LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ja ohkas. Siilikesed meeldis talle, nii et õiendama ta ei hakanud.

      Jõudsime Kehtnasse ja sinna oli peremees meile vastu tulnud. Pärast põgusat tutvustamist ja viisakuste vahetamist istus mees autosse ja juhatas meile teed. Ta viis meid kusagile Ohekatku kanti tallu, kus õues oli üles sätitud korralik pidulaud. Õnneks olin ma Märjamaalt Geilo käest ka võimenduse saanud laenata, sest sellise suure hulga rahva ees poleks meie mängu ja laulu muidu eriti kuulda olnud.

      Jätsime oma mobiilid autosse, et need keset kontserti häälitsema ei hakkaks, ja Oliveri abiga panime süsteemi üles. Proovisime seda ja kõik töötas. Peaks me ise ainult selle triangli vastu. Mänguaeg oli piiramatu, kuid võisime lõpetada, millal ise soovisime. Aga Varbola kogemuse põhjal arvasin, et enne hommikut me ikka tulema ei pääse. Võib-olla öösel, kui hästi läheb, sest ehkki külalised olid juba kohal ning pidu algas kell kuus, olid esialgu kavas juubilarile pühendatud pidulikud sõnavõtud, tema kordumatute saavutuste kiitmine ja nii edasi. Õnnitlemine koos tervitusnapsidega kestis poolteist tundi ja lõpuks tuli peremees ning ütles, et nüüd võime minna mängima. Senikaua olime aega parajaks teinud lopsakate elupuude taga aiamajas ja juubilarist naisel polnud aimugi, kes selle sasipusa ja kõlarite taga oma loo lahti lööb. Kuna tehnikat oli vähe, siis kindlasti arvati, et on ainult üks esineja.

      Olime juba süldist ja kartulisalatist päris tüdinenud. Merike limpsis ka natukene koduõlut ja õhetas näost. Võtsin oma musta kitarri kaenlasse ja me läksime… Rahvas plaksutas loiult ja ma istusin toolile. Synne istus samuti, sest tema mängis süntekat.

      Esimene lugu kutsus välja sellise aplausi, et ma ehmatasin. Esialgu arvasin, et meid tahetakse välja naerda, aga kui valges lillelises kleidis juubilar tuli nuttes meid kättpidi tänama, lasime edasi. Oliver oli meie laule küllalt kuulnud ja ka temal oli lauluhäält, et mõnda lugu täiendada ja seega läks meie kontsert tõepoolest hästi. Nagu ka meie pulmade ajal Synnega, kui külalised täiega leilis olid. Naised elasid oma lauludele end muusikataktis õõtsutades kogu hingest kaasa. Mina aga… Noh, ikka siil mis siil. Veidi kareda ja käheda häälega, nagu oleks tulnud öisest õunapuuaiast, okkad turris, kaabu peas, aga pidulistele meeldis. Vahepeal pakuti meile süüa ja juua – siis tõmbasime edasi ja rahvas hakkas isegi tantsima.

      Lauris oli kuhugi kadunud, küllap nautis temagi pidu. Kui ma viimaks poisi üles leidsin, oli Lauris jommis ja seletas ühe blondi naisega. Käes oli aga juba südaöö ja rohkemgi veel. Pärast palutud viit lisalugu asendas meie musitseerimise plaadimuusika.

      „Aita varustus kokku korjata ja hakkame minema!” kamandasin. Sõita võisin ma ka ise, aga Lauris ei saa ju ometi maha jääda.

      Poeg suudles galantselt tolle iluduse kätt ja tuligi. Olime saanud üsna korraliku raha ja pidurahva õnnistuse. Sellest piisas.

      „Teie noorem poeg on nii armas ja andekas,” kukkus üks nokastanud naine Oliveri kiitma ja püüdis isegi noormehe pead silitada. Olle tõmbas pea eest ära ja naine käe tagasi. „Kas teil on pereansambel?” uuris ta edasi.

      „Midagi sinnapoole jah,” vastas Synne. „Tema on meie perekonnasõbranna, mina selle siili naine ja nemad tema pojad,” tutvustas ta meie bändi, pannes kõik kokku nagu ühepajatoidu. Vaielda polnud mõtet ja ma ei viitsinudki.

      „Issand, kui armas!” õhkas naine.

      Seisime puudest ümbritsetud taluõues mahatallatud rohul. Tahtsime koju sõita, sest kõik asjad olid aetud, aga too naine pidas mind veel kinni.

      „Kas te tuleksite ka minu sünnipäevale mängima ja mis see maksma läheb?” küsis naine.

      „Uurige peremehe käest järele ja siis otsustage,” soovitasin. Nüüd oli küll viimane aeg autosse ronida ja minema sõita, muidu jäämegi siia.

      Geilo ütles, et pole vahet, kus me võimendust hoiame ja see võib vabalt ka meie juures olla. Kui vaja, siis sealt saab selle alati kätte. Seega polnud meil vaja kusagile sisse põigata ja ma sõitsin joonelt Kurrule.

      Esmaspäeva lõuna ajal ütles Synne mulle, et juhul, kui me tahame selles kaootilises maailmas veel ellu jääda, siis on meil tingimata vaja poest tuua toiduõli, leiba-saia ja muud tarvilikku kraami. Ajagu ma kohe vabatahtlikult jalad alla või muidu tuleb ta külmaveeämbriga.

      „Jumala eest tule!” ägasin uimasena. „Muidu ei saa ma tõesti jalgu alla.”

      Ringutasin ja viskasin viimaks teki pealt. Synne keerutas juba käes rahakotti ja ma kiirustasin riidesse panema.

      Seekord sõitis Synne ise, sest mina alles hakkasin unemaailmast tagasi tulema ja kange kohv, mille ma enne autosse istumist sisse ahmasin, polnud veel mõjuda jõudnud.

      „Täna oleme rikkad ja meil pole raha vaja kokku hoida,” tähendas naine muiates.

      „Ahah,” ähkisin ja vaatasin, kas ka mul oli rahakott kaasas.

      Märjamaa Säästumarketi ees olid kaks umbes kaheksa-aastast räämas välimusega last: poiss ja tüdruk, kes mõlemad haledalt nutsid.

      Keegi ei pööranud lastele tähelepanu, igaüks oli oma toimetustega hõivatud. Niipea, kui Synne lapsi märkas, läks ta nende juurde.

      „Mis juhtus?” küsis ta nende kõrvale kükitades.

      „Meie raha varastati ära,” vastas poiss nuuksudes. Tüdruk üksnes nuttis.

      „Kus?” küsis Synne.

      „Mu õde ja mina käisime kooli juures mängimas ja pärast pidime poodi tulema. Meil oli natukene raha ja nüüd on see kadunud,” seletas poiss ja hõõrus punetavaid silmi.

      „Äkki kaotasite raha ise ära,” pakkus Synne välja.

      „Ei kaotanud. See oli mul kotiga kaelas, aga nüüd on kott ka kadunud. See on ära varastatud,” oli poiss veendunud. „Nüüd me täna küll süüa ei saa, sest ema on ära ja isa ka. Oleme ainult kahekesi.”

      „Miks nii?” ehmatas Synne.

      „Lihtsalt.” Poiss luristas ninaga.

      Meil oli ka Oliver kaasas. Poiss jõudis juba poest tagasi tulla, kui Synne endist viisi lastega seletas. Oliver silmitses õnnetuid jõnglasi. Läksime natukene kaugemale ja siis seletas poiss mulle:

      „Ma tean neid lapsi. Neil polegi isa, ainult ema, kes on joodik ja saadab lapsi sedasi viinaraha kerjama. Maja on mehi täis ja pidu käib. Lapsed on söömata ja ainult kerjates saadud almustest nad elavadki. Nende nimed on Pille ja Indrek. Indrek käis Pisuga ühes klassis, aga jäi istuma,” valgustas Olle mind.

      Kutsusin ka Synne kaugemale ja rääkisin talle asja ära. Ta mõtles natukene, helistas siis kusagile, aga tema nägu oli muutunud selliseks, et ma hakkasin isegi pelgama.

      „Lähme poodi ja ma ostan teile kõik, mida te tahate,” kutsus Synne ja võttis Pillel käest kinni. Ta tõstis selle kõrgemale ja näitas ka mulle. Väikese tüdruku käevarrel oli tõenäoliselt löögist saadud suur sinikas.

      „Kuidas see juhtus?” küsis Synne ja puudutas õrnalt Pille kätt. Tüdruk tõmbus kohe eemale. Valus oli.

      „Ta kukkus,” valetas Indrek.

      Käisime poes ära. Lapsed tahtsid süüa. Nende kõhna kehakuju järgi otsustades oli nende kodune toidulaud üsna kasin. Toidukorv, mille vend ja õde endale kokku ajasid, oli üsna kopsakas ja pean tunnistama, et ka asjalik. Lapsed ei tõtanud maiustusi krabama, vaid valisid korralikku toidupoolist. Synne ladus ise banaane ja küpsiseid, et jõnglased saaksid ka midagi magusat. Limonaad ei huvitanud lapsi üldse, sest see oli lihtsalt raha raiskamine, nagu Indrek hiljem ütles. Lausa uskumatu, kui ratsionaalselt oskas väike poiss juba arvestada! Liitmisega oli tal raskusi, aga raha väärtust ta tundis.

      Koos tassisime ostetu autosse, sest Synne lubas lapsed koju viia. Märkasin, et ka Oliver suhtus lastesse hoolitsevalt ja hellusega. Ta pani kinni nende turvavööd ja aitas akna natukene alla keerata, sest Hondas oli palav.

      Laste elupaika jõudsime ühel ajal politseiautoga. Ka lastekaitseinspektor oli kohal. Majas tehti põhjalik suurpuhastus. Uksest lendas välja kolm viimast parmu, kes tuigerdades kiiresti

Скачать книгу