LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      „Oh sa lollike,” pomiseb Alma koera kõrvade tagant sügades hajameelselt ja suunab pilgu uuesti aknast välja teele, kus varsti peaks ilmuma nähtavale punane auto. Tulla on lubatud küll kella üheksaks, aga palju sinna siis enam aega on – vaid poolteist tunnikest ja see pole mingi aeg, kuigi jah – teisest küljest võttes on ootaja aeg pikk. Mõnikord, kui midagi oodata, siis näib kasvõi kümme minutitki terve igavikuna, aga sellega on Alma harjunud, nagu on harjunud ootamisega vist kõik selle maailma naised.

      Vaid Jumal ise teab, kui palju on Alma selsamal toolil siin akna all istunud ja muudkui oodanud? Terve see elu pole õigupoolest midagi muud olnudki kui üks lõputu ootamine: küll vanameest, kadunukest, kui too veel elas, ja Liivit, ükskõik kas siis koolidest või linnast; küll paremat ilma, koeri ja veel Jumal teab mida. Kui liita kokku kõik need tunnid, siis Jumal teab, kui palju neid kokku võib saada.

      Sadu? Tuhandeid? Tont teab.

      Ootamisega on veel niisugune asi ka, et sa ei või iial teada, millal see inimene tuleb, keda sa ootad, ja seepärast peab varakult valmis olema. Omainimestega on muidugi teine asi, aga võõramatega lihtsalt ei saa teisiti. Näiteks kui Alma siin üksi olles naabrimehega kella üheksaks kokku on leppinud, et tuleb alevikku poodi minek, siis tuleb valmis olla juba vähemalt kella kaheksaks, sest mine sa seda tea, mis kellaks talle järele tullakse? Võib-olla tullakse sel ajal, mil kokku lepitud, aga vahest ka mitte, nii et valmis peab olema kõigeks.

      Seepärast ongi poeskäigud viimasel ajal Alma jaoks suureks asjaks kujunenud ja eks nad seda õigupoolest ole ka, sest ega kodust äraminek siis naljaasi pole. Säädima tuleb end juba varakult hakata. Vaadata, kas loomadega on kõik korras ja laudauks lukku keerata, sest mine neid sulisid tea. Ringi on liikumas igasuguseid. Ja ka uuemad rõivad tuleb selga panna, sest ega siis inimeste sekka niisugusena saa minna, nagu sa kodus oled harjunud olema. Ise võiks ju nagu minna, sest ühel õigel inimesel peab magus sõnnikulõhn ikka küljes olema, aga teised võivad pahasti vaatama hakata. Siis tuleb stepslitest kõik juhtmed välja tirida. Ja siis ei jäägi midagi muud üle, kui ootama hakata. Aega võib küll olla oma pool tunnikest või isegi enam, aga seda, millal naabrimees tulla võib, ei või ju iial teada.

      Oodates on aeg aga ütlemata pikk ja nii väsib Alma mõnikord oma toolil päris ära. Õigupoolest pole väsitav mitte istumine, vaid hoopis pinges olek ja muidugi ka sellele lisanduv teadmatus, et kas ikka tuleb täna poodiminekust midagi välja või mitte? Kas saab naabrimehe pääle lootma jääda või on pikk ootamine ilmaasjata?

      Ja kui naabrimeest selleks ajaks näha ei ole, mil ta Alma arust juba näha peaks olema, siis muutub naine murelikuks. Miks teda veel ei ole? Kas tõesti jääb tänane sõit ära ja teda, kaitsetut naisterahvast, on jällegi alt veetud? Ühest küljest võttes puudub kokkulepitud ajast küll mitukümmend minutit, aga kohal võiks ta sellegipoolest olla, sest ta ju ometi teab, et Alma teda siin ootab ja istub oodates nagu süte pääl ega saa hetkekski rahu.

      Aeg muudkui lendab ja kui naaber lõpuks kokkulepitud ajast kümme minutit varem kohale jõuab, siis on Almal just niisugune tunne, nagu oleks ta teda terve igaviku oodanud ja lisaks jupike aega otsagi. Heameelega kärataks naabrile pääle ja sõimaks näo täis, et ta kaitsetul naisterahval ennast nii kaua oodata on lasknud, aga samas ei saa seda teha ka, sest nii ei tule ta järgmisel korral võib-olla enam üldse, sest inimeste alatus on äraarvamata suur.

      Nii on Almal siin akna all istudes möödunud lõputu hulk tunde ja ta on selle kohaga nii harjunud, et ega ta ennast kusagil mujal vist ei oskakski istumas kujutleda.

      Pagana pihta! Miks neid noori juba ei tule? Kokkulepitud ajani on küll veel maailm, aga kohal võiksid nad ju sellegipoolest olla, sest kaua ta neid niimoodi siin akna all ootama peab? Või on nendega midagi juhtunud, näiteks auto teel rikki läinud või… ptüi, ptüi, ptüi. Niisugusele võimalusele ei tohi mitte mõeldagi, sest nii võid endale õnnetuse välja kutsuda.

      Kindel on igatahes see, et ligema pooltunni jooksul nad veel ei tule. Vastasel juhul oleks Muri juba toolile roninud ja ka aknast välja hakanud vahtima, sest tema teab mingi imelise väe läbi peaaegu alati ära, kui keegi omastest tulemas. Kuidas ta seda teab, seda Alma ei taipa, aga niimoodi see igatahes on. Muril näib olevat mingi etteaimamise või selgeltnägemise võime ja ses suhtes võib teda usaldada rohkem kui iseennast.

      Mõnikord on juhtunud isegi nii, et noored on tulnud ootamatult, pole ette teatanud ja Alma ei teaks nende tulekust midagi, aga pini kõneleb talle oma käitumisega kõik ära. Pool tunnikest enne tulijaid on ta akna all neid ootamas ja niutsumas, aga kuidas on see võimalik, et koerale niisugustest asjadest teadust antakse, jääb selgusetuks.

      Aga kuipaljukest see inimlaps neist maailma asjust üldse aru saab või teab, ta rohkem nagu arvab end teadvat ja kõigest aru saavat, aga… näe! Eks võta kinni ja seleta ära, kust Muri praegu aru sai, et Alma temast mõtleb. Ta ei vaadanud ju pini poolegi, aga juba vahib too Almale oma suurte pruunide silmadega otsa ja taob sabaga põntsudes vastu põrandat. Ja haarab siis püsti tõustes lilla ninasarviku hammaste vahele ja hakkab sellega uhkelt ühest toast teise käima.

      „Oh sa pinikene küll… sa oled nagu traavel, nagu noor hobune,” lausub Alma seepeale ja proovib koera enda juurde meelitada, aga too ei tule. Tuleb küll haardeulatusse, aga niipea kui Alma käe välja sirutab, põikab kõrvale. Niimoodi on Muri harjunud mängima, kui tal parasjagu mängutuju juhtub olema, ja siis püüab ta inimestki mängule meelitada, tahtes, et too temalt lõugade vahel olevat ninasarvikut või puupilbast või lõngajuppi ära prooviks võtta.

      Alma ei hakanud jandama, sest koeraga hullata on sama hea kui vasikaga võidu joosta. Selle asemel säädis ta end toolil mugavamalt istuma ja hakkas mõtlema ühele asjale, millest ta linna jõudes niipea kui võimalik osa tahab saada. Selleks asjaks on vann. Linnainimese jaoks võib see muidugi tavaline olla, aga Alma polnud oma elus veel kordagi vanni saanud, mis aga sugugi seda ei tähenda, et ta sellest omaette unistanud poleks. Vastupidi – kuna vann kui niisugune on Alma jaoks linnavurle hääolu sümboliks, siis on ta vanniskäigust unistanud juba pikemat aega, et mitte öelda kogu elu, aga kõnelnud pole ta sellest muidugi kellelegi.

      Ta ei teadnud õieti isegi, miks ta ses asjas keelt hammaste taga hoidis, aga millegipärast oli tal tunne, et kui ta oma salasoovist kellelegi kõneleb, ei täitu see iial. See oleks nagu ärasõnumine ja seepärast polnud ta vanni-igatsusest kõnelnud isegi mitte oma lihasele tütrele. Parem juba vait olla, igaks juhuks või sedasi.

      Nojaa. Vanni on ta muidugi näinud nii pildi peal, televiisoris kui ka tegelikkuses, aga ega tühipaljas vanni nägemine siis seda tunnet kätte ei saa anda, mis temas lesides olla võiks.

      Saunasoleku tunnet Alma teab. Aga vann on ikka vist midagi muud. See on… on… nagu enda likkupanek või midagi taolist, sooja vee ja roosilõhnalise vannivahu sisse, kohe nii kauaks, kui on tahtmist, ilma et oleks kusagile kiiret. Muudkui lesi, liiguta varbaid ja ole, ainult et seoses vannisolemisega on Almal üks väikene probleem ja nimelt see, et ta pole päris kindel niisuguse veesligunemise ohutuses.

      Äkitselt juhtub midagi? Äkitselt vajub ta vee alla? Äkitselt kaob vannil põhi alt ära või… või kaob hoopistükkis põrand alt ära ja ta kukub oma ihualasti olekus ühes vanniga teiselt korruselt esimesele? Või äkki… äkki… tont seda teab, mis juhtuda võib, sest siin ilmas võib kõike juhtuda. Äkki läheb tal näiteks vannis olles meel peast ja mis siis saab? Siis upub ta ju ära. Kas see paganama vann on ikka nii kindel, et temasse võib julgesti minna, ilma igasuguse hirmu ja kartuseta, et midagi juhtub?

      Aga olgu nende kartustega kuidas on, igatahes ära ta selle tüki teeb. Saagu siis mis saab ja juhtugu temaga mis tahes, sest vannimineku soov on Alma südamesopis pesitsevast hirmust jupi maad suurem. See polegi nagu õieti soov, vaid uudishimu ja trots ja mine tea, mis kõik veel kokku, millele Alma õieti nimegi ei oska anda. Igatahes ta läheb ja teeb selle tüki ära, kusjuures mida varem, seda parem – võimaluse saabudes juba täna õhtul, sest lõppude lõpuks tahab ta ju teada saada, mis tunne on maitsta kõiki neid linnarahva mõnusid, millest saatus teda senini ilma on jätnud.

      Eks igasuguseid linnaasju, millest Alma senini ainult kuulnud, on muidugi teisigi ja kui Jumal annab, siis proovib ta need vigurid üksteise järel kõik ära.

Скачать книгу