LITMIR.BIZ

Скачать книгу

naine. Küsisin hirmunult, et kes ta on, miks on ja mis küsimuses? Naine kriiskas hauataguse häälega: “Ma olen kummitus. Kas ma võin sinu kõrvale voodisse teki alla tulla? Olen vist külmetunud.” “Palun!” ütlesin viisakalt, sest mida sa hirmuga ikka oskad öelda, nägin ju esmakordselt õhus hõljuvat naist. Kummitus roniski kiiresti minu kaissu ja siis sündis suur ime. Ma ei mõtle IME all isemajandavat Eestit, vaid tõelist imet. Kummitus haihtus ja tema asemel oli maailma ilusaim naine, kes selgitas, et kuulus nõid Materiaplunn oli ta kummituseks muutnud ja nõidusest pääseb ta üksnes siis, kui keegi korralik abielumees, kes mitte kunagi ei ole oma naist petnud, ega kavatsegi petta, lubab tal tulla enda kõrvale voodisse. Samal hetkel aga uuesti: triks-traks-triks-traksti ja koju saabus minu kallis naisuke. Just nagu anekdoodis. Rääkisin naisukesele kõik ilusasti ära, et nii ja naa, kummitab. Kas arvate, et naine jäi seda uskuma? Tobukesed!

      Mul on juhuslikult kaasas üks pudel. Kahjuks pitsi ei ole. Võtan niisama punnsuutäie. Muide, analoogse pudeliga, nagu mul praegugi käes, juhtus minuga veel üks uskumatu lugu. Mu naine ei salli alkoholi. Vähe sellest, ta ei salli isegi alkoholi lõhna. Püüdsin naisele selgitada, et ka mina ei salli. Mina pole ju süüdi, et alkoholi müüakse koos lõhnaga! Võib-olla tulevikus jääb lõhna vähemaks, kui valitsus kehtestab ka lõhnale aktsiisimaksu. Naine saatis mind selle jutu peale sinna ja veel tükk maad edasi ehk siis kuradile. Läksingi. Olen väga kuulekas abielumees. Jõudsin pärale. Tahtsin põrguväravat avada, aga ei saanud. Värav oli lukus, trellid ees. Huvitav, mida neil seal põrgus karta?! Vaatasin läbi trellide põrgusse. Vanatoi kükitas ja otsis hoolega midagi oma sabatutist. Esimene mõte, mis pähe tuli, oli see, et äkki on Keskerakond kuradile “lutika” sappa sokutanud. Lollakad! Edasi ei saanud enam mõelda, sest kurat tuli värava juurde ja hakkas mind uudistama.

      “Mis sa jõllitad?” käratasin. “Tee värav lahti!” Ei teinud, hakkas hoopis varbavahesid puhastama. Tahtis vist mulle märku anda, et enne sisenemist olgu jalad puhtaks tehtud. Mis siis ikka. Istusin ka maha, võtsin kingad ja sokid jalast ning hakkasin ka varbavahesid puhastama. Istusime siis kahekesi vaikides. Üks põrgus, teine põrgu värava taga. Õnneks oli mul poolik kaasas. Põrutasin paar punnsuutäit pudelist ja pakkusin läbi võre ka kuradile. Võttis vastu. Jõi mõned lonksud ja nuusutas sabatutti peale. Alustasin vestlust kultuursel teemal. Küsisin, et kas ta on lugenud kuulsa vene kirjaniku Go-golli “Surnud hingesid”? Kurat tegi hirmsaid näogrimasse ja raputas pead. Seda oli arvata. Põrgus ei loeta surnud hingesid, vaid topitakse kõik katlasse. Kes neid patuseid hingi ikka kokku suudab lugeda? Vanatoi kummutas pudelist veel mõned lonksud. “Kurat, anna mulle ka!” käratasin, nagu olin harjunud käratama, ja püüdsin läbi võre pudelit kätte saada. Kuradi sabast sain kinni, aga pudelini ei ulatunud. Läks mölluks. Kurat karjus ja tahtis mu nina läbi võre sakummiks hammustada. See ei õnnestunud. Minul aga õnnestus kuradil saba sõlme keerata. Ma ei tea, millega see jama oleks lõppenud, kui mitte nagu maa alt poleks sinna veel kaks kuradikest ilmunud. Ilmselt põrgu naabrivalvest. Nad võtsid pudeli väevõimuga oma valdusse ja kukkusid jooma. Mind aga viidi politseisse. Mulle määrati isegi rahatrahv selle eest, et ma loomaaias ahve püüdsin purju joota. Mis kuradima loomaaed?! Tuleb välja, et politsei ei tee vahet ahvil ja kuradil. Kuhu me nii välja jõuame? Tuleb nõuda siseministri tagandamist. Korda ei ole riigis!

      Ma räägin veel ühe juhtumite juhtumi… Selge. Rohkem ei tohi rääkida. Olgu. Lahkun. Palun muusikat! Mul on väike tangosamm sees. Muusika saatel jätab see kultuursema mulje. Ma olen ju kultuurne inimene, kuigi väikese algustähega.

      Internet

      Hiljuti helises telefon ja torisev mehehääl pudistas: “Kas 788-8118 kuuleb?”

      “Ei,” vastasin mina.

      “Tobuke! Miks sa siis telefonikõne vastu võtsid, kui see ei ole sinu number?”

      Ehk selline juhtum. Helises telefon ja mahe naisehääl sosistas: ”Kallis, kas sa magad juba?”

      “Ei,” vastasin.

      “Kuule, oinapea, miks sa veel üleval oled? Marss magama!”

      “Miks oinapea? Kes räägib?”

      “Kõik räägivad nii.”

      Selline tekst kordus igal õhtul mitu korda. Lõpuks ei pidanud ma enam vastu ja loobusin telefonist. Mulle ei helistata. Mina ei helista. Kasutan internetti. Palju huvitavam. Saad ise valida tobedusi ja vajaduse korral neid ka teistele pakkuda.

      Hiljuti kirjutas üks vene turist internetis, et Eestis on kuritegevus nii suur sellepärast, et ta ei kohanud meie tänavatel ühtegi miilitsat. Tal oli õigus. Miilitsaid meil tõesti enam ei ole. Ei ole ega tule. Kui tuleb, siis ka ei ole. Isegi politseid on öises linnas raske kohata. Ükskord siiski kohtasin, kui kõrtsist tulles ära eksisin. Tahtsin parajasti teha vahepeatust ja läksin ühe posti juurde oma asju ajama, kui taipasin, et see ei olnudki telefonipost, vaid valvepost. Rääkiv valvepost, kes mulle käratas: “Mis sa siin tuigud?”

      “Ma otsin, et kus siin on selle tänava teine ots,” vastasin kahemõtteliselt.

      “Tänava teine ots on tänava teises otsas,” selgitas politseinik.

      “Mis sa kostad! Sealt ma just tulengi. Seal aga öeldi, et tänava teine ots peab olema siin,” püüdsin nalja teha. Tänapäeva politsei aga ei saa naljast aru ja määras mulle rahatrahvi.

      Üks hiina turist imestas internetis, et küll eesti lastel on ilusad suured silmad ja tuli järeldusele, et põhjuseks võib olla üksnes see, et eesti mehed ei piluta silmi, kui lapsi teevad. Et laste tegemine on meil riiklik poliitika, siis ei tohi silmi kinni pigistada ega seadustest mööda hiilida. Aga poliitikud ise peituvad vanasõna taha, et suuga teeme suure linna, käega ei kärbsepesagi. Hiinlasele jäi mõistatuseks, et kuidas siis meie poliitikud neid lapsi ikkagi teevad? Kas tõesti suuga? Eks ole ju loll nali?

      Hiljuti oli mul võimalus sõita Hiinasse tutvuma hiina naljadega. Kas olete kuulnud midagi Hiina müürist? Teie olete kuulnud, mina olen näinud ja mööda müüri käinud. Seal toimus parajasti huumorietendus. Üks hiinlane istus Hiina müüril ja tema ligi hiilis teine hiinlane. Hiinlastel hiilimisega probleeme pole, sest neil on kohe sellised silmad, millega saab hiilida. Uustulnuk lükkas istuva hiinlase minema ja kükitas ise tema asemele. Mis sa kostad! Suur Hiina müür, seal peaks jätkuma ruumi kõigile. Publik tahtis naeru kätte nõrkeda. Mind aga ei pannud see isegi muigama. Küsisin giidilt, et kus siin see nali on?

      “Teil Eestis on samad naljad. Peaksite aru saama,” vastas giid.

      “Meil ei ole ju Hiina müüri. Isegi müürseppi ei jätkuks sellise müüri ehitamiseks. Meil on ainult üks arvestatav Müürsepp ja seegi mängib korvpalli.”

      “Teil on ju olemas Toompea müür ja selle taga loss, kuhu kõik endile sooja kohakest igatsevad, kuigi keegi teine ees istub. Eh-eh-hee!” selgitas giid.

      Täna lugesin internetist, et N linnas – N nagu Narva – leidis väike poiss püstoli ja viis selle politseile: “Onuke, kas teie kaotasite selle püstoli?”

      “Ei, poisu,” vastas politsei, “mina kaotasin oma püstoli juba eelmisel aastal.”

      See jutt võib isegi tõsi olla. Öösel muud ei kuule kui põmm-põmm-põmaki! Kusagil tapetakse, kusagil röövitakse. Põmm-põmm-põmaki! Politseid ei saa siin küll süüdistada. Politsei kardab pätte paugutamisega hirmutada, sest siis algatatakse tema suhtes kohe sisejuurdlus. Et seda ei juhtuks, ongi lihtsam püstol ära kaotada.

      Kogu lugu. Kasutage internetti!

      Unenägu

      “Kas sa unenägusid usud?”

      “Ei usu.”

      “Mina ka varem ei uskunud.”

      “Nüüd siis usud?”

      “Mingil määral. Üks unenägu läks mul osaliselt täide.”

      “Loba. Enesepettus.”

      “Möödunud nädalal nägin värvilist laiaekraanilist unenägu. Nii laiaekraanilist, et isegi hobune mahtus pildi peale. Nägin unes, et minu juurde ratsutas

Скачать книгу