Rikas laps, tark laps - Robert T. Kiyosaki

Скачать книгу

eesmärgi külastada ka mitme eri usulahu – luterlaste, baptistide, budistide, judaistide, katoliiklaste, nelipühilaste, moslemite ja hinduistide palvemaju. Oleksin käinud veel teisteski, kuid linn, milles elasin, oli väike ja kirikuid lihtsalt polnud rohkem. Ma nautisin oma kogemust, kuid kui sain 15, mu huvi kirikutes käimise vastu kahanes ja ma külastasin neid järjest harvemini.

      Seega, kui pastor Tom Anderson kutsus mind oma kirikusse külalisesinejaks, tundsin oma suhte üle kirikuga ühteaegu uhkust ja häbi. Kui ma ütlesin talle, et on inimesi, kes sobivad märksa paremini tema kirikus kõnelema, kostis ta: „Ma ei palu teil edastada mingit ususõnumit. Ma palun, et jagaksite oma õppetunde rahast.”

      Selle peale vajusin oma tooli sügavusse ja hakkasin naeru mugistama. Uskumata oma kõrvu, küsisin: „Te kutsute mind oma kirikusse, et räägiksin rahast?”

      „Jah,” vastas ta hämmeldunud muigega. „Mis mu palves nii imelikku on?”

      Muhelesin jälle. Ma lihtsalt pidin oma küsimust kordama. „Te tahate öelda, et ma tuleksin teie kirikusse, seisaksin kantslis, kus teie tavaliselt seisate, ja räägiksin kogudusele rahast?”

      Ning pastor vastas taas: „Jah. Mis selles siis imelikku on?”

      Istusin, lai naeratus näol, silmitsedes seda kuulsat jumalameest, 12 000-liikmelise koguduse pastorit, soovides lihtsalt veenduda, kas ta on ikka oma soovis kindel. „Sest mina õppisin koolis, et raha on kurjast. Ma õppisin ka, et vaestel on suurem võimalus taevasse pääseda kui rikastel. Oli mingi manitsus kaamelist, rikkast mehest ja nõelasilmast. Ma ei mõistnudki seda kunagi päriselt, aga mulle ei meeldinud see sõnum, sest mul oli kindel plaan saada rikkaks. Sellepärast ongi minu arvates kummaline, et te kutsute mind oma kirikusse rääkima teemal, kuidas saada rikkaks.”

      Seekord vajus pastor Tom oma tooli sügavusse ja ta suu venis naerule. „No ma ei tea, millistes kirikute teie olete käinud,” sõnas ta, „aga mina seda oma kirikus kohe kindlasti ei õpeta.”

      „Kuid kas teatud usurühmad ei õpeta mitte, et raha on kurjast?” küsisin. „Kas mõni inimene ei usu mitte, et vaestel on kergem pääseda taevasse kui rikastel?”

      „Jah, see on tõsi,” möönis pastor. „Eri kirikud õpetavad erinevaid asju. Aga mina tahan õpetada praegu oma kirikus seda. Jumal, keda mina tunnen, armastab rikkaid ja vaeseid võrdselt.”

      Sel ajal, kui pastor Tom oma mõttekäiku jätkas, mõtisklesin mina oma kirikukogemusest ja sageli põetud süütundest, sest tahtsin nii väga rikkaks saada. Võib-olla olin tõlgendanud kiriku sõnumit valesti. Ehk teisiti öeldes: kuna ma tundsin ennast süüdi, siis kuulsin süüdistavat sõnumit. Kui rääkisin sellest mõttest Tomile, ütles ta midagi, mis avaldas mulle taas tugevat mõju. Ta lausus: „Mõnikord nõuab ühe untsi (1 unts = 28,5 g – toim) arusaama muutmine tervet tonni haridust.”

      Ma kannan seda tarkusetera alati endaga kaasas. Mõtisklesin pikalt pastori sõnade üle. Nende sõnade mõte on põhjapanevalt sügav ja täpne. Kolm kuud hiljem kõnelesin tema kogudusele. Kantslist esinemise au oli kogemus, mis aitas mul muuta untsi isiklikku arusaama.

       Unts versus tonn

      Mu rikas isa ütles ikka: „Vaest inimest ei ole võimalik õpetada rikkaks saama. Ainult rikast on võimalik õpetada rikkaks saama.”

      Mu vaene isa ütles ikka: „Ma ei saa kunagi rikkaks. Mind ei huvita raha.” Ja: „Ma ei saa seda endale lubada.” Võib-olla panid teda niimoodi ütlema kõik need arstiarved või majanduslik raskus, millega ta suurema osa täiskasvanu elust maadles. Aga mina ei arva nii. Mina arvan, et just see unts arusaama aitaski tal suurema osa majanduslikke raskusi tekitada.

      Kui mu kaasautor Sharon Lechter küsis, kas ma sooviksin kirjutada selle raamatu lastevanematele, haarasin võimalusest. Mu kirg käesoleva raamatu kirjutamise vastu tekkis pärast kohtumist pastor Tom Andersoniga, sest laste arusaamu elust saavad kõige tugevamini mõjutada just vanemad.

      Nagu ennist mainisin, mu naisel Kimil ja minul ei ole lapsi, seega ei söanda ma õpetada lastevanemaid, kuidas olla paremad vanemad. Aga ma kirjutan sellest, kuidas aidata kujundada lapse arusaamu rahast. Kõige olulisem, mida lapsevanem saab raha osas teha, on mõjutada lapse arusaama rahast. Ma soovin, et vanemad õpetaksid oma järglastele arusaama, et lapsel on võim raha üle, mitte et ta on raha ori. Nagu mu rikas isa ütles: „Mida rohkem sa raha vajad, seda vähem on sul võimu raha üle.”

      Tänapäeval saavad lapsed juba väga noorelt krediitkaardid. Te mäletate ehk raamatust „Rikas isa, vaene isa”, et mu kaasautor ja äripartner Sharon Lechter lõi minuga kampa sellepärast, et ta poeg jäi kolledžis krediitkaardivõla lõksu, ehkki ta on diplomeeritud raamatupidaja ja õpetas enda arvates oma pojale mõistlikke rahaga ümberkäimise oskusi. Vaatamata mõistlike rahaga ümberkäimise oskuste õppimisele tundis ta poeg ikkagi kiusatust ja andis järele n-ö erutusele tasuda krediitkaardiga. Sharon mõistis, et kui tema laps on hädas, on ilmselt miljonid lastevanemad ja nende lapsed samuti juba laste varases eas rahalistes raskustes.

       Selleks ei pea sündima vaesena, et saada vaeseks

      Paljud vaesed on vaesed sellepärast, et nad õpivad lapsepõlvekodus olema vaesed. Inimesed võivad omandada enda kohta vaese arusaama ka vaatamata sellele, et nad on pärit rikkast või keskklassi perekonnast. Nendega juhtub midagi eluteel ja nad omandavad arusaama, et jäävad igaveseks vaeseks. Ma arvan, et just see juhtus ka mu isaga. Ning pastor Tom Anderson ütleb, et niisuguse arusaama muutmiseks läheb sageli tarvis terve tonn haridust. Minu isa töötas üha rohkem, teenides rohkem raha. Kuid isegi terve tonn raha, nagu tonn haridust, ei pruugi veel muuta seda üht untsi arusaama.

      Kui mind tabas pankrott ja ma kaotasin oma esimese firma, siis oli kõige raskem säilitada oma minapilt. Ma ei tea, kas oleksin ilma rikka isa õppetundideta minapildist ehk enesetajust toibunud ja muutunud kogemusest tugevamaks.

      Mul on praegu sõpru, kes on läinud pankrotti, ning ehkki nad on rahaliselt toibunud, muutus nende minapilt selle kogemuse tõttu nõrgemaks. Sellepärast alustangi oma õppetunde vanematele sellest, kui tähtis on olla teadlik oma lapse minapildist ja seda kaitsta.

      Suur osa käesolevast raamatust kõneleb sellest, kuidas õpetada lapsele tugevat minapilti, mis aitaks teda elu tõusudes ja mõõnades nii rahaasjades, õpingutes, inimsuhetes, tööelus kui ka kõikides muudes raskustes, mis võivad ette tulla. See raamat aitab teil õpetada oma lapsele, kuidas toibuda ning kujundada tänu nendele tõusudele ja mõõnadele tugevam rahaline minapilt. Oma minapildi kaitsmine oli üks tähtsamaid õppetunde, mida kaks isa mulle õpetasid. Üks isa õpetas, kuidas väljuda tagasilöögist akadeemiliselt tugevamana, teine õpetas aga, kuidas saada finantsiliselt tugevamaks.

      Paljude inimeste minapilt nõrgeneb eluteel. Ma kuulen seda nende hääletoonist, kui nad ütlevad järgmisi asju.

      • Ma olen nii sügavalt võlgades, et pean muudkui töötama.

      • Ma ei saa lubada endale töölt lahkumist.

      • Kui ma teeniksin ainult natukegi rohkem raha …

      • Elu oleks lasteta tunduvalt kergem.

      • Ma ei saa kunagi rikkaks.

      • Ma ei saa lubada endale raha kaotamist.

      • Ma tahaksin alustada oma äri, aga ma vajan kindlat sissetulekut.

      • Kuidas ma saan investeerida, kui ma ei suuda isegi oma arveid ära maksta?

      • Ma võtan maja vastu tagatislaenu, et krediitkaardivõlad ära maksta.

      • Kõik ei saa rikkaks.

      • Mind ei huvita raha. Raha pole minu jaoks tähtis.

      • Kui jumal oleks tahtnud, et oleksin rikas, oleks ta mulle raha andnud.

      Nagu mu rikas isa ütles: „Mida rohkem sa vajad raha, seda vähem on sul võimu.” Paljud inimesed õppisid koolis hästi ja said kõrgepalgalise töökoha. Kuid kuna neile ei õpetatud, kuidas raha enda eest tööle panna, töötasid nad kõvasti raha eest ja sattusid pikaajalistesse

Скачать книгу