LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      „Kallis proua Synne Hõim-Räigel,” sõnasin kandikut magamistoas põrandale pannes, „siin on teie võrratu hommikukohv ja mõned saiakesed.”

      Synne keeras ennast minu poole ja vaatas kelmikalt teki alt välja. Ma ei saanud aru, miks ta üldse sellise palavusega tekki kasutas, sest juuli keskpaik oli nii tapvalt kuum, et isegi öösel võis tunda, kuidas kuumalaine raskelt üle voodi käis. Vihma ka ei tulnud ja ma ei kujutanud ette, mis meie kevadel maha pandud kartulist edasi saab. Mingid varred olid küll üleval, aga kas all ka midagi oli, ma ei teadnud.

      „Kallista mind,” palus Synne sosinal ja sirutas käed ootavalt välja.

      Okei. Nüüd oleme ametlikult abielus ja pagan teab, mida see salapolitseinik teha võib, kui ma tema soove ei täida. Astusin voodi juurde ja embasin naist. Kohe tugevasti, et tal mulle midagi ette heita poleks.

      „Ma ütlesin, et kallista, mitte ära kägista,” ägises Synne ja viskas mind padjaga. Nüüd tuli ta teki alt välja ja sirutas ennast. Tema keha oli nii graatsiline ja kaunis selles imelises lembes hommikusäras, kui taamal olev mets lõõmas tõusvas päikeses. Mina olin alati varajane ja harva juhtus, et ma üle kella kuue magasin. Ikka varakult ja keegi ei saanud mulle öelda, et ma laisk oleksin. Mis sellest, et pärast ärkamist logelesin vahel lõunani, enne kui ennast liigutama hakkasin.

      „Kuidagi jahe on,” arvas Synne ja lükkas akna koomale.

      „Jahe!” hüüatasin.

      „Nojah, kui inimene tuleb ootamatult välja sooja teki alt, siis hakkab tal ikka jahe,” seletas mu naine, haarates hommikumantli. Mina olin juba riides.

      Keset kohvijoomist tuli meie tuppa Pisukas ehk Vivian. Näis, et peale orbudest kaksikute, kelle olime enda juurde elama võtnud, saime nüüd juurde veel kaks last, sest ka Oliver ja Pisukas olid pidevalt meie juures. Minu endine naine Kady semmis nende isaga ja ma ei ütleks, et Priit oleks lapsi endast eemale tõuganud, kuid tundus, et neil olid mõneks ajaks kavas suured „tiud”, nagu ma ütlesin. Eks tüdruk tahtis vahel ka emme juurde minna, aga poiss oli kõige pakutavaga rahul. Priit andis talle taskuraha ja juba üsna pikka kasvu neljateistaastane noormees lõi selle osavalt Märjamaa Säästumarketis sirgeks. Aegamööda, aga järjekindlalt. Teinekord käis ta neli korda päevas poes. Kui poissi nägemisulatuses polnud, helistasin talle ja sain teada, et ta kas läheb või tuleb Märjamaalt, Pisukas pakiraamil nagu pardalaskur. Vahel kupatas Vivian ka ise oma jalgarattaga selle maa maha. Mõni asi tal siis see neli-viis kilomeetrit Naistevallast, kus me elasime, poodiminekuks maha vändata. Ainult et see kaheksa-aastane pruunide silmadega plika oli lausa sündinud kooner. Ehkki tal oli ka oma raha, vaatas ta poes alati Ollele ahastava näoga otsa, nii et vend ei saanud jätta talle midagi ostmata. Oma raha eest ostis Pisu heal juhul üksnes odava pulgakommi või jäätise.

      Kady ja Priit… Pagan, nende plaanidest polnud mul aimugi ja mis see õieti minu asi on?

      Synnele helistati mobiilile. Sain aru, et kõne tuli Priidu eksilt Lindalt, kes uuris, kuidas lastel läheb ja mida nad teevad. Kummaline, et kaks naist, kes olid kunagi kooliõed olnud, olid ka välimuselt väga sarnased. Olin küll Merikese Synneks maskeerinud, kuid Lindat oleks võinud peaaegu ta õeks pidada. Isegi hääl oli sarnane. Laulda Linda vist siiski ei osanud.

      „Neil pole viga midagi,” kinnitas Synne.

      „Ma räägin ka emmega,” nõudis Pisu ja võttis telefoni. Ma kuulsin, kuidas ema küsis isa kohta ja uuris, mida too teeb, sest ta ei saavat teda telefoni teel kätte. Pisu seletas, et isa on kellegagi kusagil koos ja teeb ei tea mida ja kedagi. (Viimase oleks võinud jätma ütlemata, arvasin mina.) Mida täpsemalt, seda ei teadnud tüdruk lisada.

      Synne naeris ja võttis uuesti mobiili. Nad rääkisid veel Lindaga ja mu abikaasa lubas tema poolt päeva peale läbi minna.

      Ma ei hakanud küsima, mis asju nad ajasid, sest olin aja jooksul selgeks saanud, et igasugune nuhkimine kahjustab psüühikat. Nii naise kui ka mehe oma. Varem olin ma küll olnud ehtne nuuskur, kes oma endise naise järele nuhkis, sest olin veendunud, et tal on kusagil armuke, aga nüüd olen aru saanud, kui totter see oli. Kui sinu abikaasal või armastatul ongi armuke, ei tunnista ta seda sulle nagunii. Näiteks Merike, kes mulle vana armastust ette visates püüdis mulle mõnda aega uuesti ligi ajada, kuid näib, et on viimaks loobunud. Igatahes olid meie suhted nüüd palju paremad ning pinged paistsid lahtunud olevat. Või kerekas Riina, kes oli algul, kui Synne majja tuli, üpris armukade olnud. Tol ajal elasime veel Vaimõisas Vainul, kus mul on samuti talu, mida nüüd peab mu poeg Lauris koos mu minia Epu, väikese lapselapse Agne-Mari ja sõnakalt riiaka ämma Lilitiga. Riina ei tahtnud leppida sellega, et teine naine oli hõivanud tema koha minu majapidamises, mille eest ta oli usinalt hoolitsenud oma joomatuuride vahepeal. Kaineks saades mässas ta jälle rõõmsalt edasi ja aitas hoolitseda ka minu poja eest, kes kogu suve ja aeg-ajalt ka talvel minu juures elas.

      Riina väike tütar Heidi oli jälle minu kasulapseks olnud ja ma hoidsin seda väikest plikatirtsu kogu südamest. Praegu elab Heidi Sakus Synne ämma Eva juures. Ma mõtlen endise ämma, sest Synne esimene mees on juba ammu paremas ilmas. Lapsi polnud looja talle kahjuks andnud ja sellepärast leppis naine minu kirju elu ja lastekarjaga, kes mu ümber pidevalt siblisid. Poeg on küll mul juba üle kahekümne, aga lapselaps sai alles kaheaastaseks.

      Lapsed on mulle alati meeldinud. Kohe päris algusest. Ma pean silmas seda, et juba nende tegemine on huvitav. Vahel õnnestub ja vahel mitte. Enamasti ikka…

      Trepilt kostis kõva kolinat ja siis tugev müts. Asja uurima minnes nägin Merikest õnnetu näoga seal istumas. Paistis, et ka see kaunis tumedapäine naisolevus ei kavatse enam tagasi koju minna. Raplas elasid tal mees Marek ja tütar Ketter. Aeg-ajalt käis ta neid vaatamas, aga tuli siis jälle siia tagasi. Meie kodu oligi nagu tasuta võõrastemaja, kus alatasa keegi ajutiselt elas.

      „Mis juhtus?” küsisin. Ka Synne astus lähemale.

      „Hommikul on jalad pehmed,” kostis Merike ja ajas ennast jalule. Ta läks alla ja kadus vannituppa. Kuulsin, kuidas seal vesi jooksma hakkas. Merikesel on üldse kalduvus treppidel kukkuda, tõdesin, sest ka Hagudis oli ta trepist alla ja otse keldrisse maandunud. Ta oleks tookord oma jalad murdnud, kuid õnneks olin ma sinna igaks juhuks soojustusvilla pakke ladunud. Maandumine oli pehme ja õnnelik, kuid Merike oli pärast minu peale tõeliselt vihane ja ütles mulle päris koledaid sõnu.

      Pisukas õngitses jälle kitarri välja ja ma oigasin. Olime andnud koolivennale lubaduse tema ansamblis osaleda ja meil oli juba punt koos, aga mul olid veel eelmisest päevast sõrmed villis ja kuulmine ära, sest Merike laulis otse minu kõrva ääres, sel ajal kui Synne süntekat mängis.

      „Laula siis ometi lapsele,” keelitas Synne mind võileibu sööma asudes. Olin neid päris hulga teinud ja ka Pisu haaras söögi järele.

      Noh, ma siis laulsin nagu varajane linnuke. Sain hääle lahti ja meele rõõmsaks.

      „Synne, su isa tuli,” sõnas Merike uksele tulles ja kohendas oma hommikumantlit.

      „Isa,” kordas Synne ja tõusis. Ta läks trepist alla.

      Synne isa on ukrainlane. Ema oli Synnel eestlane, kuid kahjuks juba aastaid surnud. Endamisi naerda mugistades nimetasin ma Synnet poolukrainlaseks ja pooleestlaseks. Imelikul kombel oli ka Linda isa ukrainlane ja ema eestlane. Mingi müstiline seaduspärasus vist.

      Pisukas ja mina alla ei läinud. Laulsin väikesele piigale veel ja panin siis pilli voodi alla. Tegin voodi ära ja võtsin kandiku. Nüüd oli aeg juba nii kaugel, võisime kööki minna, ehkki midagi erilist teha polnud.

      Selle asemel et õue suvesoojusesse mängima minna kihutas Pisukas ateljeesse, et arvutis surfata. Mina läksin õue ja leidsin Synne koos isaga konnatiigi äärest. Nad istusid aiatoolides ja isa rääkis midagi tütrele. Ma noogutasin viisakalt talle ja läksin ujuma. Palav oli. Vastikult palav, peaks mainima. Vesigi oli soe nagu supp ja ma mõtlesin, kust küll võtta selgeveelist külma mägioja. Talvel oli hea: kargasid vette ja tundsid, kuidas jäätükid vastu keha hõõrusid. Aga praegu oli võimatu end pisutki karastada.

      Ma vandusin ja tulin veest välja.

      „Mis viga?” uuris Synne naeratades.

      „Kuum on,” vingusin nagu laps.

      „Ahah.” Synne noogutas ja noppis maast rohukõrre. „Ma mõtlesin, et me peaksime Pärnusse minema.”

      „Randa

Скачать книгу