LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tundus tobe. Sestap põiklesin vastamisest kõrvale.

      „Ma ei tea. Nad on kõik päris kenad.”

      „Päris kenad!” hüüatas Celeste. „Sa teed vist nalja? Need on kõige kenamad kutid, keda vist üldse näinud olen.”

      „See on lihtsalt kamp palja ülakehaga poisse,” vastasin.

      „Jah. Ja miks sa ei võiks seda nautida, kuni veel saad? Varsti jõllitame siin niikuinii ainult kolmekesi üksteisele otsa,” nähvas ta.

      „Vahet pole. Maxon näeb ilma särgita välja sama hea kui ükskõik milline neist poistest.”

      “Mis asja?!” karjatas Kriss.

      Sekund hiljem taipasin, mis mu suust välja lipsas. Kolm silmapaari olid ainiti minusse puuritud.

      „Millal sina ja Maxon jõudsite üksteist ilma särgita näha?” nõudis Celeste.

      „Mina ei olnud särgita!”

      „Aga tema oli?” ei jätnud Kriss jonni. „Selle eilse jäleda kleidi pärast?”

      „Lits!” sisistas Celeste.

      „Ah?” hüüatasin.

      „Miks sa selle peale nii üllatunud nägu teed? Me võime ju nii öelda!” turtsatas Celeste käsi rinnale ristates. „Kui sa just ei taha meile rääkida, mis täpselt juhtus.”

      Kuidas ma oleks saanud seda selgitada? Maxoni lahti riietamine polnud ju romantiline hetk. Ent selle avaldamine ei tulnud kõne allagi, kuidas ravisin ta isa peksust saadud haavu. Ta oli oma saladust terve elu varjanud. Kui selle välja räägiksin, oleks meil igaveseks kriips peal.

      „Celeste hullas samuti poolalasti Maxoniga koridorinurgas,” asusin ise rünnakule.

      Ta suu kukkus ammuli. „Kust sina seda tead?”

      „Kas kõik võtavad end Maxoniga kahekesi jäädes riidest lahti?” päris Elise õudusega.

      „Me ei olnud alasti!” hüüatasin.

      „Okei,” sõnas Kriss sooviga meid vaigistada. „Katsume siis selgust saada – et kes on teinud Maxoniga mida.”

      Kõik vakatasid. Keegi ei soovinud otsa lahti teha.

      „Mina olen teda suudelnud,” alustas viimaks Elise. „Kolm korda, aga see on ka kõik.”

      „Mina pole teda suudelnud,” tunnistas Kriss. „Aga ma ise palusin seda. Ta suudleks mind küll, kui vaid lubaksin.”

      „Tõesti? Mitte kordagi?” Celeste oli jahmunud.

      „Mitte kordagi.”

      „Noh, mina olen teda palju suudelnud.” Celeste viskas pea kuklasse, tundes selle üle pigem uhkust, mitte piinlikkust. „Hiljutine öine sessioon koridoris oli eriti hea.” Ta vaatas mulle ainiti otsa. „Me aina sosistasime üksteisele, kui erutav see on, et võime vahele jääda.”

      Lõpuks peatusid kõigi silmad minul. Mõtlesin, kuidas kuningas vihjas, et teised tüdrukud on minust oluliselt vabameelsema moraaliga. Taipasin nüüd, et see oli vaid järjekordne relv tema arsenalis – lihtne viis tekitada minus ebakindlust. Otsustasin kõik ausalt ära rääkida.

      „Mina olin Maxoni esimene suudlus, mitte Olivia. Ma ei tahtnud, et keegi teaks. Ja meil on olnud veel mõned… intiimsed hetked. Ning ühel neist tuli Maxonil särk seljast.”

      „Tuli seljast? Lendas imeväel üle pea?” ironiseeris Celeste.

      „Ta võttis selle ära,” möönsin rahulikult.

      Celeste polnud ikka veel rahul. „Tema võttis selle ära või sina võtsid selle ära?”

      „Me võtsime vist koos.”

      Hetkeks tundus olukord plahvatusohtlik. Ent siis tegi Kriss suu lahti. „Okei, nüüd me vähemalt teame, mis seis on.”

      „Ja mis see siis on?” küsis Elise.

      Keegi ei vastanud.

      „Ma tahtsin lihtsalt öelda…” alustasin. „Et kõik need hetked on olnud mulle olulised. Ja ma tõesti hoolin Maxonist.”

      „Vihjad sa, et meie ei hooli?” turtsatas Celeste.

      „Ma tean, et sina ei hooli.”

      „Kuidas sa julged?”

      „Celeste, pole ju mingi saladus, et sa ihkad võimu. Võin kihla vedada, et ehkki Maxon sulle meeldib, pole sa temasse armunud. Sina ihaldad üksnes krooni.”

      Ta ei hakanud seda isegi eitama, vaid pöördus hoopis Elise poole. „Ja mida sellest siin arvata? Ma pole sinus eales emotsioonikübetki näinud!”

      „Ma olen tagasihoidlik. Sa võiksid ka mõnikord proovida,” ei jäänud Elise vastust võlgu. See väike vihavälgatus muutis ta minu silmis isegi meeldivamaks. „Minu peres on kõik abielud alati korraldatud. Teadsin, et nii läheb ka minuga ja mul pole selle vastu midagi. Ma pole Maxonisse ülepeakaela armunud, kuid ma austan teda. Armastus tuleb hiljem.”

      Kriss silmitses teda kaastundliku pilguga. „Ausalt öeldes kõlab see nukralt, Elise.”

      „Aga see pole nukker. Armastus pole kõige tähtsam asi maamunal.”

      Jõllitasime Eliset, tema sõnad kõrvus kajamas. Mina võitlesin armastusest oma pere eest. Ja Aspeni eest. Ja ehkki sellele mõtleminegi ajas mulle hirmu nahka, olin üsna kindel, et ka kõik Maxonisse puutuv tuli kirjutada sama tunde arvele. Peitus kuskil tõesti midagi olulisemat?

      „Mina võin selle küll vabalt välja öelda. Ma armastan teda,” pahvatas Kriss. „Ma armastan teda tõesti ja soovin temaga abielluda.”

      Krissi avaldus rebis mu oma mõtisklusest välja ja andis korraliku obaduse vastu vahtimist. Mis imeliku südamepuistamise laeka ma siin olin avanud?

      „Noh, America, lase tulla,” nõudis Celeste.

      Kangestusin, neelatasin, otsisin õigeid sõnu. Need võtsid aega.

      „Maxon teab minu tundeid ja see on ainus, mis midagi tähendab.”

      Ta pööritas silmi, kuid ei pinninud rohkem. Küllap ta kartis, et edasi pärides ei jäta ka mina teda vastutasuks rahule.

      Seisime ja põrnitsesime üksteist. Valik käis juba mitu kuud, kuid viimaks oli sellest saanud tõeline võitlus. Olime just heitnud pilgu teiste suhetesse Maxoniga – või vähemalt selle ühte aspekti – ja võisime teha oma järeldused.

      Hetk hiljem astus tuppa kuninganna ja soovis meile ilusat hommikut. Tegime kniksu ja varjusime toa kaugematesse nurkadesse ning iseendisse. Küllap pidigi see kõik lõpuks siia välja jõudma. Alles oli ju vaid neli tüdrukut ja üks prints. Õige pea tuleb kolmel meist lahkuda, kaasas vaid väike lookene huvitavalt veedetud sügisest.

      5. PEATÜKK

      Närviliselt käsi väänates sammusin mööda alumise korruse raamatukogu edasi-tagasi, püüdes peas kõnet ette valmistada. Pidin Maxonile äsja juhtunut selgitama enne, kui ta seda mõnelt teiselt tüdrukult kuuleb. See aga ei tähendanud, et oleksin eesseisvat vestlust kangesti pidada tahtnud.

      „Kopp-kopp,” sõnas ta sisse astudes. Ta tabas mu murelikkuse kohe ära. „Mis lahti?”

      „Ära saa pahaseks,” sõnasin veel enne, kui ta minuni jõudis.

      Ta aeglustas sammu, pilk muutus murelikust küsivaks. „Ma püüan.”

      „Tüdrukud teavad, et nägin sind ilma särgita.” Ta huulile hakkas tõusma küsimus. Otsustasin seda ennetada. „Ma ei öelnud su selja kohta midagi,” vandusin. „Ehkki oleksin väga tahtnud, sest nüüd arvavad nad, et see juhtus keset ränka romantikaseanssi või midagi.”

      Ta naeratas. „No sellest kujunes ju ränk romantikaseanss.”

      „Ära tee nalja! Nad vihkavad mind!”

      Sära ei kadunud

Скачать книгу