LITMIR.BIZ

Скачать книгу

olnd nagu veidigi lõbusamat ajaviidet…”

      “Ah, ajaviidet teisest kedagi või…” uriseb Jüri vastu. “Näe, Rajal lõugab teine vahel, nii et isegi siia on kuulda… Eks ta üks rahaneelaja ikka ole…”

      “Raja omad ütlevad, et ei tulla teine sugugi mitte nii kallis, kui arvatakse.”

      “Ah, mis neil viga ütelda, neil ju elekter sees ja voolu peal tuleb muidugi odavam, aga need patareid teevad aparaadi kalliks. Küllap ta’nd midagi ju oleks olnd kah, aga või siis tööinimesel jälle aega on teisega mässata. Suure osa ajast lähevad patareid ise rikki, on teine rohkem poisikeste asi.”

      Perenaine nihutab end lauale ligemale ja alustab vorstirõngast tükki murdes jõuluroa söömist.

      “Ega muud jah, lapsed ja vanad,” sõnab Jüri, “hakkame aga peale! Palvelugemisest ei tule midagi välja, seda ei oska ei sina egamina teha. Aga imelik küll, et just seesugune komme on, et jõuluõhtul süüakse tulisest ahjust väljavõetud särisevaid verivorste.”

      “Küllap ta nii on vanast ajast peale välja arenend. Enne jõulu tapetakse ju igas talus sigu, siis on värsket verd ja soolesid saadaval, – ju see on siin peapõhjuseks olnd…”

      “Tänavu jõuluks jäi õlugi tegemata,” sõnab Jüri nagu omaette, “oleks ka nagu asjaks olnd pühade ajal keelt kasta. Pole meil ju siinkandis sugulasi ega ole ka pühade ajaks kuhugi külla sõita. Õlu oleks tõesti ära kulund…”

      Perenaine lõikab nüüd suured viilakad sooja nisuleiba lahti, mis samuti just alles ahjust on võetud nagu vorstidki.

      “Tulisele leivale võid peale!” ütleb ta siis naerva häälega nagu käskivalt. “Minule meeldib see kõige rohkem, ja siis head karget hapupiima peale rüübata…”

      Jüri aga tõuseb laua äärest üles ja astub vanaaegse suure köögikapi juurde, mis oma seljaga suure osa Saare peretoa suitsunud seinast kinni katab. Ta avab ukse ja hakkab riiulil olevate pudelite keskel kõlistama. Tüki aega tõstab ta pudeleid ja klaase ümber, enne kui õige pudeli leiab ja sellega tagasi laua juurde astub.

      “Ara peitnud teise,” ütleb muigaval näol, “aga mul jäi nagu meelde, et sinna ikka tilgake järele jäi; vaja seegi keelekasteks ära võtta.”

      “Või mina teda sul peitsin,” kostab perenaine. “Said ju pühade ajaks kõik tühjad pudelid ja klaasid sinna riiulile kokku kraamitud, kas mina neid vaatasin, mis seal sees oli…”

      “Noh, igaühele sõrmkübaratäie ikka saab,” kõneleb Jüri pudelit vastu valgust vaadates, “eks sa, Maali, too pitsid lauale, ma jagan selle kalli märjukese ära, et keegi ilma ei jääks!”

      Perenaine tõuseb üles, kõlistab nüüd omakorda pudelite seas ja toobki pitsklaasid lauale. Jüri jagab pudeli sisu klaasidesse ära ja viimase jäägi pudelist kallab enesele kurku, ise seepeale sõnades:

      “Eks olgu – pühade terviseks!”

      Perenaine rüüpab oma klaasi tühjaks ja asetab lauale. Tädi rüüpab, maigutab mokki, krimpsutab nägu ja ütleb, et vahest kõhurohuks olla viin ikka päris hea asi. Nüüd on kord Maie käes. Tüdruk edvistab ja ei taha klaasi suu juurdegi tõsta.

      “Egas see tilgake sind ära tapa!” hüüab perenaine naerdes. “Võta ära, ei tea kas teeb silmigi kirjuks!”

      “Hakkab pähe…” kogeleb tüdruk vastuseks.

      “Hakkab pähe! Noh, mõni asi, las hakkab!” hüüab perenaine. “Selleks teda ju võetakse. Kui teebki silmad veidi kirjuks, mis sellest! Näed siis viirastusi ja võib-olla, et isegi su oma tulevane tuleb silma ette…”

      Nagu poolhäbenedes võtab tüdruk lõpuks klaasi ja rüüpab selle tühjaks. Pannud klaasi tagasi lauale, katab ta näo kätega, tõuseb istmelt üles ja ruttab akna juurde, et keegi ta ilmet näha ei saaks. Seal surub tüdruk kuuma palge vastu külma aknaklaasi ja vaatab välja. Väljas on selge kuuvalge talveõhtu. Murigi on oma kuudist välja tulnud, istub keset õue lumel ja vahib roobastee poole. Siis aga hüppab ta jalule ja laseb mõned heledad haugatused kuuldavale.

      “Küllap vist kirikulised sõidavad koju,” arvab perenaine, “midas’ tal seal muud haukuda. Eks aeg ole ju ka kaunis hiline. Talitusega läks õhtul pikale ja sööki ei saand ka ennem lauale panna, kui vorstid hästi küpseks olid saand…”

      “Keegi vist tuleb meile,” ütleb Maie. “Muri jookseb haukudes õuevärava poole.”

      “Kes see nüüd jõuluööl ikka enam tuleb,” arvab Jüri ja hammustab sooja nisuleiba.

      “Aga siiski tuleb,” vastab Maie aknast välja vahtides. “Pikk must kogu astub praegu õueväravast sisse ja Muri jookseb talle larinal vastu.”

      Nüüd on väljast juba valju haukumist kuulda. Perenaine tõuseb istmelt ja ruttab õue, et koera vaikima keelda ja näha, kes see nii hiline tulija ometi on.

      “Maiele tuleb kosilane, mis muud!” naerab peremees.

      Tüdruk vahib aknast väljaja ei pane öeldut vist tähelegi. Koera kisa väljas läheb õige ägedaks ja selle hulka kostab nüüd ka perenaise hele hääl, kui ta koeraga tõreleb. Lõpuks on aga ka tulija tervitust kuulda. Siis jääb Muri väitja perenaise juhatusel astub sisse pikk musta kasukmantlisse riietatud härrasmees, peas must torukübar, näo ümber mässitud kirevavärviline villane sall. Jalas aga on tal kamassid, millele kalossid otsa tõmmatud. Kui uks tema järel on sulgunud, paneb tulija oma kepi seina najale, kohvri käest maha ning koorib näo salli seest välja. Kõigi pilgud jälgivad teda ja kambris valitseb sügav vaikus. Mees võtab kübara peast ja raputab sellelt lumekübemed maha. Lambi valgus langeb ta näole. Tal on hallid juuksed ja lõua otsas väike hall habemetutt. Seesugust meest ei ole siinkandis varem nähtud ja pererahvas arvab kohe, et võõras kusagilt kaugemalt on tulnud.

      “Tere õhtust siis, siit-talu rahvas ja häid pühi teile!” hüüab tulija kõlava häälega. “Lõpuks ometi jõudsin külma käest ulualla…”

      “Tere-tere, külamees!” vastab peremees. “Külamees tuleb vist alevi poolt?”

      “Jah, seda praegu küll,” kostab tulija ja köhib hea hoo. Tasakaalu jälle kätte saanud, jätkab ta: “Sain end kiriku juures ühele hobusemehele rekke sokutada ja pääsesin nõnda üsna kerge vaevaga siia teeotsale. Jalgsi tulles oleksin praegu vast alles Kiusna oja kohal olnud.”

      “Eks võtke aga kasukas seljast ja soojendage ennast,” ütleb perenaine. “Täna on väljas kaunis käre ilm!”

      Sealjuures aitab ta tulijal kasuka maha võtta ja riputab selle varna.

      “Võib-olla olete pika tee maha käind, eks puhkus kulub selle peale nagu marjaks ära,” jätkab Jüri.

      “Hmjah,” kostab külamees taskurätiga nägu pühkides, “käinud olen ma võrdlemisi vähe, kui seada see kõrvuti sellega, mida olen läbi sõitnud…”

      “Nii, et tulite siis päris kaugelt?” kordab Jüri teiste sõnadega oma endist küsimust.

      “Üsna kaugelt, – rongiga… Jätsin oma pagasi jaama, võtsin vaid selle kohvrikese näpu otsaja tegin sealt kuni alevikuni väikse jalutuskäigu. Kirikus puhkasin veidi jalgu ja siis asusin siiapoole kõndima. Kirikumäel sain Tõnissoniga kokku, tema saan tõigi mind kuni siia roobastee otsani, minu sihtpunkti, – kui mulle siin aga ainult ulualust lubatakse. Olen siin praegu ju hoopis võõras ja arvan, et keegi teist mind ei tunne…”

      “Ei,” kinnitab Jüri, teravalt võõra otsa vaadates, kes nüüd tule-valguses seisatab. “Tõesti ei tunne! Aga kuhu teie siis nüüd jõuluööl enam lähete? Ei Saarel ole ruumipuudust, öömaja pole ma veel kellelegi ausale inimesele keeland.”

      “Seda küll, aga kui see võõras tahab koguni pikemaks ajaks siia peatama jääda, – kuidas siis sellega oleks?” ütleb tulija poolnaeruse näoga ja jääb siis küsivalt peremehe otsa vahtima.

      “Kuidas?” küsib Jüri. “Ma ei saand teie küsimusest nagu

Скачать книгу