Peotäis põrmu - Andrei Ivanov

Скачать книгу

et ma ei ilmuta vajalikku innukust, hakkas ta taas rääkima oma tüdruksõbrast. Ütles, et ta on päris hea luuletaja.

      „Tõesti päris hea,” kinnitas ta mulle, võttis isegi varrukast kinni.

      „Ahah,” ütlesin ma.

      „Andis hiljuti raamatu välja, teenis isegi raha. Mitte küll teab kui palju, kuid siiski. See pole ju peamine,” tegi ta äraseletatud näo. „Me ju teame, millest jutt…”

      „Nojah, muidugi,” ütlesin ma.

      „Mida ma öelda tahan,” keeras ta ennast üles, „on olemas üks kultuurifond, kes viimastel aastatel pole tegelenud kirjanduse, vaid kõige muuga. Näiteks spondeeris mingeid metsamehi. Võitles meie kakkude säilimise eest, selgus, et need on vaat et viimased Euroopas. Näed sa, isegi kakkudele on kasuks tulnud, et me Euroopasse läksime. Niisiis, ta koostas projekti, leidis arvustajad, inimesed, kes tema luuletused läbi lugesid ja soovituse kirjutasid… Need aga olid korüfeed, mitte inimesed tänavalt, saad isegi aru… Ja ta läks oma projektiga fondi ja saavutas selle, et tema raamat välja anti. Saad aru? Mitte kõik ei päästa kakke! Vaat mis ma öelda tahan. Aeg on kultuuri kallale asuda.”

      Ta peatus, puhastas kurku, kohendas kraed ja sõnas:

      „Ma kirjutan ise ka… Jah, tuleb ette,” rääkis ta, „sest et on vaja, keegi peab. Saad aru?”

      „Muidugi,” nõustusin väsinult.

      „Sest kes siis veel, kui mitte meie? Varsti ei jäägi Eestimaale inimesi, kes oleksid võimelised ennast vene keeles väljendama! Vaata, milliseid reforme koolides läbi viiakse! Kõikjal käib eestistamine, õpetajaid solgutatakse, sunnitakse pidevalt riigikeele eksameid tegema, saadetakse komisjone kaela. Lähima viie-kümne aasta jooksul ei jää vene koole alles, saad aru? Vene koolis läheb õppetöö kuuekümne protsendi ulatuses üle eesti keelele, saad aru?”

      „Saan.”

      „Kuid mida see tähendab? Et uus põlvkond ei suuda vene keeles korralikult ei lugeda ega kirjutada.”

      „Saan aru… Minu tramm… Mõni teine kord… Davai!”

      Surusin kiiruga tema lõtva niisket kätt ja tormasin trammi peale. Teda veel kord aknast nähes meenus mulle äkki, et ta oli kogunud ja säilitanud fantastiliselt hiiglaslikku arhiivi perioodikaväljaannetest, mis Eestis kunagi vene keeles välja antud, alates kusagil 1889. aastast. Mitte ühtegi numbrit ei olnud puudu. Tonnide kaupa paberit. Tema korter lihtsalt ajas üle. Ajalugu? Lugu oli niivõrd groteskne, et mõistus keeldus seda vastu võtmast isegi siis, kui see olnuks müüt, unenägu või luiskelugu. Ei oleks uskunud, et inimene võib sellise koorma enda kanda võtta, seda aastaid vedada, sellega koos elada… Kuid see oli tõsi. Sest et Perepelkin annetas lõppude lõpuks kogu arhiivi mingile raamatukogule ja tema nimi kanti kuldsete tähtedega entsüklopeediasse.

      Teda aknast vaadates tuli mul järjekordselt oma mõistust pingutada.

      Muinsuste hoidja pisenes kiiresti oma vihmavarju all. Taas sadas vihma. Tramm tegi järsu pöörde, jättes Perepelkini maha spiraali teise keerdu.

      2

      Taat helistas harva ja rääkis lühidalt: ta ei harjunudki telefoniga ära. Kõneles ühes suunas ja väga valjult; olin sunnitud toru hoidma teatud kauguses. Tema kõneviis oli samuti veider: kõneles täiesti võõral häälel ja nagu ettekannet pidades. Peaaegu kogu aeg üks ja seesama teema – pronkssõdur, otsekui rindeteade: „Eile kogunesime jälle ausamba juurde,” jne, jne.

      Kuidas ta küll ennast kaasa tõmmata laskis… milleks?.. milleks ennast kaheksakümne kolme aastaselt sedasi piinata?

      Enne seda käis ta lihtsalt mingite vanade sõprade, valuvalajatega, jalgpalli vaatamas, seal nad muidugi arutasid kõike, mida sülg suhu toob. Ausammas – valitsus – pension… Vältimatud teemad. Ilma selleta ei saa. Nii taat end kaasa tõmmata lasigi. Võõrad mõtted võtsid märkamatult ta oma võimusesse, tema ajju oleks justkui pugenud parasiit ja hakanud teda tasapisi hulluks ajama. Iga päev ostis ta ajalehe, luges selle läbi, siis läks ausamba juurde seisma ja seisis seal ühes teistega, kõht õieli, arutles midagi, pööras pead küljelt küljele, välgutas silmi. Luges midagi ajalehest ette, pani selle siis kokku, keeras jälle lahti.

      Kord sõitsin ma üle Tõnismäe (töötukassasse, ennast kirja panema), hinges tusk, täistuubitud trollis kõikumas, nägin aknast: käesidemega nolgid, vanurid, eakas naine kuulab, suu paokil, ruuges palitus ajalehega meest. Vahtisin ajalehega vanameest mitme sekundi vältel sama unise ükskõiksusega nagu ülejäänuid: vahtisin teda nagu möödujat, kuni jõudis kohale, et see on minu taat! Ma isegi võpatasin. See oli mingi võõrandumine.

      Mis oli juhtunud? Kuidas ma teda ära ei tundnud?

      Silmitsesin teda veel korra: seal ta seisis, väga pahane nägu ees, raius ajalehega õhku. Jälle vist: ausammas – valitsus – pension. Ma polnud teda kunagi sellisena näinud. Ega ta kunagi nii karm ja nördinud olnudki. Ta oli alati mingi õndsa olekuga. Muudkui käis ja naeris… naeratas… Võtab pitsi ja laseb laulu lahti. Nüüd aga oli justkui ära vahetatud… ja mina ühes temaga.

      Võib-olla ongi kõike ja kõiki ümberringi ammu ära vahetatud, meie aga mõtleme inertsist, et elame ikka veel sellessamas maailmas? Või valetame iseendale, veename iseend: kõik on sama, kõik on endine. Needsamad tänavad, needsamad inimesed.

      Ei läinudki töötukassasse, sõitsin edasi, kõndisin üle Vabaduse platsi, jõudsin Pika Hermannini, laskusin tiigi äärde, tegin suitsu, seisin, toibusin. Pigistasin isegi paar korda silmad kinni, et painajast lahti saada.

      Kuid siis ta suri ära. Kusagil kuu aega hiljem.

      Matused olid miskipärast kell üks päeval. Oli hämar. Vesine veebruar, teeperved sulamas. Tundsin ennast võõrana. Kurgus kriipis. Ehkki kõik läks väga libedalt, kui mitte arvestada meeletuselainet, mis ema enda alla mattis. Ei pidanud vastu. Hakkas lahkunuga rääkima. Osutama sellele, et taat oli ise palunud, et talle nimelt need riided selga pandaks.

      „Jah, ta ise palus nii,” korrutas ema, „see oli tema tahe… et pandaks see roosa särk… ja ta ise valis selle kirju lipsu… ja ruudulise pintsaku…”

      Poleks ta kõike seda hauataguse intonatsiooniga korrutanud, poleks keegi vast märganudki toda rõivaste kummalist pidulikkust. Vaevalt et taat midagi taolist palus.

      Ehkki, kes teab. Talle meeldis oma matustest rääkida. Minagi jõudsin seda kuulda.

      Ükskord ütles ta tõsiselt: „Mis puutub selle ebameeldiva sündmuse praktilisse poolde, siis kõik on ammu valmis, pole mõtet muretseda, keegi ei pea sellepärast oma pead vaevama.”

      Tal oli tõsi taga. Kõik oli valmis. Meeles oli peetud mitte üksnes raha, vaid ka marmorplaati, piirdetara ja haua juurde astumist võimaldavat raami, mis muutis toimingu niivõrd lihtsaks ja ohutuks, et keegi isegi ei libisenud jääl, kui kirst hauda lasti. Kõik oli põhjalikult läbi mõeldud. Üks hauakaevajatest ütles, et taat oli mitmeid kordi surnuaial käinud nendega kõiki neid üksikasju arutamas. Vinti jäädes läks hauakaevaja nii kaugele, et pajatas, nagu oleks taat tihtilugu surnuaial meestega pudelit lahendamas käinud. Ja et justkui taat olla rääkinud, et tahab isiklikult neid tunda, kes teda matma hakkavad, et matustel poleks võõraid. Et oleksid ainult omad. Et maetaks hingega. Südamega. Nagu peab…

      Taat lebas kirstus, ema põletas tema ümber küünlaid. Üks kukkus ümber ja lahvatas põlema. Ema hakkas küünlaga jändama ja põletas sõrmed ära. Valasin viina. Ema ulgus pikalt. Pöörasin selja, jõin vaikides.

      Vaatasin teda. Pisike, seljas kõik need pidulikud rõivad, meenutas ta viirpapagoid. Sellest hakkas veelgi kõhedam. Selles kohmakas kirstus tundus ta väga väike. Tema miniatuursuse efekti suurendasid erakordselt kuninglik kuhi punakollast liiva, lõpmata hall taevas ja mastimännid. Männid kumasid samuti kuidagi roosakalt, nad olid tohutu suured. Kuid liivahunnik lummas mind. Kas tõesti on selleks, et nii väike keha maha matta, vajalik selline kuhi liiva?

      „Kergelt läks,” ütles keegi.

      „Nagu

Скачать книгу