LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ole Alla, kes kõike aina uurib ja teada tahab. Kas sa seda tead, Meeri: kui Alla käis pisi-Gretat hoidmas, siis juba esimesel päeval soris ta Lehti dokumentide hulgas, et leida lapse sünnitunnistust ja näha selle pealt isa nime. Ta ise rääkis mulle õhinal sellest ja teatas, et pisi-Greta isa nimi olevat Konstantin. Ma siis seletasin talle, et Lehti pani oma lapsele vanavanaisa nime. Võib-olla ka Eesti presidendi järgi, kes teab. Selleks on vallasemadel ju vaba voli käes, millist nime valida.

      Tobe komme küll, et selles riigis küsitakse kõigilt ka isanime,” rääkis Greta.

      „Ütle parem, mis selles riigis tobedat ei ole,” arvas Meeri. „Praegu tuli juttu Allast ja mulle meenus, anna andeks, et segan vahele, aga kas sa tead, et ta kirjutas Ollile ja palus, et Olli saadaks temale, üksnes temale paar pakki, kuna tema elab meist kõige vaesemini.”

      „Mis sa räägid! Kust sa seda kuulsid?”

      „Olli kirjutas mulle ja küsis, mis Allaga juhtus, et ta järsku nii vaeseks on jäänud.”

      „Uskumatu! Häbi teeb meile! Olli on isegi palju meile saatnud. Aga mis meie sest muretseme, Olli tunneb teda lõpuks sama hästi kui meiegi,” arvas Greta. „Selle kirja kirjutas ta Ollile enne, kui tema Hansi välja ilmus. Nüüd hakkab ju Hansi teda toetama.”

      „Kindlasti enne. Olli kirjas ei olnud Hansist mitte üht sõna. Aga küllap on Alla nüüd oma suurest uudisest ka sinna teatanud. Ta juba on ükskord selline, et tahab oma rõõmu kõigiga jagada. Kuid olgu peale, me läksime jälle teemast kõrvale. Räägi nüüd veel Lehtist!”

      „Kuhu ma jäingi? Ah jaa, Lehti sai selle kirjanikuga tuttavaks…”

      „Ah see on kirjanik? Mis ta nimi siis on?”

      „Vallo Varge.”

      „Ma tean, Valetaja!”

      „Mis valetaja?”

      „Ma lugesin hiljaaegu üht tema raamatut: Valetaja! See oli täitsa huvitav.”

      „Ah soo, seda ma pole lugenud. Aga see mees paistab ise kah päris huvitav olema. Ja näib, et Lehti on temast sisse võetud.”

      „Siis on ju hästi. Ja minu meelest pole sul üldsegi põhjust muretsemiseks.”

      „Ma kardan väga, et Lehti võib ka temas pettuda. Tead küll, kirjanike elu, kunstiklubi, ja palju, mis neist kõik räägitakse. Lehti oli oma esimese, viltuläinud abielu ajal nagu mõni robotinimene. Nüüd on ta tänu lapsele hoopis teistsugune. Aga kui Lehti ka uues armastuses peaks pettuma, siis ma kardan väga, et ta uuesti murdub. Ja mis siis temast ja pisi-Gretast saab?”

      „Miks sa vaatad elu järsku läbi mustade prillide? Sa pole enam üldse meie Greta moodi! Loodame hoopis, et kõik läheb hästi. Ehk abielluvadki!”

      Greta raputas pead. „Ma ei usu. Ma kardan, et Lehti on talle vaid väikeseks vahelduseks. Kurameerib veidi ja läheb oma teed. Aga Lehti on nii kergesti haavatav.”

      „On ta teie juurde ööseks ka jäänud?”

      „Ei, seda küll mitte. Ja sellist asja ma ei kannataks välja!”

      „Kallis Greta, praegu on hoopis teine aeg ja noored palju vabamad. Las Lehti elab nii, nagu tema heaks peab. Ta on ikkagi kolmekümneaastane naine. Paljud elavad tänapäeval niisama koos, ei abiellutagi. Võib-olla sobiks see Lehtilegi, siis ei seo ta end enne, kui pole kindel, kas see kirjanik on talle ikka sobiv mees.”

      „Ei, Meeri, ma vaidlen vastu! Ja sellega poleks mina ka nõus. Lapse ta juba sai väljaspool abielu, ma ei öelnud midagi, teadsin, et laps aitab tal taas iseennast leida. Ja nii oligi.” Greta vaikis veidi ja ütles siis: „Ja meie elasime kolmekesi nii õnnelikult.”

      „Mulle paistab, õeke, et oled sellele mehele lihtsalt armukade!”

      „Mis sa nüüd räägid! Armukade, mina? Muidugi armastan ma Lehtit ja pisi-Gretat väga, Lainet mul kahjuks näha ega armastada ei lubata. Ja ma sooviksin väga, et Lehti leiaks oma õnne, aga kardan, et see mees ei sobi talle. Anna sina mulle nõu, mida peaksin tegema.”

      „Sul pole midagi teha. Peaasi, ära end noorte ellu vahele sega, see on kõige tähtsam!”

      „Ma pole ju seganud.”

      „Veel mitte. See on ainult hoiatus. Jälle olen ma kui vanem õde,” naeris Meeri veidi närviliselt, „aga usu mind, mina elan ju pikka aega noortega koos ja tean, et suu tuleb kinni hoida.”

      „Miks mul on hinges hirm ja nagu halb aimdus, et midagi läheb jälle halvasti. Elu ongi juba ligi kuus aastat rahulikult veerenud. Minu elus on ikka nii olnud, et kui olen rahul, õnnest rääkimata, siis juhtub jälle midagi ja paiskab kõik segamini. Nagu peaksin oma rahuliku elu eest saatusele protsente maksma,” muretses Greta ja siis tärkas juba uus ohutunne: „Järsku juhtub Lainega midagi?”

      „Ära sugereeri niisuguseid asju,” noomis Meeri. „Aga tean ju omast käest, et vahel vaevavad halvad eelaimdused kohe tükk aega. Loodame, et kõik läheb hästi. Ja see on tore, et Lehti endale sõbra leidis. Ta on ju kena noor naine. Pärast pisi-Greta sündi veel eriti.”

      Greta ohkas seepeale, nagu oleks kenadus mingi õnnetus, ja lisas: „Hea, et sinul niisuguseid muresid pole, Helve ja Hillar ju mõlemad õnnelikus abielus, ikkagi perekonnainimesed!”

      „Perekonnainimesed küll, aga kes seda õnne nii täpselt teab, vahel on mul Helvest päris kahju, ega tal kerge ole! Elavad Rolandi invaliidsuspensionist, me Georgiga loomulikult aitame ka.”

      „Helve võiks ju tööle minna!”

      „Eks ta seda plaanigi. Enne tuleb aga lapsele lasteaiakoht muretseda. Kui Krislin sündis, pani Helve ta kohe järjekorda, aga temani pole see veel jõudnud, tuttavad nähtavasti tulevad vahele.”

      „Seda ma ei teadnudki,” vabandas Greta.

      „Kust sina siis seda teadma pidid! Et Rolandiga see õnnetus juhtuma pidi, oma ratastooliga pole temast ka lapsehoidjat! Mina aga käin tööl… Ma tean, sa mõtled nüüd vist, et Georg võiks seda teha, ta oleks ise nõus ka, aga minu arust ei tule ta sellega toime. Tead ju küll tema tervist, Siberis läks see tal päris käest ära.”

      „Ulvi ikka tohterdab teda?”

      Meeri muigas ja lõi käega. „Tohterdab küll. Kogu ihu ja hingega. Sööb minu ja Hillari närve.”

      „Noo? Ma arvasin, et nad saavad Hillariga omavahel hästi läbi.”

      „Saavadki. Hillar on siiani väga tasakaalukas olnud, aga nüüd ma juba olen tema pärast kartma hakanud. Ta võib Ulvi hoolitsust omamoodi tõlgendama hakata ja vist ongi seda juba teinud. Vahel igatahes liigub ta korteris nii sünge näoga ringi, et… Ja siis lähen mina ka närvi. Aga pärida ja nende ellu vahele segada ma ka ei taha!” ohkas Meeri.

      Greta vaatas oma õde kõrvalt. „Kuule, Meeri, anna mulle andeks, et nii küsin, aga äkki on Ulvi Georgist sisse võetud? Kui me viimati Georgi sünnipäeval käisime, siis mulle igatahes tundus nii!”

      Meeril tekkis tuttav meelekibedustunne, ent ta surus selle kohe maha ja naeris: „Mine nüüd! Ta on ju Georgist poole noorem.”

      Greta seisatas korra, parem jalg tegi talle veidi valu.

      „Kas lähme kohvikusse!” tegi Meeri ettepaneku.

      „Ei tea, liiga ilus ilm on kinnise ruumi jaoks. lstume siiasamasse tiigiäärsele pingile!”

      „Istume pealegi.” Meeri ei öelnud õele, et see juhtus sama pink olema, kus ta kunagi ammu Pauliga koos oli istunud. Ta uued kingad veel pigistasid tookord. Meeri oli võtnud kinga jalast ja Paul, noor kadett, suudles tema jalga siinsamas, mille pärast Meeri tundis tänapäevani häbi. Ah, mis sest meenutada! Meeri tegi käega ebamäärase liigutuse, otsekui tõugates mälestuspilve endast eemale.

      Siis avas ta käekoti, võttis sealt värvifoto ja näitas seda Gretale. „Näe, Olli saatis pildi! See on võetud nende villa ees!”

      Greta haaras foto veidi kärsitult enda kätte ja vaatas seda kaua. Lõpuks ütles ta, silmad

Скачать книгу