LITMIR.BIZ

      Häda me tunneme ammugi,

      Abiks ei astu me sammugi.

      Alles ehk siis weel, kui pankrott ju majas,

      Häda kõik härjad ju kaewusse ajas,

      Kui ju on imemas kuklas meil kupp –

      Siis wast ehk ütleme: Süüdlane nupp!

      Hällilaulu laulsid nad

      Kuni kooris magawad.

      Härg ei jõua äratada,

      Pikne üles käratada.

      Ehk wõin hauarahust ma

      Mõned üles ärata’:

      Unistajad rahuga

      Jääwad järjest magama.

      Hõbe kuljus kuulutas:

      Kuldsed päewad tulemas!

      Kui nad kätte jõudsiwad,

      Kulda – meilt nad nõudsiwad.

      Igal asjal oma aru!

      Hüüdis merel mässaw maru

      Ning siis awas oma süle –

      Laine uhtus laewast üle!

      Nii ta oma aru näitis

      Ning ta wiibimata täitis.

      Igamees, kes selgest teab,

      Mis ta tahab õieti,

      Midagi ka korda seab,

      Walab walmis midagi.

      Iga sõbra kiidus

      Tühi aja wiidus.

      Kiidab waenlane –

      Silmad wallale:

      Sind ta sõbrana

      Tahab tüssata.

      Igat istet ilmas usku,

      See toob sagedaste tusku.

      Igatsed hoida sa kulukest,

      Ära siis sütita tulukest.

      Igawene hinge rahu,

      See ei minu sisse mahu.

      Igawene leegi loit,

      See on hinge säraw koit.

      Ikka waimuelu maadel

      Walitsemas waimu-aadel;

      Kõnetoolis lonkajad –

      Kuulajateks närakad.

      Imetaw ja imeja –

      Muud ei tunnud Maarjamaa.

      Inimene, kas sul aru:

      Õhuteled tuult ja maru!

      Ise märjal mere teel,

      Kallas kaugel, kaugel weel!

      Ise enesele sa

      Auusammas ehita,

      Küll siis kannetakse hoolt,

      Et saad teise teiste poolt.

      Ise mees, ise meheke,

      Ise leht, ise leheke,

      Ise puu, ise puuke

      Nagu päike ja kuuke.

      Isu ilma üles peab,

      Teda sinna tänna weab.

      Sõber, kas sa arwad nii?

      Ehk on õige osaltgi?

      Jumal, mehi ärata

      Riigiisa teenima;

      Aga anna südant ka

      Neile, rahwast aidata.

      Jõud magab peidus lõwina –

      Kuis wõime teda ärata’?

      Kes paneb kõrbe kuninga

      Kord jälle mõnul möirama?

      Oh taaralased taewa all,

      Mul kostke kooril kohawal:

      Ei seda tee siin keegi muu

      Kui ainult oma sulg ja suu!

      Kaasinimene neil küll kallis,

      Kuid kallim sõbra hobu tallis:

      Kui külaliseks tuleb see –

      Linn, liiwaauk tal walmis tee!

      Kadunud on orjapõli,

      Süda, tuksu rõõmuga!

      Sõbrad, otsigem nüüd õli,

      Et ta haawu paranda’.

      Kahe talu koerana

      Küll ei kõlba elada:

      Muudgu jõlgud, karwa ajad,

      Rikud mõlemate rajad.

      Ka liiwa külija

      Wõib nisu lõigata.

      Kaljuwald, kus kadund sa

      Kõige kõrge aatega!

      Sinu kaljukanged mehed

      Kadunud kui puude lehed;

      Waprus langend waremeks

      Armsad aated rusudeks.

      Kanged kaebamise kajad

      Kostwad kaarest kaarele:

      Auu ja raha taga ajad

      Sina wilets inime’!

      Aga siisgi kisendad:

      Kisast auu nad otsiwad,

      Turutrummil nende majad

      Raha wälja trotsiwad.

      Kartus kaswis juba ammu –

      Asi läheb halwaste!

      Nüüd on nähtud selge sammu,

      Wõrgitseja wõllake:

      Meie wend, me oma mees

      Weab wõera wankri ees.

      Kas ei taha, kas ei suuda

      Asjast aru saada ta,

      See ei lugu palju muuda –

      Udu heljub uduna.

      Kas kalew Sortsilt luba tõi,

      Kui tema Sortsi maha lõi!

      Kas mind raudne pael wangi weab?

      Kiwimüür mind wangis kinni peab?

      Kui mu rind ei ole wangikoda,

      Ei mind köita wõi siis piik, ei oda.

      Kellel kindlust pole rinnus leida,

      Seda kiwist wangikotta heida.

      Kas

Скачать книгу