LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      On kasulik teada, et alkoholi ja paljusid narkootikume on inimkond tunnud juba aastatuhandeid. Massilist alkoholismi ja narkomaaniat aga on seni esinenud ainult niinimetatud Lääne tsivilisatsioonis. Miks just nii, vajaks tõsisemat uurimist. Oluline on ka areng Lääne tsivilisatsiooni enda sees: paljud ained, mida mõnda aega kasutati tavaliste ravimitena, on hiljem saanud ohtlikeks meelemürkideks, mille tarvitamist tuleb rangelt valvata ja piirata. Ning võib olla kindel, et praegu käibel olevate looduslike ja tehislike ainete hulgast leiab see, kes otsib, alati midagi, mis kaifi annab.

      Huvitav on ka, et narkomaania ja alkoholism levivad maailmas koos Lääne tsivilisatsiooniga. Kas siin on määrav selles tsivilisatsioonis valitsev egoistlik hedonism – see, et elu aluseks on majandus ja majanduse aluseks inimese vajaduste pidev stimuleerimine, Freudi “naudinguprintsiip”? Ja kui inimene on valdavait orienteerunud naudingule, võib ta hakata otsima üha suuremat ja totaalsemat naudingut, mis ongi narkomaania, võimalus muuta maailm kärmesti paradiisiks. Ning on kindel, et kui senine orientatsioon kestab, leiutatakse hoopis tõhusamaid ja totaalsemaid võimalusi põgenemiseks paradiisi. Loodetavasti pole nad organismile nii hävitavad kui heroiin ja kokaiin praegu. Pääsmine narkomaaniast saab tulla aga ainult siis, kui ühiskond muudab oma väärtusorientatsiooni, kui naudinguprintsiip selles enam nii jäägitult ei valitse. See on narkomaaniast jagusaamiseks tarvilik, vaevalt aga piisav tingimus.

      Võib küsida, miks üldse oleme narkomaania vastu? Kas ainult sellepärast, et praegusel kujul ta ruineerib tervist ja sünnitab kuritegevust? Kui nii, siis oleks lahendus tõesti ohutumates narkootikumides, mis teevad meid õnnelikuks ilma halbade kõrvalmõjudeta. Või on meie vastuseis tehisparadiisile sügavam ja põhimõttelisem? Kui nii, tuleb taas pöörduda nähtuse juurte poole, otsida vastust küsimusele, kas on võimalik olla õnnelik ka ilma usu ja unustuseta. Teisiti öeldult: kas inimene saab olla ka loomulikult õnnelik või on õnn ikka seotud ärapöördumisega loomulikkusest, tõelusest?

      Tasub mõelda, miks mõned meist ei taha leppida usu ega unustusega, vaid püüavad siiski tõele näkku vaadata. Miks mõned inimesed ei taha omaks võtta ühtegi neist uskudest ja muudest lohutavatest õpetustest, mida ka Eestimaal viimastel aastatel nii palju pakutakse. Kui Jumalat ja jumalikku tõde ei ole, oleks ju nagu ükskõik, mida uskuda või mitte, ja kavalam oleks mängida, et usud. Kui tões pole midagi püha ja temale ligemale saamine teeb ainult haiget, oleks ju targem tõest üldse piisavasse kaugusesse hoida. Miks siis ikkagi on inimesi, kes ei taha maha salata, unustada ka valusat ja lohutut tõde, ei taha vahetada tõde millegi muu, mingi mittetõe vastu?

      Ma arvan, et mõned meist ei aktsepteeri ühtegi usku uhkuse pärast: nad ei lepiks sellega, kui oleks olemas Keegi neist palju kõrgem ja püham. Nad tahavad ise olla väikesed jumalad, kõige targemad ja vägevamad olendid maailmas, kuigi see maailm siis ei saa olla eriti helge ega sõbralik koht. Kristlikult vaadates võiks neid inimesi süüdistada uhkuse, ülbuse patus, alandlikkuse puudumises. Kuid ma arvan, et seesuguseid inimesi ei ole väga palju. Igal juhul on olemas ka teistsuguseid uskmatuid, neid, kellele tõde ja ausus tõe vastu on väärtused, millest nad loobuda ei saa. Ning paradoksaalne küll, aga ma arvan, et tegelikult on need inimesed ainsad tõelised usklikud meie hulgas. Ilma mingi hüvituseta ja enamasti ka lootuseta usuvad nad tõde ja ei salga seda maha, nad hoiavad tõe poole tõe enda pärast. Ma arvan, et see on suur voorus ka religioosses kontekstis, ja kui tuletame meelde algkristlaste paradoksaalseid tõdemusi, et selle ilma tarkus on totrus Jumala ees ja selle ilma totrus on tarkus Jumala ees, võiks ehk lisada ka, et selle ilma usk on uskmatus Jumala ees. Kas kristlikus mõtlemises saab õigustada seda, kui inimene ei aktsepteeri päriselt terve Jumala loodud maailma tõde ja otsib endale midagi kergemat, lõhutavamat, hubasemat, loob endale religioosse tehismaailma? Vaevalt küll, vaevalt kristlus tahab teadlikult olla lohutav vale, kena illusioon. Siis aga on kahtlane, kui palju on kristlaste hulgas tegelikult üldse kristlasi. Ja teisalt, kui palju on kristlasi nende hulgas, kes end aususest kristlasteks ei saa tunnistada, kellele ei ole vastuvõetavad kirikukonventsioonid?

      Ma arvan, et selline uskmatus, nagu siin kirjeldasin, on sügavalt religioosne hoiak. Hoiak, mis on mulle kõige lähedasem. Muidugi ei ole sellel minu hingele lähedasel uskmatusel midagi ühist selle antikristliku sektiga, mis end ateismiks nimetas ja vahepeal ka meie maal võimutses. Enamik ateiste olid usklikud ja usklikutena sageli hoopis sallimatumad ja ahtamad kui ühegi kristliku sekti esindajad. Meie ateistid seadsid eriti kõrgkoolides sisse tõelise inkvisitsiooni, mille tõttu mõnelgi noorel inimesel, kes ei nõustunud teesklema, et ta on ainuõiget ateistlikku usku, jäi diplom saamata.

      Nii usk kui uskmatus on lähedases seoses kahe teise asjaga, nimelt teadmise ja teadmatusega. Ateistliku sekti võimutsemise ajal, kui ateistlik usk maskeerus teadmiseks, nimetades end “teaduslikuks ateismiks”, “teaduslikuks kommunismiks” jms, vastandati usku ja teadmist jäigalt. Selle vastanduse juurde sobis tsiteerida Juhan Liivi, kes on kirjutanud, et kui tahad teada, ära usu midagi, kui tahad uskuda, ära tea midagi. Kahjuks Liiv siin liialdab. Tegelikult ei ole usk teadmiseta ja teadmine usuta üldse võimalikud. Et midagi uskuda, peab meil olema küllalt palju teadmisi maailmast, oma maailmapilt ja arusaam tõest: usume ju, et mingi väide on tõene, usume, et meie usk on õige ja mingi muu usk vale. Iga usklik on natuke filosoof ja tegeleb epistemoloogiaga vähemalt minimaalsel tasemel. Teisalt toetub teadmine usule. Usu täielik vastand – totaalne kahtlus – viiks absurdse olukorrani, kus me peaksime ise katsete ja eksitusega veenduma selles, et peaga vastu seina jooksmine, rotimürgi söömine või kokkupõrge kiiresti liikuva autoga on meile ohtlikud.

      Meie usk on suurel määral kokkuvõte inimkonna kogemusest, on teiste kogutud teadmine, mida meie ei saa kontrollida, vaid peame usalduslikult omaks võtma. Me usume, et on ohtlik süüa mürgiseid taimi, et seksuaalkontaktist võib jääda rasedaks, et meie kord sureme nagu teisedki inimesed (see on fakt, mida me ise päriselt kontrollida ei saagi!), et Antarktika ja Aafrika on olemas ja palju muud. Mulle meenub sellel kohal lugu väikesest tüdrukust, kelle vanemaid kord külastas Friedebert Tuglas ja jutustas oma Aafrika-reisi muljeid. Tüdruk oli juttu kuulanud ja kostnud siis: “Mingit Aafrikat ei ole olemas, selle on täiskasvanud laste petmiseks välja mõelnud.”

      Väike tüdruk oli radikaalne uskmatu ja ühtaegu ka usklik. Ta eitas Aafrika olemasolu ning pidi ka kohe formuleerima hüpoteesi selle kohta, miks täiskasvanud inimesed Aafrikast räägivad. Eitades usku Aafrikasse pidi ta uskuma täiskasvanute vandenõusse laste vastu. See on küllalt levinud usu ja uskmatuse mudel, mida meilegi veel mõnda aega tagasi serveeris ateistide sekt. Et seletada usklike olemasolu, tuli formuleerida kaks hüpoteesi – esiteks, et papid on petised, ja teiseks, et klassiühiskonnas on inimesed rumalad ja nõrgad ning lasevad pappidel end petta. Sellesse hüpoteesi püüdsid ateistid ise uskuda ja sundisid jõudumööda uskuma ka teisi.

      Ma arvan, et filosoofia põhiküsimus või põhiküsimus enne igasugust filosoofiat ongi see, kui palju me peame uskuma. Kui palju on neid tõdesid, mida me ei saa ise kontrollida, kuid peame uskuma, et normaalselt elada. Või teisiti, missugune on optimaalne maailmapilt, mis kultuur meile kaasa annab, meile õpetab ja mille me ka omaks võtame.

      Igaühele, kes vähegi teab teistest kultuuridest ja religioonidest, on selge, et selliseid uskuda antud maailmapilte on inimsugu tunnud otsatu palju. Nende uurimise ja võrdlemisega tegelevad vähemalt kaks teadust – kultuuriantropoloogia ja võrdlev religioonilugu. Mida saab siis üldistatult öelda kõigest, mida inimesed on uskunud ja usuvad?

      Esiteks: usutud on väga erinevaid asju. Isegi naaberrahvaste ja naaberpiirkondade uskumused on vahel oluliselt erinenud. Kui näiteks enamus Siberi rahvaid ja Ameerika päriselanikke uskus, et naise menstruatsiooniveri on roojane ja teistele inimestele väga ohtlik, mistõttu naine sel ajal läks külast ära omaette ontlikesse, siis ainud, Jaapani põhjaosa ja Kuriilide põliselanikud, arvasid, et kokkupuude menstruatsiooniverega annab inimesele väge juurde, ning määrisid seda oma kehale. Kuna naaberrahvad olid sageli omavahel konfliktis, siis ühe rahva jumalad võisid naabritele olla ebajumalad, sitajumalad nagu vanas piiblitõlkes või lausa kurjad vaimud nagu antiikjumalused varakristlaste meelest.

      Inimeste maailmapiltides on kaks põhikomponenti. Esiteks kõigile kättesaadav argikogemus, teadmised ümbrusest, iseendast ja mitmesugused tehnilised oskused nagu oskus püüda kalu, siduda haava, hoolitseda vastsündinu

Скачать книгу