LITMIR.BIZ

Скачать книгу

puhkust.

      2

      Koolivend Geilo võttis meiega ühendust ja küsis, mida me arvame väikesest kokkumängimisest, et valmistada ette järgmist kontserti. Olime nõus ja ma võtsin ühendust Merikesega, kes oli hetkel Raplas oma pere juures. Siis kui teda vaja pole, tolgendab naine pidevalt meil jalus, aga kui tarvis… Ühesõnaga, Merike, kes oli endale uue auto saanud tänu Synne etendamisele, lubas otsekohe meie juurde tulla ja ma kuulsin, kuidas ta oma abikaasale ütles, et läheb laulma.

      „Tõmba vein sisse ja laula kodus,” arvas Marek.

      Rohkem ma ei kuulnud, sest Merike lõpetas kõne. Usun, et need sõnad, mis ta abikaasale veini kohta ütles, polnud meie kõrvadele mõeldud.

      Pool tundi hiljem Merike tuligi. Geilo oli öelnud, et oli saanud prooviks üürida Märjamaa gümnaasiumi aula, kus oli korralik akustika, ja kuna oli koolivaheaeg, siis polnud ka liigseid huvilisi meid kuulamas ning segamas. Kui me võimu põhja tõmbame ja rajurokki paneme, lendavad koolist välja ka need üksikud töötajad, kes seal praegu olid. Vaevalt et meid siis rohkem sinna aulasse mängima lubatakse. Aula aknad välja maksta oli muidugi köömes, ent ikkagi…

      Proov sujus suhteliselt normaalselt ja kõik olid tulemusega rahul. Pidime siiski veel harjutama, sest Synne, Merike ja mina olime harjunud kokku laulma ja see tuli meile kasuks. Geilo soovitaski siis meile, et võime vahepaladena mõned lood kolmekesi esitada, ja mul polnud selle vastu midagi. Edasi laseme juba terve pundiga ja kontsert tuleb vinge. Vähemalt nii me lootsime, aga proovi pidime ikka veel tegema, sest osa lugusid, mis Geilo ja tema punt mängisid, olid meile veel suhteliselt võõrad.

      Koju tagasi jõudsime alles õhtul. Mina plõnnisin veel veidi kitarri, kuni Synne viimaks arvas, et tänaseks peaks muusikast aitama, ja ma panin pilli nurka. Läksin õue ja andsin oma bernhardiinile süüa. Kükitasin koera kõrvale ja silitasin tema sassis karva. Koeral vaesekesel oli kindlasti veel palavam kui meil. Ei tea, mis siis saaks, kui ma teda veidi pügaks? Usun, et Vääksu Katrinil peaks olema midagi pügamise jaoks, sest ta kasvatas lambaid.

      „Kas sa solvusid mu peale?” küsis Synne mu kõrvale kükitades. Ta kallistas mind ja tema embus oli nii armas. „Ma olen lihtsalt tänaseks tüdinenud igasugusest muusikast.”

      „Ei solvunud,” vastasin.

      „Miks sa siis nii nukker oled?” uuris ta edasi ja sügas sääsepunne jala peal.

      „Ma pole sugugi õnnetu. Ma lihtsalt mõtlesin ja pidasin aru,” sõnasin.

      „Mille üle, kui tohib küsida?”

      „Vaata, Pollyl on ka väga palav. Mis oleks, kui ma laenaks Vääksu eide käest selle lambapügamise vahendi ja ajaks koeral karva maha?” pärisin.

      Selle peale ei osanud Synne midagi kosta.

      „Välismaal on koerte juuksurid ja see oleks ka siin väga hea äriidee,” seletasin sääski peletades. Kus pagan neid nüüd korraga nii palju välja tuli?

      „Koerte juuksur,” pomises Synne. „Kas sa midagi tobedamat ei osanud välja mõelda? Miks sa peaksid Pollyl karva maha ajama? Ta on selliseks loodud ja koer oskab ennast palavaga väga hästi jahutada,” rääkis Synne ja paitas sakris peni. Polly liputas laisalt saba ja lakkus Synne kätt.

      Tahtsin veel midagi öelda, aga ei jõudnud, sest mu mobla, mille olin ketiga kaela riputanud, ärkas üles. Võtsin kõne vastu ja kuulsin ehmunud Kady häält. Ta tundus paanikas olevat.

      „Priit ja lapsed on kadunud!” lõugas ta nii valjult, et isegi Synne kuulis seda.

      „Kuidas kadunud?” ehmatasin.

      „Nad läksid õhtul linna peale ja mina jäin koju,” seletas mu endine naine ja Laurise ema. „Pidid vist mingisuguse sugulase juurest läbi minema! Aga nad pole siiani tagasi tulnud!”

      „Mis sellest siis on?” imestasin. „Võib-olla jäid nad sinna ööseks või sõitsid tagasi Märjamaale. Tead ju ise, milline Pisu on – kui midagi pähe võtab, siis seda ta ka teeb.” Samas koitis mulle veel midagi. Tundsin ju Kadyt hästi ja mul oli veel siiani meeles, milline ta oli – kõiki õpetav, uhke ja ennast täis. Ühel hetkel oli ta väga tore, südamlik, abivalmis ja sõbralik ning järgmisel võis vihastada täiesti tühiste asjade peale. Eriti veel siis, kui tal see naiste tsükkel hakkas. Esimestel päevadel oli ta täiesti segane ja jooksis justkui amokki. Seda nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Ennast ma muidugi kiitma ei hakka, sest sel ajal, kui ma Kadyga koos elasin, olin ise ka paras tegelane, joodik ja ringiajaja. Nüüd olen ma hoopis teine inimene ja seda suuresti tänu oma pojale, kes mind pärast Kadyst lahkminekut väga hoidma hakkas ja kelle eest ma vastutama pidin, sest suurema osa oma vabast ajast elas ta minu juures maal.

      „Kuule, Kady, kas teil ei juhtunud juhuslikult midagi?” pärisin esialgu ettevaatlikult.

      „Juhuslikult ei juhtu mitte midagi!” käratas naine.

      „Noh, mingit pahandust või ütlemist?” sorkisin edasi, sest olin ka ise Priidu ja laste pärast muretsema hakanud. Kadyst oli mul suva – mu väikest kasvu, kleenuke ja pruunide lokkis juustega eksabikaasa oli vägagi elus, nagu ma aru sain. Küllap istub ta oma täispuidust köögilaua taga ja katkub juukseid, kujutasin ette.

      „Noh, mõni sõna oli,” tunnistas Kady vastumeelselt. Nagu enamik inimesi ei taha temagi oma eksimusi tunnistada. Kiitusega oli ta ka kitsi, aga Priitu ta vist armastas, kui ta mehe pärast nii paanikasse läks ja selle pärast minule helistas.

      „Kas sa talle helistanud oled?” uurisin edasi.

      „Proovisin, aga ta ei võta kõnet vastu.”

      „Helista siis Oliverile või Pisukale. Neil on ka telefonid kaasas,” soovitasin südamlikult ja see ajaski mu eksnaise väga vihaseks.

      „Ei tea kuidas?!” karjus ta nii, et ma pidin telefoni kaugemale nihutama. „Ma ei tea nende numbreid ja neil on kaarditelefonid! Anna mulle need! Sina peaks ju teadma.”

      Andsin Kadyle laste numbrid ja lõpetasin kõne. Riputasin telefoni uuesti kaela ja vaatasin suurt ümarapalgelist kuud, mis täna taevas ringi tiirutas.

      Kady helistas jälle. Oh jumal küll!

      „Ka nemad ei võta kõnet vastu!” ulgus naine. „Telefon kutsub, aga vastu keegi ei võta.”

      „Küllap nad magavad,” arvasin. „Vaata, mis kell on.”

      „Tule mulle järele ja too mind Märjamaale!” vingus naine.

      „Tule ise,” leidsin.

      „Ma ei saa. Mul pole pennigi raha ja Daewoo bensiin on otsas.”

      „Nojah, siis ei saa sa oma „seljakotile” uusi patakaid osta,” ühmasin mõtlematult.

      „Pea lõuad, õnnetu lojus!” röökis Kady. „Sina võid uhkeldada oma vägevate autodega ja teab mis seadmetega, mis sul seal sees on, aga mul on ikkagi auto, mitte seljakott!”

      Jah, tema juba oskas raha neelata. Alles ma kandsin tema arvele korraliku summa ja nüüd oli see juba otsas. Huvitav, kuhu ta selle paneb, sest Priit toetamist ei vaja ja tema lapsed samuti mitte.

      Synne võttis mu telefoni ja tiris selle oma suu juurde.

      „Me tuleme sulle järele, Kady, ja toome su meile. Homme lähed Priitu vaatama, aga täna jäta ta, palun, rahule. See oleks minu soovitus. Tead ju isegi, et surudes kellelegi oma hoolitsust ja armastust peale, lükkad teda endast üksnes eemale,” rääkis Synne rahulikult ja lõpetas kõne. Synne oli Kadyle autoriteet ning teda mu eksproua kuulas. Mina võisin ju rikas olla, aga mina olin ikkagi MINA – tema kunagine mees ja igavene idu siin maapeal, nagu ta tihtipeale ütles. Aga siiani ei olnud ma aru saanud, miks olid meie suhted vahepeal nii kuumaks läinud, et ta oleks minuga peaaegu uuesti ühte heitnud. Naistest ei saa kunagi aru. Aga ilma nendeta on ka halb. Nagu ütleme salatipeenar ilma umbrohuta – ikka peab üks teise lämmatama: kas umbrohi salati või vastupidi.

      „Ole ometi vait,” ägas Synne. „Sinu teooriad on sellised, et ajavad hulluks. Sinu endisel pole raha ja ta on mures.

Скачать книгу