LITMIR.BIZ

Скачать книгу

on hädavajalik!

      Olulisem on aga vajadus kokku saada inimestega, kes elavad sinuga ühtemoodi, samas tempos, samas keskkonnas… see ongi sõpruse ja üksteise mõistmise alus.

      Ja sellest kõigest hoolimata, ma ei suutnud!

      Hommikune arstivisiit algas sellega, et arst kontrollis ultrahelis loote olemasolu. Minu kinnitus, et olen juba nelja rasedustestiga positiivsed tulemused saanud, ei olnud tema jaoks piisav, et abordi tegevustega pihta hakata.

      Enne kui ma arugi sain, kostusid arstikabinetis südamelöögid. Mõne hetke pärast keeras arst monitori minu poole ja näitas pliiatsiga ekraanil konnakullese moodi kujul kaasa vedades:

      „Jah, te olete küll rase! Näete, see kaar siin on selgroog, jalad on kõhu all krõnksus, see on pea, käed on näo juures… ja see tuksuv asi siin on teie lapse süda!”

      Rohkem polnud tal vaja midagi öelda. Ma usun, et arst teadis seda. Huvitav, kas nad teevad seda meelega? Et isegi kui oled otsustanud tehtud vea tagajärjest loobuda, pannakse su otsusekindlus ikkagi proovile?

      Sellel hetkel, seda tuksuvat punkti ekraanil vaadates murdus miski minu sees, ja silmist hakkasid pisarad jooksma. See pisike täpike seal ekraanil on elus! See on midagi, mis tahab kasvada ja areneda… tulla siia ilma ja kogeda kõike seda, mida meie oleme selles maailmas näinud. Ta tahab minu juurde tulla.

      Arst vaatas mind mõne hetke ja küsis:

      „Kui vana te olete?”

      „Seitseteist,” vastasin ausalt.

      „Kas te olete oma vanematele rääkinud?” jätkas ta pärast väikest pausi.

      Raputasin pead, ise jätkuvalt nuuksudes ja pisaraid ära pühkides.

      „Aga lapse isale?”

      Väljend „lapse isa” ajas mind veel rohkem nutma. Ma polnud kunagi mõelnud, et sellel tuksuval punktikesel seal ekraanil on isa, teine osapool. Ma tean, et minul on boyfriend, kes oli ka mu sekspartner, aga ma ei seostanud teda kordagi selle konnakullesega ekraanil, minu sees kasvava eluga.

      Taas kord raputasin pead.

      Arst vaatas mind veel veidi, seejärel pöördus ultraheli aparaadi poole, kostus vaikset printimist tähendavat surinat ning ta ulatas mulle ühe tumeda foto minu sees kasvavast täpikesest.

      „Teie rasedus on alles kuuenädalane. See tähendab, et abordi otsust on võimalik hiljem ka teha. Äkki alustate sellest, et räägite lapse isale… ja oma vanematele… või vähemalt mõnele täiskasvanule, keda usaldate?”

      Enne arstikabinetti sisenemist oli mu otsus kindel. Mul polnud mingeid tundeid seoses selle lapsega ning kogu tegevus oleks olnud vaid ühe õnnetuse tagajärgede likvideerimine. Ultraheli aparaadist väljaprinditud fotoga kabinetist väljudes sain vaevalt aru, kuhu pean minema ja kes ma olen. Üks väike tukslev pilt ekraanil oli kõik ära rikkunud… nüüd ma ei saanud enam millestki aru.

      Pärast Taneliga õhtuse vestluse kokkuleppimist tulin kiiresti alumisele korrusele oma klassi. Järgmine tund oli ajalugu. See möödus uduselt. Ma kuulsin üksikuid sõnu, mida õpetaja rääkis. Kolmekümne nelja õpilasega klassi üks positiivne pool on see, et õpetajal pole enamasti aega tähele panna, kas keegi teda kuulab ka. Kui esimesed read on aktiivsed, siis mina oma eelviimases aknaäärses pingis võisin tegeleda millega tahes… mõelda millele tahes… või kellele.

      Igatahes oli tänane päev täielik ajaraiskamine. Oleks olnud targem kooli üldse mitte tulla. Nagunii on kolmanda veerandi viimane päev ja midagi olulist enam ei juhtu. Aga ma ei osanud kusagile mujale minna. Ma ei tahtnud selle mõttega rohkem tegeleda.

      Teel haiglast koolini olin mõelnud, kuidas ja mida ma Tanelile ütlen. Ma tean ju, kuidas mulle endale mõjus mõte sellest, et kogu mu tulevik on nüüd pea peale pööratud. Kuidas ma talle ütlen, et tema oma ka?

      Arst käskis rääkida kellegagi, keda ma usaldan. Tanelit usaldan ma kindlasti. Viimase poole aastaga on ta tõestanud, et on parim, mis mu elus juhtuda saab.

      Miks ma siis tunnen, et olen meid mõlemat alt vedanud? Miks ma tunnen, et minu suutmatus aborti teha oli kõige suurem viga, mille olen viimasel ajal teinud?

      Ma ei saanud sellele rohkem mõelda, sest ma ei tohtinud koolis nutma hakata. Pidin selle meeletult veniva päeva vastu pidama.

      „Nii et kokkuvõtlikult võib öelda, et rahvuslik liikumine on enamasti olnud alistatud rahva võitlus võõrvõimu vastu,” kuulsin, kui sundisin ennast õpetaja jutule tähelepanu pöörama. „Rahvuskultuurilise liikumise puhul oli algselt tegemist niinimetatud eliidi liikumisega, milles osalesid kirjanikud, kunstnikud ja teadlased.”

      Võõrvõimudele vastuhakkamine… aga mida teha siis, kui sinu vaenlane on sinu enda sees? Või kui sa ei saa aru, kas võõras on vaenlane või mitte?

      Mõne tunni pärast istusin Taneli toas voodi äärel. Tema juurde jõudes ei pidanud ma enam vastu ja pisarad hakkasid voolama juba siis, kui korteri uksest sisse sain. Õnneks polnud poisi ema kodus ja ma ei pidanud kellelegi teisele midagi seletama.

      „Kallis, mis on? Palun, räägi minuga,” anus poiss juba kolmandat korda murelikult. Ta põlvitas mu ees põrandal, hoides ühte kätt minu põlvedel ning teisega pisaraid pühkides.

      „Ma…” alustasin juba mitmendat korda, kuid sõnad uppusid pisaratesse.

      „Ma toon sulle klaasi vett, see aitab äkki natuke rahuneda,” ütles poiss püsti tõustes ning oli mõne aja pärast veeklaasiga tagasi. „Joo,” käskis ta hoolitsevalt.

      Istusin veel veidi nuuksudes. Veri kohas mu peas ning kõik mõtted, kuidas juhtunut poisile valutumalt ja sujuvamalt selgitada, olid täiesti kadunud. Kogu mu hoolega valmis mõeldud tekst oli ununenud.

      „Ma olen rase,” paiskasin korraga otse välja, et see mure lõpuks endast välja saada. Taneli silmad läksid suureks ja ta vaatas imestusest kõrgele tõstetud kulmude alt mulle otsa. Siis tõmbas silmad vidukile, püüdis kohtlaselt naeratada ja piidles mind umbusklikult, nagu lootes, et ma teen nalja.

      Vaatasin talle kartmatult otsa. Poiss vaikis tardunult, jätkuvalt minu ees põrandal põlvitades, üks käsi mu põlvedel ning teises poolik veeklaas.

      „Jah, ma olen rase,” jätkasin tema vaikimisest jõudu saades. „See juhtus valentinipäeval… ma usun, et sa mäletad, et me polnud kõige ettevaatlikumad… ja nii ma siis ootangi last,” seletasin jätkuvalt nuuksudes ning pisaraid pühkides, kuid samas ennast kindlamalt tundes.

      Koukisin taskust ultrahelimasinast väljaprinditud foto ja andsin Tanelile.

      „See täpike on meie laps,” ütlesin talle juba üsna tundetult, kuna karmi tõe väljaütlemine oli minu pisaratevoolu lõpetanud. „Selg, jalad, käed, süda…” näitasin samuti, nagu arst alles hommikul mulle seda konnakullest oli tutvustanud.

      „Ku-kuidas…” kokutas poiss. „M-mis mõttes…”

      Vaatasin talle äraootavalt otsa, sest ma ei saanud aru, mida ta täpsemalt küsida üritab.

      „Kas sa tahad nüüd teada, kuidas naised rasedaks jäävad?” küsisin veidi üleolevalt muiates.

      „Kallis, palun ära naera mu üle,” vastas Tanel tõsiselt. Hoolitsev ja murelik pilk tema silmis oli asendunud hirmuseguse paanikaga.

      Poiss pani pooliku veeklaasi põrandale ning istus minu kõrvale voodisse. Ta toetas pea kätele ja hakkas närviliselt sõrmedega oma nägu mudima.

      Mina ei tundnud enam midagi. Mul oli olnud juba üle nädala aega selle mõttega harjuda… mitte küll mõttega lapse saamisest, vaid sellest, et romantilise kuvandiga valentinipäev tähendas seekord meie jaoks traagikat, mille tagajärgedega tuli tegeleda.

      „Sa ju tead kallis, et ma… et meie ei ole selle jaoks valmis… me oleme alles nii noored… ja ma ei uskunud, et see nii lihtsalt käibki… seda me ju ometigi ei tahtnud… või sina tahtsid?” küsis Tanel äkki hetkeks selginenud pilguga mulle otsa vaadates.

      „Mida?” ei suutnud

Скачать книгу