LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tõusis püsti, läks kiirel hääletul sammul üle põranda ning haaras laualt oma ploki.

      „Milleks need ülejäänud kolm?” küsisin ma ennast püsti ajades.

      Ta nohises süvenenult ja pikka aega kuulsin vaid pliiatsi krabinat paberil.

      „Noh,” ütles ta lõpuks, „kas sa selle kohta ei näinudki midagi unes?”

      Sisisesin vastuseks kurjalt.

      „Maya, mu kõige kallim, part kuuele kõlab ju märksa paremini kui part kolmele. Ja sina peaksid ometi olema suhtlusele avatud. Kes teab, ehk on mõni neist tutvustest määratud edasi liikuma,” ütles ta, naeruvine hääles.

      Kuid määratud ei olnud midagi. Kolm aastat oli Erik olnud minu süda, mu kopsud, mu vereringe. Mu kodu, mu kindlus, mu mõistus. Nüüd ta ei tahtnud mind enam ja ma olin seda juba üle kuu teadnud. Kogu selle aja pidin ma ennast selle mõttega harjutama, vaikselt ja salaja, sest ta ise ei teadnudki veel. Nii et tänaseks lumivalgeks hommikuks olin ma kasutu, kortsus ja lötsis nagu tühjaks imetud veinilähker. Minus ei olnud midagi peale hääletu leppimise. Kui ma saan oma pildid kaasa võtta, annan ma ta vabaks.

      Raiskasin suure osa päevast aelemisele. Uitasin akna juurest akna juurde, vedelesin vannis, kammisin juukseid. Püüdsin tulutult leida motivatsiooni oma edasist elu plaanida. Kuhu minna? Mida teha? Hoolimata pingsast ootamisest ei saabunud ühtegi inspiratsioonisähvakat, kuid tulemata jäi ka eelduspärane ahastus. Ainult pettumus natuke ärevamas kastmes.

      Kell seitse toodi pardid.

      Erik avas veine ja vahetas riideid.

      „On sul mingeid eelistusi?” küsisin riidekapi ees seistes.

      „Täna mitte, täna mitte, mu kõige kallim,” ütles ta ja kohmitses plaadiriiulis.

      Dora fucking Maar.

      Silitasin käega üle riiete. Ootasin, et miski räägiks minuga. Ütleks, et ta saab aru, kes ma täna olen, ja kajastaks seda eeskujulikult. Vaikus.

      „Ma ei saa ju ometi alasti jääda,” kohmasin tusaselt, rohkem iseendale kui talle.

      „Täna mitte, täna vist tõesti mitte,” vastas ta heatujuliselt.

      Panin selga ülipika tumesinise kleidi, mis oli põhimõtteliselt lihtsalt kitsas käeaukudega kott ja lohises tolmuse lainetusena mööda maad. Aga see oli imeõhukesest villasiidist kameeleonkleit, mis muutus just selleks, mida parasjagu vaja. Sellesse sai ennast peita, kuid seda sai vajadusel üle õlavarte alla libistada ja see liibus tihedalt vastu puusi. Eks vaatame siis, võib-olla muutub kleit külaliste saabudes jutukamaks. Teab, keda nemad täna otsivad, ja muudab mind selleks.

      Kell kaheksa kostis esimene uksekell.

      Eriku saatel astus sisse tema galeriihaldjas. Irooniliselt selgus, et tema nimi on Nora. Läbipaistvate silmadega galeriihaldjas Nora. Minu Eriku Dora Maar. Hele ja läbipaistev, nagu päris Dora Maari negatiiv. Nora-Negatiiv.

      Itsitasin.

      Nora oli tasane ja armas. Tal oli lapselik, väga pehmete, akvarellina laialivalguvate huultega nägu, pikad kahvatud ripsmed, pehme taljejoon ja ilusad väikesed jalad. Ta oli minust palju lühem. Erik oli täiesti lummatud, ta tiirles lakkamatult Nora orbiidil nagu satelliit, kellel endal ei ole selles küsimuses vähimatki valikut. Õnneks liigutas Nora ennast vähe, nii et Erikulgi ei tulnud üleliia tiirelda. Nora istus peamiselt sohvanurgas patjade vahel ja silitas mõnusasti naeratades polstrit või oma sallinarmaid.

      Olin tänulik, et Erik ei korraldanud mingit kummalist tõrviku üleandmise riitust ja ei sundinud meid teineteise vastu üleliia vaimustust üles näitama. Ehkki võib-olla oli see veel kavas. Millegagi ta pidi ju plaanima oma ülejäänud külalisi lõbustada.

      Järgmisena saabus T. S.

      „Liiga kaua, liiga kaua ei ole ma sind näinud, Erik, mu geniaalne sõber,” ütles ta oma valju, käheda häälega ja pani veinipudelid kolksuga põrandale. Lisaks veinile oli tal kaasas kimp roose. Huvitav, mida Erik talle öelnud oli?

      T. S. vaatas hetkeks nõutult mind, siis Dora-Norat ja jagas roosikimbu agressiivse raksatusega kaheks.

      „Daamid, kaunid daamid,” ütles ta meid kumbagi põsele suudeldes.

      „Teid, kaunitar, ei ole mul au tunda,” ütles ta Dora-Norale, kes selle peale end lahkelt Noraks tunnistas.

      „Aga teid, mu vasekarva jumalanna, mu kesksuvine tuulehoog, ei ole ma häbematult pikka aega näinud,” ütles ta mulle.

      Näitasin keelt.

      T. S. – i paljusõnalisusega tuli alati mõnda aega harjuda. Vähemalt tunni, mõne veiniklaasi või ühe joint’i jagu. Õnneks oli T. S. sellest teadlik ja tuli üldjuhul oma joint’idega.

      „Rahupiipu?” küsis ta ühemõtteliselt kamina juurde liikudes.

      Imetlusväärne, et T. S., kel oli nii sügavale juurdunud kanepiharjumus, suutis ometi moodustada keerukaid põimlauseid, millega tavatseti koolilõpetajaid kirjanditeemadena piinata.

      Anna ja Sebastian saabusid koos. Õigemini, nagu Sebastian puiselt täpsustas, põrkasid nad ukse taga kokku. Millegi pärast oli see Sebastiani jaoks oluline detail. See ja viis, kuidas ta Annale kordagi selga ei keeranud, tekitas mus vägisi tunde, et Sebastianil oli käsil kangemat sorti paranoiahoog. Ma ei olnud seda tema juures varem tähele pannud. Samas ei olnud ma teda varem kunagi näinud ilma ta junkrute armeeta. Ma olin teda üldse väga põgusalt kohanud, enamasti pimedas. Nüüd, siin Eriku korteri soojas valguses paistis ta äärmiselt kohmetu, kuigi iseenda suureks üllatuseks suutsin märgata ka, et väga ilus. Ta seisis, pikk ja sale, kuidagi imelikult pahupidi pööratud poosis, puusad ees, käed taskus, õlad pingul. Ta silmad olid suured ja rahutud, aga ei vilanud ebaintelligentselt.

      Eriku öeldud „sa ju mäletad Mayat” peale pahvatas ta imeliku kiljatusega naerma ja astus siis kiirete sammudega minema, ilma et oleks mulle midagi öelnud.

      Tal kulus pisut liiga kaua, et võtta vastu T. S. – i karune käepigistus.

      Kui Erik talle tasase häälega Dora-Norat tutvustas, ütles ta kõigepealt poole tutvustamismonoloogi keskel suvalises kohas „Mhmh”, seejärel, kui Erik oli lõpetanud, vaikis pikalt ja siis järsku, just nagu ärgates, ütles „Ah soo, väga kena” ja keeras Dora-Norale selja.

      Piidlesin Dora-Norat altkulmu. Teda paistis selline käitumine külmaks jätvat. Võib-olla oli Nora-Negatiiv üks neist vähestest õnnelikest inimestest, kes olid loomult heasüdamlikud ja ei mõelnud iial kellestki halba. Tema läbipaistvate silmade sügavusest ei hakanud silma ühtegi varju. „Kindlasti,” sisisesin sapiselt oma veiniklaasi.

      Anna patsutas kohe sisse tulles vandeseltslaslikult mu tagumikku ja pigistas seejärel pisut melodramaatilise näoga mu kätt.

      „Maya, sa oled soe nagu päike, isegi sellises antarktilises kliimas,” ütles ta ja lasi Erikul endale suure klaasi veini valada, enne kui ta T. S. – i joint’i lõpu endale napsas ja oskuslikult küünte vahel hoides selle ühe sõõmuga sisse hingas.

      Panin kohe tähele, et Sebastian oli tulnud kaameraga. See ei meeldinud mulle. Milline tõsiselt võetav fotograaf toob oma tööriistad mingile suvalisele õhtusöögile kaasa? Aga aeg aina möödus ja kaamerakobakas kõlkus kahjutu ja kandilisena Sebastianil kaelas või konutas lauanurgal. Olin selle peaaegu unustanud, kui Eriku võõralt terava häälega hüütud lause mind järsult ümber pöörduma pani: „Ei, Sebastian, ära pildista Mayat! Talle ei meeldi.”

      Muidugi jõudis too oma klõpsu teha just sel hetkel, kui ma ümber pöörasin. Ma ei kujuta ette, mida ta pildistada oli kavatsenud. Mu selga? Tagumikku? Seda, kuidas valgus toolileenil mängis? Erik vahtis mind närviliselt ja tõmbas sellega enamiku mu agressioonist enda peale. Isalõvi, just nagu mul oleks tema kaitset vaja, ehmatas teisel nagunii hinge kinni.

      Sebastian seisiski, suu kriipsuks surutud, ja pigistas sõrmenukid oma armastatud kaamera ümber valgeks. Huvitav, kas ta kartis, et ma trambin tema juurde, kisun aparaadi talt käest ja viskan põrandale puruks?

      Aga

Скачать книгу