Rekonstruktsioon - Rein Raud

Скачать книгу

et väike lugu Viktoriaga võiks tulla kõne alla küll, aga selle vastu ma siiski valmis ei olnud, et ta mind kohe esimesel õhtul, kui ta ühikasse koju olin saatnud, ka tuppa sisse kutsub. Koridoris olime korra ettevaatlikult suudelnud, arvata oli, et sellele tuleb lisa. Aga kui Viktoria voodi äärele maha olime istunud, hakkas ta ennast kohe asjalikult paljaks koorima ja käskis mul sama teha. Kapi taga keeras keegi norinaga teist külge ja teisest voodist küsis unine hääl: “Vika, sina või?”. Ja neljas voodi ukse kõrval oli veel tühi, nii et sinna võis keegi alles saabuda. Olukord oli niisiis kõike muud kui romantiline. Peatasin teda kätega, natuke embasime veel, üsna kirglikult, siis sosistasin, et pean minema, aga tulen teda varsti vaatama, ja libisesin uksest välja.

      Järgmisel nädalavahetusel oli mul teada, et mu ühikatuba jääb tühjaks, sest kaks toakaaslast olid mõlemad juba reede hommikul kodu poole sõitnud ja neljas, minust kaks kursust vanem Andres, oli eelmisest nädalavahetusest saadik Hiiumaal, kus ta oli haigeks jäänud, nii et arvata võis, et ega tema enne esmaspäeva Tartusse tagasi ei tule. Nii et heal juhul on meie päralt terve nädalavahetus. Koristasin toa nii puhtaks kui oskasin, ostsin poest tordi ja igaks juhuks kaks pudelit punaveini ning läksin Vikale järele. Õnneks tuli tee peal pähe ka kimp lilli osta, nii see ju käis. Ma lootsin muidugi, et keegi mu sõpradest mind ei näe, sest omavahel oli meil kombeks aasida, et surnud taimede asemel võiks ju kinkida ka näiteks surnud rotte, ühed laibad mõlemad. Sellepärast ei olnud ma kunagi varem tütarlapsele lilli kinkinud ja poemüüja vaatas mind veidi imelikult, kui küsisin kahte nelki ja kahte roosi. Milleks mul vaja on, päris ta, ja kui ütlesin, et ikka tüdrukule, siis käskis kolm roosi võtta. Noh, inimene õpib, kuni elab.

      Vikal ei olnud nädalavahetuseks kuskile sõita, ta oli pärit kuskilt kaugelt, vist Saraatovist, ja mind nähes oli ta üpris rõõmus. Ja lilled meeldisid talle ka, ta suudles mind otse sõbrannade silme ees otse põsele, mille peale ma vist punastasin, sest nad kõik hakkasid naerma. Minu juurde mineku asemel oleks ta eelistanud jälle diskot, aga ju ta siis luges oma suurema elukogemusega mu näost isegi läbi mu prillide välja, et ei ole mõtet vältimatut edasi lükata. Suur oli aga mu üllatus, kui koju jõudes leidsin eest Andrese, kes oli ikkagi Tartus tagasi, tal oli nimelt vaja esmaspäeval tingimata üks referaat ära anda, ja selleks oli vaja raamatukogust raamatuid. Mul ei jäänud üle midagi muud, kui talle ka veini ja torti pakkuda. Ise üritasin rahulikuks jäädes Andresele ikkagi mõista anda, et meil on rohkem eraviisiline üritus, aga Vika seevastu ei tahtnud Andrese lahkumisest kuuldagi. Kui ma pärast poest kolmanda veiniga tagasi tulin, olid nad juba Andrese voodile kolinud ning minul ei jäänud sel ööl lõpuks üle muud kui hommikuni kuulata nende ähkimist ja ulgumist. Kuskil kuue paiku jäi Andres lõpuks magama, aga Vika kuulis vist mu närvilist vähkremist ja hõikas ikka veel ihara häälega: “Enn? Oled üleval? Ole kallis, mine otsi kuskilt suitsu.”

      Juba siis oleks pidanud mulle selgeks saama, et minust ei tule kunagi tõelist naistemeest, sellist, kelle tüdrukud tunnevad ära juba õhust. Sõbrannasid leida ei olnud minu jaoks mingi probleem, aga võib-olla sain ma neist liiga hästi aru, sest rääkida võisid nad minuga kõigest, kaasa arvatud teistest poistest, ent kui ma arglikult üritasin neid puudutada, siis vaatasid nad mind etteheitva pilguga, justkui oleksin roppude anekdootide porutšik Rževski, kes jälle tuleb ja rikub kõik ilusa ära. Siiski juhtus mul esimese kursuse kevadel ka üks päris lugu ühe nääpsukese ja kahvatu tüdrukuga, kellega ma sain kokku poolkogemata. Me mõlemad olime tulnud oma sõbra-sõbrannaga kaasa teatrisse, Jaan Toominga “Põrgupõhja uut vanapaganat” vaatama, ja tuli välja, et nii minu sõbrale kui tema sõbrannale see eriti ei meeldinud ning nad otsustasid pärast esimest vaatust ära minna, aga meie Katariinaga jäime lõpuni ja olime vaimustuses, ja siis käisime veel mõned korrad teatris ja olime nagu iseenesest paar. Ta oli väga tagasihoidlik, õppis eesti filoloogiat, natuke selline hall hiireke, aga vaielda võis kirglikult, kui miski oli talle tähtis, ja üsna peatselt sain ma aru, et see miski võis olla ainult midagi kirjanduslikku või kunstilist, maapealses elus laskis ta endaga sündida kõigel, mis parasjagu juhtus. Me käisime kohvikus ja teatris ja kinos, lugesime koos Hesset ja Kafkat ja Alliksaart, vaidlesime Freudi ja Camus’ üle ja unistasime ajast, kus võime kõndida koos ringi mööda Prahat, Barcelonat või Amsterdami. Me hoidsime teineteist. Ning loomulikult me ütlesime teineteisele kõiki neid sõnu, mida sellistel puhkudel öeldakse, ja ma üritasin endale sisendada, et see ongi armastus, see ongi õnn. Või noh, võib-olla ei üritanud, võib-olla oligi. Mis juhtub hiljem, varjab ju varasema ära. Kevadel läksime lahku teadmises, et sügisel oleme jälle koos. Mina pidin minema ehitusmalevasse, kus ma teda tegelikult ka hirmsasti igatsesin, tema jälle koju Kohtla-Järve kanti, kuhu ta endale külla mind ei kutsunud, sest tal oli rangelt usklik ema ja see ei tahtnud midagi teada meessoost sõpradest. Aga kui siis sügis lõpuks kätte jõudis, sain ma teada, et ta oli ülikooli pooleli jätnud. Üritasin teda otsida ja kirjutasin tema endistelt toakaaslastelt saadud aadressil ka ühe kirja, kuid see tuli tagasi teatega, et adressaat on tundmatu, ju seal oli siis miski number vale. Ma ei tea siiani, mis temaga täpselt juhtus. Ma ei arva, et minul oleks selles mingit osa ega süüd, aga päris kindel ma ka muidugi olla ei või. Mõnel tumedal hetkel olen endalt koguni küsinud, kas ei olnud Katariina kadumise põhjus näiteks soovimatu laps, kellest ta ei julgenud mulle rääkida, kõigis praktilistes asjades abitu nagu ta oli. Aga need mõtted suutsin endast peletada kergesti, nii kohmakas ei saanud ju ka keegi olla. Lihtsalt ei saanud. Ja lõppude lõpuks, eks igaüks meist ju vastuta ise oma saatuse eest. Endalegi üllatuseks, ja mis seal salata, isegi natuke ebameeldivaks, avastasin üsna varsti, et olgu Katariinaga kuidas on, minu südant see lahkuminek igatahes murdnud ei ole. Küllap ma oleksin ta ka üles suutnud leida, kui oleksin selle nimel tõega pingutanud.

      Ja siis tuli Maire.

      Meie loomulikud trajektoorid ei oleks pidanud lõikuma: mina õppisin bioloogiat, tema juurat. Aga elu, nagu öeldakse, teeb neil puhkudel korrektiive. Esimest korda kohtusime väga tavaliselt, ühe mu klassivenna sünnipäeval. Tema oli seal koos ühe ninaka ja ebameeldiva kursusekaaslasega, kes pealegi käitus, nagu oleks ta Maire omanik või vähemalt mänedžer, ja seetõttu tegi kõigile teistele palju nalja, kuidas Maire teda talle endale arusaamatult vahetpidamata tögas. Ja ühtlasi kogu seltskonna oma kontrolli alla võttis. Ta ei olnud mingi femme fatale, ei siis ega kunagi hiljem, vähemasti mitte üldiste standardite järgi, mis eelistavad tõmmudele blonde ja sirgetele juustele lokkis päid, aga temast õhkuv väärikus ja sarm tõstsid ta vähemalt minu silmis kõigist ülejäänud tüdrukutest mitu pead kõrgemale, nii sel sünnipäevapeol kui üleüldse. Ta käitus, nagu oleks teinud kogu Tartu linnale sealviibimisega täiesti teenimatut au, ja seetõttu on meie ülesanne talle näidata, et oleme selle eest tänulikud; samas ei andnud ta mitte millegagi ja mitte kunagi mõista, et miski ümberringi oleks olnud talle sobimatu või muus mõttes puudulik. Mulje jättis ta igatahes vägeva. Järgmine kord nägin teda läbi kohvikuakna, ta istus üksinda laua taga, ees vaevaltalustatud klaas valget veini – oli kell üks pärast lõunat – , ja luges mingit rahvariidemustriga plastikkaantesse peidetud raamatut. Kuna mul tol päeval midagi ees polnud, otsustasin tema seltsi otsida, ja üllatavalt ei olnud tal midagi selle vastu, aga kui hakkasin rääkima variantidest, mida edasi võiks teha, siis selgitas ta mulle, et see klaas veini on ainuke, mis tal sel päeval on kavas nautida, kusjuures sedagi peaasjalikult, et kompenseerida NLKP XXV kongressi materjalide intellektuaalset küündimatust, ning kuigi ta võiks hiljem õhtul kaaluda kino- või teatrikülastust, siis lihtsamate lõbustuste jaoks temast mulle seltskonda ei ole. Õhtul läksin ma talle järele. Vanemad olid üürinud talle väikese kahetoalise korteri Kastani tänaval ja seal ta elas, enamasti üksi, aga vahel võttis mõne üürikorterite vahel eluasemeta jäänud sõbranna enda juurde. Ühtlasi tähendas see, et tal oli telefon ja talle sai helistada. Ta mõjus mulle imeliselt. Ärajäänud näitleja minus elas läbi oma hiilgeaja: Maire juuresolekul oskasin jutustada ka kõige triviaalsemaid lugusid nii, et kõik kuulajad rõkkasid naerust, ja võisin nurka vaielda ka kõige raudsema loogiku. Ma olin alati olnud pigem ettevaatlik kui impulsiivne, aga kui mulle tundus, et see võiks tema heakskiidu ära teenida, suutsin ronida mööda vihmaveetoru üles teisele korrusele või juua otse pudelist ja seda suult võtmata järjest ära terve šampuse (mida iganes see ka tõestama ei pidanud). Mu rahalised võimalused ei olnud just väga avarad, kuid stipipäeval tema käekõrval lillekauplusest mööda kõndides võisin ämbri

Скачать книгу