LITMIR.BIZ

      Igal hommikul uuesti sünnin ma

      Roosana linade valevast vahust:

      Üksikud nired blondjuuste kahust

      Voolavad kollase viinana

      Üle mu oime pärlvalge kausi.

      Taas olen rõõsk, olen soe ja intiim!

      Liuglevad sängist mu hingestet jalad,

      Mis nagu sulatet kuuhõbest valat;

      Niristab üle mind riiete piim.

      Öö läbi päike on pidanud pausi,

      Kuldset liiva nüüd kelmikalt pillub

      Vastu mu väikseid uniseid ruute:

      Kutsub mind sala kui kutsutaks pruute.

      Süda mul mitmeks pudeneb, killub:

      Aid on täis rohet ja tilku ning jahe kui kaev,

      Aeva kui saladus suur, mis ärevaid aimusi annab.

      Täna on tulnud ning Eile suri!

      Hommik – sild roosidest punut mind kannab

      Päeva, mis ootab kui imme viiv laev,

      Millel on paisul sinine puri.

      Ma purjetan all sinise purje:

      Oma kohkunud imetlust kui hõõguvaid urje

      Kõigile, kõikjale kannan ja paiskan,

      Kui raisataks kulda, nii oma liigpunast südant ma raiskan.

      Kaks on mul tütarlast – olen neil ema või õde?

      Kadakmarjasilmine üks ja teine on blond nagu nisu;

      Ah: nende väikesed käed mu käte tukslev sisu,

      Ehk kui mul sõrmed neil soojas lokkide siidis,

      Pähkelpruunis ja kullases niidis,

      Mis nii pudenev-pehme kui lume hebenev hõde,

      Mänglevad, palmides neisse verevat paela,

      Ehk võilillevartest kui põimin neil kee ümber kaela.

      Jookseme alla siis kumerast kingust:

      Tuul hüpleb ees meie nobedaid põlvi,

      Vikerdi ümber neil lööb serpentiine;

      Pääseme vaevu ta hullavast lingust.

      Tee ääres aiad kui korvid, mis täis on jasmiine,

      Ees kirab kanepist kollaseid nõlvi.

      Kõrtes kui suriseks mandoliinid,

      Keerlemas põllu kollaloorilised baleriinid,

      Langeme rohtu kui haljasse tiiki,

      Pelgades päikese pistlevat piiki.

      Oh, sina päev, pärlmutrist ja klaasist!

      Tõusevad aia voodavast vaasist

      Lõhnade kiired, kärsitud kired,

      Puudelt voolavad õilmi pärlide nired;

      Õitsevas põõsas kärbeste lennu metalline kirm –

      Arvan, et vastsündind pungel sellest on hirm.

      Punavad peenarde verelaigud:

      Moonid end julmalt õitsevad surma.

      Õhk raske meest, ning kleepivad vaigud

      Tilguvad tüvedest, kuldset hurma

      Pisardab puu. Lilled andumast ei hoidund:

      Sagedaist mesilaste sülelusist roidund.

      Taevas täis lõokeste hõbeseid pille:

      Pilviparv kihutud äreville,

      Hajuvad, ujuvad metsade taha,

      Jättes valevaid sulgi maha.

      Kustumas päikese põlev põõsas,

      Kruusale pudenend punavat tuhka,

      Aid ei veel väsi, aid ei veel puhka:

      Lõhnad süttivad hajuvas lõõsas.

      Lehti kobaraisse vajutab kuu

      Himura vabarnapunase suu.

      Varjud kui nunnad lähevad mööda,

      Loogeldes loore, kuhu punavad nelgid

      Suudlusi; viirukit vaigutab väike reseeda;

      Valgeis sõrmis nartsisside neitsid

      Kannavad küünlaid, kust kukuvad virvlevad helgid.

      Roosid end põõsaste tüheme peitsid.

      Taevas tähtede vihmast on üleni märg.

      Süda mul magususpaisul kui täiskorjund kärg.

      Ah, kõik need unised, sinised teed

      On nagu kaldale kippuvad veed.

      Laskund purjel – kui tiib, millel lennata vaev,

      Üks väsinud lind – jõuab koju mu laev.

      Kosena kuu uhkab õue ja aia:

      Põõsaste üle käib värahtushooge,

      Rohus roomav teede looge

      Põgeneb ukseni, põgeneb maija.

      Õitsevad öö violetist mullast

      Minu käte valged vääned

      Kellegi vastu, kellegi poole,

      Kes ehk vist kusagil on, või keda ehk kusagil pole.

      Ah, kas ma kardan neid päivi voolavast kullast,

      Öid, mis õitest – ah, kas ma kardan, kui näen, et

      Kunagi ennast ei taha nad täiesti anda? –

      Süda ehk enese liigusest murdub,

      Nagu granaatõun lahti kurdub

      Hurmelisiks pisaraiks, mis rasked kanda.

      Irdun millestki: hargnevad mähkmed,

      Padjult kui tiivustud tõstuvad ehkmed –

      Miski mind hirmutab kõigist paigust,

      Eluihka tunnen veres kui haigust –

      Ah, kas ma kardan neid metamorfoose,

      Kui kord on vallandund viimnegi pannal –

      Ah, kas küll murran neid jäiseid roose,

      Mis mind on ootamas valgel rannal,

      Kuhu viib – kui viimne Eile – ning Tänagi suri –

      Kustunud kehas põlevat hinge mu sinine puri?

      Oh, palju läinud – ehk kõik ju läinud?

      Kuis kees mu sees!

      Ma sulen silmad, nad palju näinud –

      Mis ootab ees?

      Kuid surmahirmus mind häkki valdab

      Uus elusööst,

      Ja uuest hing end päästa maldab

      Sest tühjus-ööst.

      Võin rõõmustada, võin kurvastada

      Kui keegi muu,

      Võin harrastada, võin armastada

      Kui keegi muu!

      Veel käed mul kaunid, veel käed mul valged

      Ja närblikud,

      Kui iial enne mu nukrad palged

      Nüüd veetlikud.

      Ja kõik on kaunim ja kõik on armsam,

      Kui kunagi;

      Ja

Скачать книгу