LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ei ole abielus,” protesteeris ema, “ta …”

      “Ja-jah, vormistab dokumente.”

      “Sellise lähenemisega ei leia sa endale kunagi kedagi sobivat,” ohkas Clarisse.

      Telefoniliinil valitses vaikus.

      “Loren, kullake,” seekord oli ema toon andestav, “sa lõunastad Sarahga teine kord. Ma tean, et Chad sulle meeldib. Anna talle võimalus. Aega ei tohi mööda lasta. Pead ta kinni püüdma, kuni ta veel ligipääsetav on.”

      Loren mõtles emale meelde tuletada, et mees ei ole ligipääsetav, kuid mõistis siis selle mõttetust. Kui Clarisse endale midagi pähe võttis, siis muutus ta kurdiks.

      “Ma ei muuda oma plaane õhtuks,” imestades juba sajandat korda, et ta selliste vanematega koos on ellu jäänud. Oma hingesügavuses on nad loomulikult head inimesed, kuid nende maailmavaade on imelik.

      “Mind ei huvita sinu Chad,” kordas Loren igaks juhuks. “Ta tuleb kell seitse,” jätkas Clarisse, nagu tütar ei olekski midagi öelnud, “pane midagi meeldivat selga, tingimata suure dekolteega. Pead oma väärtusi näitama.”

      “Ma ei tule …”

      “Näeme kell seitse.”

      Telefonitorust kostsid signaalid. Loren vaatas telefonile nagu agressiooniallikale.

      Miks tal normaalset ema ei ole? Marion Kanningham “Õnnelikest päevadest” ei püüdnud kunagi Joani abielumehega kokku viia. Olivia Welton ei proovinud kunagi …

      Loren peatas seriaalide voolu, mis võrdluseks sobisid. Ta peab läbi mõtlema tähtsamad probleemid, kui ema iseloom ja tema tobe kosjasobitamine.

      Ta peab arved ära maksma.

      Peale selle peab ta leidma korterinaabri, kas mees või naissoost, kes aitaks maksta üüri.

      Alexil ei olnud kunagi midagi hotellide vastu. Aga seitse päeva motellis In & Out oli liiga ränk katsumus. Tubades lõhnas küüslaugu järele – lõhn tuli tema toa vastas olevast restoranist. Õhukesed kartongist seinad tegid une võimatuks. Kui päeval karjus hallis tundide kaupa imik, siis öösel oli seinatagustel naabritel meeletu ja kärarikas armuöö. See äratas mäletusi Loreniga koosveedetud ööst.

      Loomulikult valetaks Alex väites, et ei taha Lorenit oma voodis näha. Veel rohkem tahtis Alex teda paremini tundma õppida. Ta tahtis kuulata tema naeru ja näha, kuidas tema põsed moonpunaseks muutuvad. Alex tahtis temaga koos elada.

      Olgu, korterinaaber – see on päris hea!

      Loren näitas oma kodu kui üht näotut kohta. Alex oli juba mõistnud, et neiu halvustab maja tema ümberveenmiseks. Loreni jutu järgi otsustades tuleks tal majas elades isegi vähem raha välja anda, kui selles urkas, kus ta praegu elab.

      Ta oli neli nädalat tööta olnud. Sellest piisas, et viie kuu jooksul säästetu oli lõpukorral. Loomulikult oli tal veel kümme tuhat dollarit Chicago pangas. Kuid enne ta kas nälgiks või sureks, aga fondi ta ei puuduta.

      Alexi pilk libises kellale, mis seisis motelli jalgadega laual. Kurat!

      Aega ei ole üldse jäänud! Ta peab Sarah juures Brantwoodis olema vähem kui tunni pärast, kuid ta ei ole ikka veel valmis.

      Tänane õhtu – see on tema võimalus. Ta peab Lorenit veenma, et talle ära öeldes teeb neiu suure vea.

      Ta peab Lorenit veenma ennast korterinaabriks võtma.

      Teel Sarah juurde otsustas Loren, et tal on sellest talvest juba süda paha. Kuigi sõbranna ei kaevanud kunagi talve üle, siis teadis Loren, et tallegi ei meeldi lumi ja külm. Sellepärast tegi ta peatuse lillekioski juures. Elavad lilled toovad kevade hõngu nende väikesele peole.

      Õnneks müüs Stami galerii võlgu ja Loren maksiski krediitkaardiga, millel ei olnud raha. Loren lahkus lillepoest suure lillekimbuga.

      Lillede õrn lõhn täitis auto salongi, kutsudes Lorenil esile rõõmsa naeratuse. Sarah maja juurde jõudes ja sealsele sissesõiduteele pargitud Alexi autot nähes, vaheldus naeratus tema näol mõtliku ilmega.

      Tema mõistus karjus: “Hoia sellest mehest kaugemale!”

      Loren ei suutnud takistada reetlikku värinat ja mööda selga sibavaid sipelgaid. Kõike seda tekitas mõte taaskohtumisest Alexiga.

      Loren värvis huuli, võttis buketi ja sammus maja poole.

      Sarah mees avas ukse enne, kui kell teist korda heliseda jõudis. Ta tuli Lorenile vastu, soe naeratus näol, võttes tema mantli ja buketi.

      Alex oli vist alles jõudnud, sest ta seisis alles hallis. Ta vestles Sarahga nii, nagu oleks naise mehe sõber, mitte naise uus tööandja.

      Sarah käsi puudutas kergelt mehe küünarnukki, ta vaatas mehele tähelepanelikult otsa. Kuigi sõbrannal oli seljas küllaltki range must kleit, meenutas ta oma valgete säravate juuste ja siniste silmadega inglit. Alex on seda ka nagu märganud. Loren nägi eemaldki tema silmis vaimustust.

      Loren tundis armukadeduse torget.

      “Vaata, mis Loren mulle tõi,” Sol saatis naisele õrritava naeratuse ja näitas buketti.

      Sarah vaatas sinnapoole ja tema naeratus muutus veelgi soojemaks. Ta tuli kiiresti Loreni juurde ja embas teda.

      “See mind ei üllata,” Sarah pilk oli humoorikas, “teadsin juba ammu, et ta sinu vastu ükskõikne ei ole.”

      Loren jälgis mängitud stseeni ja mõtles oma emast.

      Kui ta praegu kõrval oleks seisnud ja seda stseeni jälginud, oleks ta ehk taibanud, millisest õnnest tütar unistab. Suhtest, mis on ehitatud tõelisele kiindumusele, mitte rahale.

      “Kui ilusad,” Sarah võttis lilled ja põikas kõrvale, kui mees teda emmata püüdis, “panen need vaasi. Sina, Sol, riputa ta mantel varna ja aita siis salatid lauale tuua.”

      Loren vältis püüdlikult Alexi poole vaatamist. Siiski ei suutnud ta vastu pidada ning libistas pilku mööda mehe figuuri. Selle ajal tuli tal pähe huvitav mõte. Kahtlemata on mees enesekindel ja näeb vastupandamatu välja.

      “Kus Anna on?” küsis Loren ringi vaadates ja majas valitseva vaikuse üle imestades.

      “Miriam söödab teda üleval,” selgitas Sarah, “tal tuleb hammas ja ta on terve tänase päeva skandaale korraldanud.”

      Miriam Wilckins, pensionär, kellega koos Sarah kirikukooris laulab, aitas teda majapidamises ja vaatas laste järele. Täna tegeles ta lapsega, kuni Sarah toitu valmistas.

      “Loodan, et Miriam hoiab teda ikka natuke aega üleval,” tundis Loren muret, “mind ei sega ta isegi jonnides.”

      “Sul on kerge rääkida,” vaidles Sol igavese kannataja ohkega, “sõna “jonnima” ei väljenda kõike seda, mis tükke ta siin viimase paari päeva jooksul teinud on.”

      “Ma võtan ta hea meelega sinu käest ära,” tegi Loren naljatades ettepaneku, teades juba ette, et tal mingit võimalust ei ole, sest väike Anna oli oma isale nagu valgus aknas, “ütle ainult!”

      “See vastus on “ei”!”

      Sol võttis Alexi mantli ja heitis üle käsivarre Loreni mantli kõrvale.

      “Kui preili Carley soovib omada last, tuleb tal isiklik muretseda.”

      “Kõigepealt pean mehe leidma, kas sina nii ei arva?”

      Loren tõukas naljaga Soli.

      Sol hakkas naerma, viipas Lorenile ja Alexile ning suundus kööki naisele appi.

      Loren kõndis Alexi kõrval mööda halli, tundes sellist ebakindlust, nagu oli tundnud noorukieas esimesel kohtumisel. Ärevus muutus järk-järgult imestuseks. Lõppude lõpuks, mida ta kardab? Eelmisel nädalal ei olnud neil suheldes mingeid probleeme.

      Mälestused sellest, kui kergesti ta mehe embusesse langes, sunnivad siiani punastama. Sellepärast vaataski ta ainult enda ette. Loren püüdis kõigest jõust rahulikuna näida.

Скачать книгу