LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Avik? Mitmendas ta on?”

      „Kolmandas kirurgias, doktor. Lasksin ta panna selle teenelise seltsimehega, mulle ei tule ta nimi praegu meelde, ühte palatisse. Üks moment, doktor Karm, enne kui te haiget vaatama lähete, pean ütlema, et meil tuli, nagu sellistel puhkudel kord ette näeb, juhtunust ka miilitsasse teatada… Näib, et noormees on mingisse kaklusse segatud, ta ei räägi palju…”

      Räni Karm surus käe närviliselt kitlitaskusse. Oli ju Guido tema naise tädipoeg, uudis oli ebameeldiv.

      „Hästi, ma lähen teda kohe vaatama,” noogutas peaarst murelikult kabinetist välja kiirustades…

      Guido ärkas. Ta nägi enda kohal valget lage ning sellel klaasist lambikuplit. Tema voodi kõrval seisis statiiv, mille külge olid kinnitatud läbipaistvad pudelid mingisuguse vedelikuga – ta oli haiglas.

      „Ärkasite?” naeratas nooruke valges kitlis õde tema kohale kummardudes. „Ma olen õde Marve.” Õe käes vaikus süstal.

      „Mis te minuga teete?” ehmus Guido.

      Õde naeratas: „Olge rahulik, anname natuke elujõudu! Olete palju verd kaotanud.”

      „Kas sellesama… tilgutiga või? Mis seal on?”

      „Glükoosilahus C-vitamiiniga.”

      Valges kitlis tumedapäine õde võttis ettevaatlikult Guido tekil lebava käe oma pihku ja silmitses seda: „Veresooned on teil korralikud, saame hakkama.”

      Ta võttis voodipäitsist käterätiku, murdis selle mitmekordseks kokku ja asetas Guido käsivarre alla toeks. Ning märgates noormehe ebalevat pilku, naeratas: „Te ei karda ometi?”

      Guido ei vastanud, ent pigistas huuled kõvasti kokku ja kui süstal tema veenil kohta otsis, pööras pea kõrvale.

      „Korras! Püüdke nüüd kätt mitte väga liigutada, nõel on sees… Tulen teid veidi aja pärast vaatama.” Lahkudes pöördus õde Marve veel kord Guido poole ja lisas rahustavalt: „Ma asetasin tilkinfusiooni nii, et te saaksite seda jälgida, siis on ehk veidi lõbusam…” ja kordas: „Ma tulen varsti, ärge muretsege!”

      Guido saatis õde pilguga. „Või siis õde Marve,” kordas ta endamisi ja pööras rahulikult pilgu statiivi poole. Guido kartis igasuguseid protseduure, mis olid seotud süstlaga, olgu see siis veenist vere võtmine või lihasesse vitamiini või muu ravimi süstimine. Sellist protseduuri polnud ta aga veel läbi teinud ja Guido üritas õe korraldust täita ja mitte muretseda.

      Siis libises Guido pilk naabervoodile, kui korraga avanes palatiuks.

      „Onu Räni!”

      „Nagu näed! Tere, mu poiss!” Räni Karm astus voodi juurde, tõmbas tabureti lähemale ja istus. „Oled mul päris sõja läbi teinud, mis?” Räni Karm surus hetkeks noormehe vaba kätt. „Kuidas sa end tunned?”

      „Keskmiselt,” pomises Guido hädiselt naeratades.

      „Jalad valutavad?”

      „Jaa…”

      „Sind ei tohiks küll praegu segada… ole rahulik…”

      Räni Karm kergitas ettevaatlikult tekiäärt ja silmitses jalgu, mille valgete marlisidemete vahelt oli läbi imbunud hele veri.

      Verejooks ei ole ilmselt veel täielikult lakanud, mõtles ta endamisi ja küsis: „Kuidas see juhtus?”

      „Ei tea…”

      „Olid purjus?”

      „Ei olnud!” kiirustas Guido vastama. Ja tunnistas: „Tegelikult ma…” Guido vakatas ja heitis pilgu naabervoodile.

      „Häbened palatikaaslast? Tema magab veel uinutite mõju all. Nii et võid julgelt alustada!”

      Siis aga korraga, nagu märgates alles nüüd nõela Guido käelabas, mõtles ümber: „Lama pealegi edasi, ma tulen veidi hiljem, siis kui sa toitelahuse juba kätte oled saanud. Siis vestleme kõigest pikemalt, nõus?”

      „Jah.”

      „Ja ära närveeri, küll sa mul varsti püsti tõused!”

      „Jah,” pomises Guido uuesti ja taipas ukseklõpsatusest, et arst oli lahkunud.

      Kui Räni Karm mõne aja möödudes uuesti palatisse ilmus, lebas noormees kinnisilmi, otsekui magades. Vaevalt sai aga Räni Karm end ümber pöörata, kui kuulis tasast häält lausumas: „Ega ma ei maga, onu Räni, ma niisama…”

      Arst noogutas. „Tore. Siis on sul ehk mahti ka minuga pisut juttu ajada… Mis su käel viga on?”

      „Õde Marve… ma ei tea isegi… käelabale lõi kõrge verevalum, ta pani kompressi.”

      „Seda juhtub,” noogutas arst. „Tuleb kanüül panna! No mis sa siis mulle räägid?” Ta istus.

      Guido tõsistes silmades väreles kõhklus. Arst asetas oma käe rahustavalt Guido omale ja kinnitas: „Räägi julgesti! On parem, kui ma kõigest teadlik olen. Ja räägi algusest peale ning ausalt. Uurija tuleb nagunii kohale ja…”

      „Uurija?” jahmus Guido. „Miks?”

      „Kord on selline.”

      Guido silmis välgatas kõhklus. „Jah,” pomises ta. „Ega siis… Aga tegelikult olen ma üks igavene tohman küll!” ohkas ta. „See kõik oleks võinud olemata olla, kui ma vähegi ettevaatlikum oleksin olnud… see tähendab tähelepanelikum!” Guido sattus veidi segadusse ja purskas: „Onu Räni, mu isal pole ju õrna aimugi, mis minuga juhtus ja kus ma olen… Kas ei saaks talle sellest teatada?”

      „Otse loomulikult,” rahustas arst haiget. „Aga nüüd ma kuulan sind!”

      Guidot valdas ärevuse ning mingi ebamäärase lüüasaamise tunne. Räni Karmi silmad aga jälgisid noormehe kõhklevat ilmet ning ta julgustas: „Ära närveeri! Sa ikka mäletad, kuidas see juhtus?”

      Guido noogutas.

      Ning alustades oma pihtimusega rääkis ta hooletusest korteriukse kinnitõmbamisel ja sellest, et ta aja parajaks tegemise eesmärgil Mustamäele kursusekaaslase sünnipäevale läks…

      „Selge. Jätka!”

      Nüüd jutustas Guido, kuidas ta sünnipäevalt lahkudes oli alustanud lootusetut linna poole marssimist, kui korraga miilitsaauto tema kõrval peatus.

      „Algul läks kõik normaalselt,” jutustas Guido edasi, „siis aga…”

      „Sind väsitab rääkimine? Peame siis vahet, meil pole kiiret.”

      „Ei, ma ainult… noh, ühesõnaga, siis see kõik algaski… Ta kutsus mind vett jooma, vähemalt sain ma nii temast aru…”

      „Oota! Räägi konkreetsemalt! Kes kutsus?”

      „See miilits, kes autos istus. Siis ma ju veel ei teadnud, et ta pätt on… Mul oli tõepoolest kohutav janu… mõtlesin isegi, et küll on lahke mees, lubab Lauluväljakule viia ja pakub juua ka veel… Hiljem tuli meelde küll, kuidas ta mu teksaste kohta päris, et kust ma need sain ja palju maksin.

      Mõtlesin, et äkki kahtlustab spekulatsioonis… tead ju küll, kuidas meil spekulantidesse suhtutakse! Ütlesingi seepärast ausalt, et ema Saksamaalt saatis… Nojah, ma siis läksingi temaga koos vett jooma… See tähendab, ma arvasin, et mulle antakse juua… Anti aga hoopis…”

      „Tuupi? Jah?”

      Guido noogutas. Ta jutustas, kuidas kohe pärast hoovivärava sulgemist talle rusikahoop silmade vahele laksatas.

      „See hoop võttis mul silme eest mustaks, pani vaaruma… Mis vaaruma, ma prantsatasin täies pikkuses maha. Tema aga, see miilits, hakkas nüüd mind jalgadega taguma, ise muudkui karjus, et „neetud fašist”, ja hakkas mul teksaseid jalast tirima. Punnisin küll vastu nagu jaksasin, tema aga võttis taskust veinipudeli, lõi selle kaela vastu hoovivärava raudtala puruks, kallas veini mulle pähe ja tahtis katkise pudelipõhjaga mu näo kallale tulla.

Скачать книгу