LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      Küsimus, kas kreeklaste ja pärslaste rahuleping oli tõepoolest olemas, on aga oluline, kuna kogu järgneva perioodi ajalookirjutus lähtub lepingu autentsusest. Pärslaste sõdadel on klassikalise Kreeka ajaloos äärmiselt oluline koht. Sõdade periood lõppeb kas Kalliase rahuga või, kui seda ei sõlmitudki, toimus vaikne üleminek sõjalistelt kokkupõrgetelt rahuajale. Viimane võimalus ei tundu hulka ajaloolasi ilmselt rahuldavat, nii et nad käsitlevad rahulepingut jätkuvalt usutava tõsiasjana. See uurimisteema ei leia vist kunagi ühest lahendust ja isegi selle valdkonnaga tegelevad ajaloolased ohkavad juba küsimuse peale, mis on saanud klassikalise antiigi uuringute pidevaks saatjaks.

      Kleopatra

      „Milline nina,” õhkab druiid Miraculix „Asterixi ja Kleopatra” koomiksis ikka ja jälle, ja tema pole ainuke, kes selle Egiptuse kuninganna taevalikku ilu ülistab. Mitte ainult koomiksis, vaid ka tegelikus elus vaimustusid mehed Kleopatra välimusest. Ta oli nii lõpmata ilus, et Rooma valitsejad Caesar ja Marcus Antonius üksteise järel tema võlude kütkesse langesid. Caesarile, kes tema võimu Egiptuses tugevdada aitas ja ta Rooma külla kutsus, sünnitas Kleopatra poja. Pärast Caesari surma abiellus ta Marcus Antoniusega ja sellest ühendusest sündis koguni kolm last. Kui Antonius kaotas Actiumi lahingus (31 eKr) võitluses ülemvõimu pärast Roomas oma rivaalile Octavianusele ja sai valeteate oma armastatu surmast, tegi ta enesetapu. Kleopatra laskis end mõni päev hiljem mürkmaol hammustada ja järgnes mehele vabasurma.

      Hilisem maailm on arvanud, et naine, kes kaks suurt meest vaevata ümber sõrme keeras ja maailmapoliitikas enesekindlalt kaasa lõi, pidi olema muljetavaldav iludus. Rohked portreed kujutavad seda ilu ja veel sajandeid hiljem pidas Boccaccio Kleopatra ilu tema väljapaistvaimaks omaduseks. Pole seega ime, et kui Egiptuse kuninganna 20. sajandi filmides mängu tuleb, kehastavad teda laitmatu välimusega staarid.

      Samas ei ole Kleopatra ilu ajalooliselt üldse tõestatav. Tema kaasaegsetelt, kes teda tundsid, pärineb vaid kaks tunnistust, mida ei saa aga pidada objektiivseteks – Caesarilt ja tema andunud poolehoidjalt Hirtiuselt. Kuninganna portreid ei saa samuti usaldada, kuna need on nii siis kui ka praegu idealiseeritud ja antiikseid kujutisi ei saa võtta inimese väljanägemise tõendina. Kunstnikud lõid meelitavaid portreid ja lähtusid riiklikust propagandast või kuningannat imetlevate tööandjate juhistest.

      Rooma ajalookirjutajate ülestähendused pärinevad sajand või kaks hilisemast perioodist – sellest vaatenurgast pidi Kleopatra tunduma eelkõige väljastpoolt Roomat pärit sissetungijana, kes Rooma ringkondades segadust tekitas. Siiski jutustab Rooma ajalookirjutaja Plutarchos Kleopatra mahedast häälest ja naudingust, mida pakkus naisega vestlemine. Külgetõmbav polevat tema juures olnud mitte ainult väline ilu. Paljudes tõlgetes on seda kohta interpreteeritud nii, et Kleopatra ei olnud ilus või et ta oli hoopiski inetu. Plutarchose kolleeg Cassius Dio viitab aga ainult Kleopatra välimusele ja ülistab teda kui kauneimat naist, märkides ära ka tema veetleva hääle ja sarmikuse. Kokkuvõttes on aga Kleopatra isiksuse kohta käiv info sedavõrd vastuoluline ja tendentslik, et ajaloolastel on raske isegi tema biograafiat kirjutada. Kuidas saaksid nad siis esitada tõendatud hinnanguid tema välimuse kohta?

      Sõltuvalt vaatenurgast on Kleopatra kas igivana dekadentse ja saladusliku kuningriigi viimane valitsejanna, kes elas vaid oma riigi ja selle sõltumatuse säilitamise nimel, või siis haritud, tark naine, kes ajas kahel Rooma valitsejal pea segi ja otsustas enesekindlalt nende saatuse üle. Või siis võimuahne, pillava elustiiliga intrigant võõrsilt, kes Rooma poliitika siseasjadesse sekkus ja Antoniuse ning Octavianuse vahelist võimuvõitlust omalt poolt mõjutas. Samas oli ta ka verinoor Egiptuse valitsejanna, kes ei elanud üle mitte ainult õukonna võimuvõitlust, vaid valitses ka 22 aastat järjest, suurendas oma riiki ja viis selle viimasele õitsengule. Kleopatrat võib näha ka auahne emana, kes tahtis sillutada oma pojale teed Rooma võimuladviku tippu, või uhke poliitikuna, kes eelistas vabasurma alandusele, mis talle Octavianuse triumfikäigul läbi Rooma osaks oleks saanud. Ta oli tahtjõuline egiptlanna, kes mõjutas Rooma ajalugu perioodil, kui vabariigist sai keisririik, ning rääkis kaasa rahvusvahelises poliitikas.

      Kõik need aspektid on osadeks ettekujutluses Kleopatrast. Sinna juurde tuleb veel lisada tema äärmiselt mõjus ja „meediasõbralik” enesekajastus. Müüt tema ebatavalisest ilust on välja kujunenud paljude sajandite jooksul ning selles sisaldub tubli annus mehelikku perspektiivi. Kas ühekülgselt või kõikehõlmavalt antud hinnangud toovad Kleopatra ajaloolise tähtsuse põhjusena välja ühe omaduse – vastupandamatu ilu. Eriti Rooma ajalookirjutuse puhul torkab silma, et rõhutatakse tema naiselikke ja negatiivseid omadusi, selle asemel et rõhutada tema olulisust kuninganna ja poliitikuna. Kleopatrale antud hinnanguid vaadeldes saab selgeks, et need lähtuvad alati teatud kindlast vaatenurgast. Nii kristlike kui ka Rooma autorite jaoks oli Kleopatra kahtlane eelkõige seetõttu, et tegemist oli iseseisva naise ja mitte tavapärase kuuleka abikaasaga.

      Keskajal huvi Egiptuse viimase kuninganna vastu kahanes, kuid pärast sajanditepikkust pausi elavnes see renessansiajal taas. Boccaccio kirjeldas kuningannat küll ilusa, aga ka ahne, julma ja pidurdamatu naisena. Sellest ajast saati ja tema eeskujul on loendamatud, peamiselt meessoost kirjanikud ja kunstnikud, ooperiheliloojad ja teatrilavastajad viimase Egiptuse kuninganna elu oma loomingus käsitlenud. Tuntud on näiteks kuni tänapäevani tihti mängitud ja loetud Shakespeare’i „Antonius ja Kleopatra”, traagilise armastuse lugu. Ja kui lõpuks film leiutati, tundus see materjal olevat otsekui loodud liikuvate piltide jaoks. Kleopatra lugu on linale toodud rohkem kui tosin korda, teda on kehastanud filmiajaloo ilusaimad naised, kelle hulgas tuleb mainida eelkõige ületamatut Elizabeth Taylorit 1963. aastal.

      Nii usutakse tänaseni ilusaima naise müüti, millel hoolimata oma püsivusest puudub ajalooline tõendusmaterjal. Prantsuse kultuuriminister ja kirjanik André Malraux läks kord isegi nii kaugele, et nimetas Kleopatrat ilma näota naiseks.

      Ka ettekujutusel Kleopatra ninast, mida Asterixis tihti mainitakse, võib olla hoopis teine taust. 17. sajandil lasi matemaatik Pascal lendu tuntud lause, et maailm oleks teistsugune, kui Kleopatral oleks olnud lühem nina. Kleopatra eriti esiletungiva nina kirjeldused toetuvad mündikujutistele. Nende piltide proportsioonid ei ole aga alati õiged. Eriti toonitatud nina võib kanda ka sümboolset tähendust, viidates eriti tugevale isiksusele. Ja seda oli Kleopatra kindlasti, selles osas Pascal ei eksinud. Ilus või mitte, erilise ninaga või mitte – Kleopatra oli tark, haritud ja tahtejõuline. Ta oli ebatavaline, lummav naine, kes on oma koha ajaloos välja teeninud.

      Aleksandria raamatukogu

      Tuhandete aastate jooksul on inimkond säilitanud oma teadmisi ja kultuuri raamatukogudes. Nende hulk on hiiglasuur, nende ehitus ja ülalpidamine on tihti muuhulgas ka prestiiži küsimus. Mõne aasta eest „taasavati” Egiptuses suure meediakära saatel raamatukogu, mis kuulub hoolimata selle hävinemisest paljude sajandite eest maailma tuntuimate raamatukogude hulka ja mida peetakse antiikaja tähtsaimaks raamatukoguks – Aleksandria raamatukogu. Selle antiikse raamatukogu kurvast saatusest on mitu versiooni. Ühe versiooni kohaselt hävines raamatukogu tulekahjus Aleksandria sõja ajal 47 eKr, kui Julius Caesar Kleopatra taas Egiptuse kuningannaks tegi. Teise versiooni järgi olevat raamatukogu langenud ristiusustamise ohvriks 4. sajandi lõpul. Kolmas versioon ütleb, et raamatukogu hävitamises on süüdi islamiusk – kui väejuht Amr 642 aastal Egiptuse vallutas, olevat kaliif Omar I otsustanud hävitada kõik raamatukogu varad. Põhjendus oli lihtne – kõik raamatud, mis koraanile vastu rääkisid, tuli hävitada. Kõik muud raamatud peale koraani olevat ülearused ja mõttetud. Pool aastat olevat linna nelja tuhandet kümblushoonet papüüruserullidega köetud. Kõik need seletused tunduvad vähem või rohkem usutavad. Kes aga oli siiski selle antiikse kultuurimälestise hävitamise eest vastutav?

      Hellenistlike valitsejate jaoks olid raamatukogud alates 4. saj eKr üldise kultuuripoliitika osaks. Ptolemaioste dünastia liikmed asutasid Aleksandrias kaks tähtsat raamatukogu: ühe väiksema raamatukogu Serapise templis, milles oli umbes 40 000 raamaturulli, ja ühe märksa suurema, tänaseni legendaarse Museioni raamatukogu, milles oli enam kui pool miljonit rulli. See oli märkimisväärne kogu, eriti seetõttu, et enamik rulle ei sisaldanud mitte

Скачать книгу