LITMIR.BIZ

Скачать книгу

käsi”. Täielik rämps.”

      Kumbki töökaaslane ei teinud välja.

      „Kas keegi kohvi soovib? Või teed?”

      Nüüd reageeriti kohe. Mõlemale tavaline. Sophie läks kööginurka, laskis veekeetjasse vett, ühendas selle pistikusse ja kontrollis küpsisekarpi – seal oli vaid pisut puru nagu ikka. Kui mitu korda päevas ta seda ka ei täitnud, need ahnepäitsud tühjendasid karbi taas. Rebinud lahti šokolaadiküpsiste paki, heitis ta pilgu oma telefonile. Ei mingit vastust.

      Ta valis mehe mobiilinumbri.

      Viiv hiljem võttis mees vastu ja Sophie süda hüppas sees. Nii vahva oli mehe häält kuulda!

      „Tere, mina olen,” ütles Sophie.

      „Ma ei saa praegu rääkida. Helistan sulle tagasi.” Külmem kui kivi.

      Kõne lõpetati.

      Jäi mulje, nagu oleks ta helistanud võhivõõrale. Mitte mehele, kellega ta oli vaid mõne tunni eest jaganud voodit ja palju enamatki. Ta vahtis telefoni jahmunult, haaratud ebamäärasest süngest eelaimusest.

      Sophie kontorist üle tänava asus Starbucks. Kapuutsiga kiledressis ja tumedate prillidega tossike, kes oli istunud metroovaguni kaugemas otsas, seisis parajasti leti ääres, tasuta ajaleht kaenla all, ja tellis ekstralahja piimaga late. Suure late. Kiiret tal polnud. Ta tõstis parema käe suule ja lutsis käeselga, püüdes leevendada nõrka kipitavat valu, mis meenutas nõgesekõrvetust.

      Justkui tellitult hakkas mängima üks Louis Armstrongi laul. Võimalik, et see kõlas ta peas, võimalik, et siin kohvikus. Ta ei olnud kindel. Aga vahet polnud, ta kuulis seda, Louis mängis seda nimelt talle. Tema isiklik lemmikpala. Tema mantra. „We Have All the Time in the World”.

      Võttes oma late, napsates kaks biscotti’t, makstes nende eest sularahas ja minnes nendega aknaalusesse lauda, ümises ta seda. We have all the time in the world, laulis ta endamisi veel kord. Ja aega oli tal tõesti maa ja ilm. Häh, mees, kes oli lausa ajamiljardär, võis ju päevakese surnuks lüüa, Issand olgu kiidetud!

      Siit avanes talle laitmatu vaade Sophie kontori sissekäigule.

      Mööda tänavat sõitis must Ferrari. Uuemat sorti mudel, F430 Spider. Ta vahtis seda elevuseta, kui see tema akna all peatus, teed tõkestamas reisija väljumiseks peatunud takso. Moodsad autod polnud teda iial vaimustanud. Mitte nõnda, nagu need kütkestasid paljusid. Mitte nõnda, et ta oleks neid himustanud. Aga ta tundis neid päris hästi. Ta teadis enam-vähem iga automargi kõiki mudeleid planeedil, tehnilised tingimused ja hinnad olid tal suuresti peas. See oli ajaküllusega kaasnenud eelis. Rattakodarate vahele kiigates märkas ta, et autole on paigaldatud Brembo pidurisüsteem, 380 mm keraamiliste piduriketastega, ees kaheksa ja taga nelja kolviga sadulad. Kaalusääst terasega võrreldes 20,5 kilogrammi.

      Ferrari veeres vaateväljast minema. Sophie oli üleval teisel korrusel, kuid ta polnud kindel, milline on õige aken. Ei olnudki tähtis: siseneda ja lahkuda sai vaid selle ühe ukse kaudu, mida ta jälgis.

      Laul mängis ikka.

      Mees ümises tasakesi ja õnnelikult.

      9

      Põhja-Brightoni golfiklubi sekretäri kabinetis valitses sõjaväeline õhustik, peegeldades sekretäri tausta armee erumajorina, kellel oli õnnestunud tegevteenistus Falklandi saartel ja Bosnias üle elada tähtsaid kehaosi – ja mis kõige tähtsam, golfimänguosavust – kaotamata.

      Siin oli poleeritud mahagonipuust kirjutuslaud mitme korrastatud paberivirna ja kahe lipuga, üks Union Jack, teisel aga ilutsemas klubi rohesinivalge logo. Seintel oli mitu raamitud fotot golfimängijatest ja golfiaukudest, mõned neist seepiatooni, ning vanaaegsete putterite kogu, mis olid duellimõõkade kombel ristatud.

      Bishop istus üksinda suurel nahkdiivanil ning põrnitses otsa seersant Glenn Bransonile ja nooremuurija Nick Nichollile, kes istusid tema poole pööratud toolidel. Alles golfiriietes ja naelkingades Bishop higistas kuumuse ja kuuldavate uudiste tõttu ojadena.

      „Härra Bishop,” ütles pikka kasvu seersant, „mul on kahju, et pean seda teile teatama, aga teie koristaja …” ta keeras paari märkmikulehte „… proua Ayala saabus täna hommikul kell pool üheksa teie koju Hove’is Dyke Road Avenuel ja leidis teie naise, proua Katherine Bishopi …” Ta tegi pausi, nagu oodates kinnitust, et see on tõepoolest Bishopi naise nimi.

      Bishop põrnitses teda mõttelagedalt.

      „Ee … proua Bishop nähtavasti ei hinganud. Kiirabi jõudis kohale kell kaheksa viiskümmend kaks ja parameedikute sõnul puudusid mõõdetavad elumärgid. Kell pool kümme saabus politseiarst ja kardetavasti tunnistas teie naise surnuks, söör.”

      Bishop avas suu, nägu tõmblemas; tema silmad olid viivuks kui iseseisvad ja pöörlesid midagi nägemata, pilk eikusagil. Kurgust lipsas nõrk krooksatus: „Ei. Palun öelge, et see pole tõsi. Palun.” Siis vajus ta kössi, peitis näo kätesse. „Ei. Ei. Ma ei usu seda! Palun öelge, et see pole tõsi!”

      Järgnes pikk vaikus, mida katkestasid vaid mehe nuuksatused.

      „Palun!” pomises ta. „See pole ju tõsi, eks? Mitte Katie. Mitte mu kallis … mu kallis Katie …”

      Kaks politseinikku istusid liikumatult, tundes äärmist ebamugavust. Glenn Branson, pea vägevast pohmakast tuikamas, kirus salamahti, et oli lubanud Roy Grace’il end varakult tööle tagasi tirida ja sellesse olukorda tõugata. Üldjuhul viisid säärase uudise õppinud tugiisikud, kes olid leinanõustamise alal koolituse saanud, kuid tema ülemus ei talitanud alati nii. Kahtlase surma puhul, nagu too praegune, tahtis Grace seda kas ise teha või lasi uudise viia mõnel lähemal meeskonnaliikmel, et jälgida vahetut reaktsiooni. Hiljem on tugiisikutel oma tööks aega küllalt.

      Täna hommikul Roy pool ärkamisest alates oli Glenni päev olnud painajalik. Esmalt oli ta sunnitud külastama surmapaika. Veetlev kolmekümnendates aastates punapäine naine alasti voodis, mõlemad käed lipsuga voodi külge seotud, kõrval Teise maailmasõja aegne gaasimask ja kaelal peenike verevalumijoon, mille võis tekitada kägistamine. Tõenäoliselt põhjustas surma lämbumine, aga väita seda veel ei võinud. Halvasti lõppenud seksimäng või mõrv? Üksnes riiklik patoloog, kes oli nüüdsama sündmuskohale jõudmas, suudab surma põhjuse kindlalt selgitada.

      Igavene tõbras Grace, keda ta kangesti imetles – ehkki imestas vahel, miks –, oli käskinud tal koju minna, riided vahetada ja seejärel surnu abikaasale uudise viia. Ta oleks saanud keelduda, tema haiguspuhkus kestis; ja mis tahes teisele politseinikule olekski ta arvatavasti ära öelnud. Kuid mitte Grace’ile. Mingis mõttes oli ta olnud lausa tänulik, et pääseb natukeseks isiklike hädadega maadlemast.

      Nõnda läkski ta koju nooremuurija Nick Nicholli seltsis, kes aina latras oma vastsündinud lapsest ja isaduse rõõmudest, ning avastas kergendusega, et Ari on väljas. Habet ajanud, ülikond seljas, triksis-traksis, istus ta nüüd siin ladviku golfiklubis, teatas uudise ja jälgis Bishopi reaktsioone nagu pistrik, katsudes emotsioone talle määratud ülesandest lahus hoida. Ta pidi mehe käitumist hindama.

      Oli tõsiasi, et umbes seitsekümmend protsenti kõigist Ühendkuningriigi mõrvaohvritest sureb tuttava inimese käe läbi. Ja selles juhtumis oli esimene peatus abikaasa.

      „Kas ma tohin koju minna ja teda näha? Mu kallis. Mu …”

      „Koju kahjuks mitte, söör, see pole võimalik enne, kui kriminalistid lõpetavad. Teie naine toimetatakse morgi, tõenäoliselt täna hommikupoolikul. Seal näidatakse teda teile. Ja kardetavasti on meil tarvis, söör, et te tuvastaksite tema surnukeha.”

      Branson ja Nicholl vaatasid vaikides, kuidas Bishop istus, nägu kätesse peidetud, ja õõtsus diivanil edasi-tagasi.

      „Miks ma ei tohi koju minna? Oma majja? Meie majja!” pahvatas mees äkki.

      Branson heitis pilgu Nichollile, kes eelistas piiluda avarast aknast õue, kus neli golfimängijat pallid üheksandasse auku läkitasid. Kuidas, kurat, seda taktitundeliselt öelda? Bishopile vankumatult otsa vahtides, jälgides

Скачать книгу