lee petuskeem välja tuli? Ülemus nõudis, et ta oma korralise puhkuse välja võtaks. Ta keeldus, kuid tulutult. Ta teadis, mis juhtuks, kui ta puhkusele läheks. Kohe esimesel tema äraoleku päeval märkas asendusteller ühel arvel 50 naela suurust vahet ja teavitas ülemust. Kutsuti kohale audiitorid ning nädala lõpuks ähvardas Leed pettusesüüdistus. Kohtunik tuvastas Lee hasartmängusõltlasliku käitumise ja nõudis mehele nelja-aastast vangistust. Lee naine, kes oli aastase tütrega kodus, sai närvivapustuse. Lee elu pole siiski täielikult varemeis: ta naine on mõistev ja toetav ning valmis mehe vabanemist ära ootama.

      Lee juhtum pole sugugi harukordne. Uurimused näitavad, et 60 % mängusõltlastest paneb toime omandivastase kuriteo – varguse, kehtetute tšekkide väljastamise, kauplusest asjade varastamise, kelmuse või ettevõtte fondide seadusevastase omastamise. Umbes 20 % neist juhtudest jääb mängur vahele ja saab karistuse, mõnikord ka vangistuse. Näiteks võttis üks õigusnõuandla sekretär oma pisikulude kassast regulaarselt väiksemaid summasid, et lõunavaheajal mänguautomaatidel mängida. Kui võlg kassale oli kasvanud umbes saja naelani, sattus naine paanikasse ning püüdis raha tagasi võita, veetes mänguautomaatide juures veel rohkem aega. Lõpuks jõudis ta 3000 naela suurusse kaotusseisu. Ta ei suutnud nii suurt võlga oma palgast tagasi maksta, seega tundus talle, et ainus võimalus on mängimist jätkata, kuni tuleb nii suur võit, mis võimaldab kulud tasa teha ja vahelejäämisest pääseda. Poolteist aastat hiljem avastati rutiinse ettevõtte auditi käigus 11 000 naela suurune puudujääk. Naisele esitati süüdistus ning kohus määras ta kuueks kuuks vanglasse. Tema abikaasa ja 8aastane tütar olid hingeliselt laastatud.

      Mõistagi kuuluvad niisugused juhtumid tõsisemate hulka, kuid enamik mängureid paneb toime tegusid, mis tekitavad neis haletsusväärse ja armetu tunde, varastades näiteks abikaasalt või elukaaslaselt väiksemaid summasid või käies sõprade rahakoti kallal, varastades töölt esemeid või võltsides pangatšekke.

      Inimestele, kes on alles hasartmängusõltuvuse alguses, on see raamat ennetavaks abikäeks, mis ei lase neil meeleheite faasi jõuda. Kui aga juba sealmaal ollakse, tutvustab raamat tõhusat strateegiat taastumisprotsessi alustamiseks.

      3

      Kellel on oht sattuda sõltuvusse?

      Hasartmängimisega tegelevad paljud inimesed, kellest vaid suhteliselt väike protsent kaotab mängukire üle kontrolli ja kogeb selle tulemusena probleeme. Seetõttu tundub, et hasartmängusõltuvus ei ähvarda sugugi iga inimest. Uurimuste käigus on selgunud üldised seisukohad, mille abil saab tähelepanu pöörata neile inimestele, kes on eriti suures sõltuvusse sattumise ohus. Selles peatükis vaatame mõnda selgemalt välja joonistunud tegurit, mis soodustab suurt sõltuvusohtu, seejärel aga käime läbi kolm peamist teerada, mis viivad probleemse mängurluseni.

Riskitegurid

      Sissetulek on riskitegurite hindamise ilmselge ja oluline alguspunkt. Statistika on järjepidevalt näidanud, et madala sissetulekuga inimesed ja töötud on hasartmänguprobleemidele vastuvõtlikumad. Väikesepalgalistel inimestel on vaba aja veetmiseks vähem raha kui suurema sissetulekuga inimestel, mistõttu nende puhul ilmnevad probleemid juba märksa varasemas mängustaadiumis ja kestavad kauem, sest mänguri rahalised ressursid on piiratud. Vaatame näiteks kahte inimest, kellest üks saab kahe töönädala eest kätte 50 ja teine 200 naela. Oletame, et mõlemad kulutavad hasartmängimisele 20 naela. Ühele inimesele tähendab see 40 % kahe nädala sissetulekust, teisele ainult 10 %. Kui mõlemad peaksid mängides jõudma 500 naela suurusesse võlaseisu ning hakkama seda tasuma, makstes igal nädalal tagasi 40 naela, oleks väiksema sissetulekuga inimesel osamaksete tasumisega raskusi, mis tähendab, et tal tekiks kohe kiusatus rohkem mängida, et oma finantsolukorda parandada.

Скачать книгу