Mis teha, Ann? - Aidi Vallik

Скачать книгу

paha. Aga enne jõudsin ma veel mitu korda Gregoriga tantsida, paar klaasi veini juua ja jäätist süüa. Palavaks läks, õhk oli suitsuvingu paksult täis, kell natuke peale südaööd, ja kui Reena mulle kaela kukkus ja pehme keelega kurtis, et tal nii paha on, otsustasingi koju ära minna. Ega seegi lihtsalt läinud, kõigepealt hakkas Reena õues ropsima ja kurba elu kurtma, siis tahtis sisse tagasi, Gregori juurde, mina muidugi ei lasknud teda enam kuhugi, sest ta oli niigi juba täis nagu templielevant, tinavile ja tatikas kokku. Helistasin takso ja toppisin ta sinna sisse, seegi ei läinud kergelt, sest tal oli kojumineku ees jube hirm. Aga ma ei saanud ju teda sinna ka jätta! Õnneks elame me üsna ühes kandis, nii et suurt ringi ei pidanud tegema ja rahast tuli välja. Lohutasin teda, et küllap ta vanemad magavad juba ja et mingu hästi vaikselt, ning jätsin ta kodumaja ette seisma, st. tuikuma. Ise toppisin suu nätsu täis, et lõhnu vähemaks saada, ja lasin endki koju sõidutada.

      Ema oligi veel üleval, luges elutoas raamatut. Mind nähes vedas ninaga õhku, ütles, et paneksin kõik riided, kaasa arvatud jope, kohe pesumasinasse, ja et kuidas on võimalik kellegi kodus nii palju suitsetada, et paaritunnise külaskäigu ajaga on kõik riided sellest haisust läbi imbunud! Ma parem ei vastanudki midagi, läksingi kohe vannituppa pesema, ning kui ma sealt öösärgis väljusin, tegi ema haigutades rõduukse vahel suitsu ja küsis, kas ma süüa tahan. Kell üks öösel! “Üks öine võileib on alati väga kasulik,” teatas ta mulle seepeale ja soovitas “Muumitrolli” lugeda, kui ma muidu ei usu. Mina ütlesin, et ta on sooda ja et ma lähen parem kohe ära magama. “Head ööd!” soovis ta uniselt ja hakkas külmkapi ukse vahel võileiba tegema. Leebelt läks!

      Nüüd sa siis tead kõike. Ja Reenast on täiesti ülekohtune minu peale solvunud olla. Kui mina poleks teda sealt baarist ära toonud, oleks ta oma peo lõpetanud koomas kuskil lumehanges. Mis teha, kui Gregor ei tahtnud tegemist teha tema, vaid minuga. Või mis sina arvad? Kas sõbrannadevaheline solidaarsus peab tõesti olema nii suur, et ei tohi isegi rääkida kutiga, kes teisele meeldib? Mina nii ei arva. Nii et kui Reena ühendust võtab ja halama hakkab (kui ta seda mitte juba teinud ei ole), siis oled sa asjadega kursis. Helista või meili mulle, mis tema rääkis, eks ju. Ja üldse, mida sina sellest loost arvad? Me oleme kolmekesi juba nii kaua sõbrad olnud, oleks jama ju, kui mingi Gregori pärast suhted nüüd sassi lähevad.

      Ühesõnaga helista, kirjuta vms. Muidugi ka sellest, kuidas sul endal läheb! Mõni nädalavahetus tahaks sulle külla sõita, või äkki tuled Tallinnasse? Meie pool saad sa ööbida iga kell! Nii tahaks rääkida.

      Tšauki siis!

      Ann

      2

      Esmaspäeva hommikul on klass kihevil kui sipelgapesa. Ann ja Reena on ümber piiratud tüdrukutest, Marten, Sander ja Tiit seisavad poistepundi keskmes. Mõlemas itsitatakse, ahhetatakse, pursatakse aeg-ajalt ohjeldamatult naerma ja vaadatakse, vilksti, koridori teise otsa poole, ega õpetajat tule. Vaid klassi kõige vaiksemad, keda niiöelda päris seltskonnaks ei peetagi, seisavad teistest eemal ja teevad nägu, et neid kogu see asi ei huvitagi. Võib-olla ei huvitagi. Ega nad muidu ole kõiges justkui veidi kõrvale jäänud.

      “Issand jumal, kuidas teile politseid kaela ei saadetud või midagi?” ahmib Liina õhku. “Oleks ma teadnud, et edasi sihuke kino tuleb, oleksin teiega kaasa tulnud!”

      “Pärast ju Marten helistas jah veel,” meenutab Kristin. “Me olime Antu, Olle ja Lauraga bussipeatuses, passisime niisama, kui ta meid sinna kutsus. Meie veel mõtlesime, et mingi pula on, et näe naljameest – kamoon, mingisse baari sellisel kellaajal ja umbalaealistena! Et kes meid sinna sisse oleks lasknud! Persse küll, teinekord peab ikka uskuma!”

      “Ja teid ta kutsus kohe?” pärib Katrin veidi kadedalt, silmad ja suu põnevusest pärani.

      “Nojah, me olime ju algusest peale koos ühes pundis, juba koolimajas,” seletab Ann.

      “Aa, nägime jah. Mis, Reena, sinul viga oli? Passisid ja mossitasid nagu puuslik. Eks pärast läks vist sulgi tuju paremaks?” küsib Laura ja hakkab naeru kõkutama.

      “Naera-naera. Kui sa minu asemel oleksid olnud, sa oleks surnud olnud,” vastab Reena pahuralt. “Ilgelt lahe on vaadata, tead, kuidas sulle parima sõbrantsi poolt näkku pannakse!”

      “No kuule nüüd, Reena!” ütleb Ann jahmunult. Midagi sellist ta umbes oodanud oligi, aga nüüd just nõnda?

      “Reena oli jumala purjus! Täis nagu ma ei tea mis asi!” hüüab Tiit irvitades üle tüdrukuteringi ja raputab koolikotti pea kohal, hakates klassiuksele lähemale loovima. Koridori tagumisest otsast lähenevad Meelika kõpsuvad sammud.

      “See Melsa võiks kasvõi kordki natuke hiljem tulla!” oigab Katrin ja pööritab silmi. “On see tõsi, Reena? Olidki täis või?”

      “Ole vait, loll!” sisistab teine ja kummardub näost punasena maast oma kotti võtma.

      “Muidugi oli!” itsitab Tiit edasi. “Kui te näinud oleksite, mis ta seal kõik ära tegi, enne kui Ann ta ära koju viis!”

      “No mis ma nii väga siis ikka ära tegin!” osatab Reena. “Vaata, mis sa ise olnud oled! Jõulupeo ajal oksendasid garderoobi ees nelja nurka, enne kui õueukse üles leidsid!” Ta kohendab oma suure sinise koolikoti rihma ja nihkub koos teistega ukse poole.

      “Tšš!” teeb Marten tähendusrikkalt.

      “Tere hommikust!” teatab nendeni jõudnud Meelikas ja hakkab klassiust lukust lahti keerama, käekott pudeneb käsivarrele, teises käes on kriidid, kaenla all klassipäevik. “No tere hommikust,” ütleb ta veel kord.

      “Tere-tere jah!” teatab Marten ta selja taga, aga seda õpetaja vist ei kuulegi, kohmitsedes luku kallal, mis kuidagi avaneda ei taha.

      “Jätame tunni ära!” õhutab Tiit.

      Meelikas heidab talle pilgu. Ilma vaimustuseta.

      “Ei otsa vaimukustel,” ütleb ta. “Hämmastav energia esmaspäeva varahommikul.”

      Siis läheb uks lahti. Õpetaja siseneb ja saab valguse majja. Üheksas aa valgub käratsedes ja kiirustades klassituppa laiali. Lõbusa kolinaga tõmmatakse toolid laudadelt alla, üksteisega elavalt arvamusi vahetades, niipea kui õpetajalauast kaugemale jõutakse, hakatakse vajalikku kraami lauale laadima. Loomulikult on kõigil midagi arvata nädalalõpu sündmuste kohta! Ongi nii või, et Ann oli terve peo Reena kutiga? Oligi seesama pruunide silmade ja heledate juustega või? Aga ta on ju jumala ilus kutt! Kus koolis ta käib? Reena, on see tõsi?

      “Ei ole, kuradi tolvanid!” pahvatab Reena ja istub mürtsuga laua taha, õpiku, vihiku ja pinali endale endale müüriks ette ladudes.

      “Alustame nüüd tundi!” hüüab Melsa. Teda ei pandagi just nagu tähele. Ikka veel ei raatsi… noh, kuule, Ann, mis seal siis oli? Mis siis sai, kui te seal baaris möllasite? Mille peale Reena vihastas?

      “Ah, olge vait!” karjub Silva kätega vehkides.

      “Hakkame peale!” hüüab õpetaja juba päris valjusti.

      Ann sunnib end kala näoga õpetajale otsa vaatama. Sama teevad teisedki, maad võtab suhteline vaikus. Poisid lõpetavad veel mingit juttu kiiruga sosistades. Aga jah, hea küll, teeme siis pealegi tööd. Kuigi ei viitsiks, sest…

      Juba toksib Laura talle pliiatsiga õlale. Ann keerab end veidi.

      “Kas te läksite Reenaga selle Gregori pärast tülli või on tal ikka pohmakas?” küsib ta ülehelisosinal.

      Ann turtsatab. Vilksamisi registreerib ta õpetaja hoiatava pilgu ja pöörab end tagasi.

      “Nii, täna peame teiega selgeks saama ilukirjandusstiili põhitunnused ja ühtlasi on mul selle raames kavas teile meenutada poeetilisi kujundeid, mida põhikooli jooksul õppinud olete, vist seitsmendas, eks ole,” teatab Melsa kategoorilise häälega. “Palun võtke oma õpikud lahti leheküljelt üheksakümmend seitse. Teil on seal väike tabel. Lugege omaette need näitelaused läbi. Siis palun teil kommenteerida lauseti nende väljenduse erinevust.”

      Vähemalt pool klassi teeb raamatud lahti.

Скачать книгу