Pilvelinnuste ajastu langus - Siim Veskimees

Скачать книгу

kahest küljest piiras mets, kolmandas küljes oli oja üles paisutatud ja moodustas üsna korralike mõõtmetega tiigi. Selle taga algas jälle mets ja tiigi tagumine sopp kadus suure ehitise taha, mis piiras lagendikku neljandast küljest. See tumedast basaldist lihtsa koonuse kujuline monstrum tõusis ilma mingite ilustusteta kõrgustesse ja kandis enda tipul valguskera. Pais toetus ühe otsaga vastu ta seina, üleliigne vesi langes kosena alla ja kadus kiviurgu ehitise all suure ruudukujulise ristlõikega tunneli kõrval. Tornist eemal lagendiku teises servas oja kaldal oli suur kerge varikatus, selle all paar lauda ja pingid. Kohe selle kõrval oli pooleldi maa sees asuv kelder ja lõkkease, viimase ümber taas lauad ja pingid. Umbes tosin inimest istus või lamas hajali kes lõkke ümber, kes varikastuse all, paar meest tagus kaarte, üks luges midagi, mõned naised valmistasid süüa. Tüdruku tulekule ei reageeritud, ta ise noogutas vaid lühidalt lõkke juurde astudes ja suundus siis sinnapoole, kus toitu valmistati.

      „Haki sibul peeneks, Jane,” ütles üks neist naistest, ise pilku töölt tõstmata juurvilja lõigates. Tüdruk asus vaikides appi.

      „Brade, kas rediseid ei saa veel?” küsis ta mõne aja pärast.

      Naine, kes askeldas pooleldi tule kohale asetatud malmplaadi juures, mida pliidina kasutati, pöördus pisut, et talle otsa vaadata ja vangutas pead.

      „Ei, need ei kasva hästi. Kas muld ei sobi või polnud seeme õige.”

      „Midagi ikka on juba või?”

      „Väga nirud.”

      „Ega sa üle ei väetanud?” küsis too neljas, kes siiani vaikinud oli.

      „Ei usu. Ruthil läksid kurgid kasvama, ja minul astrid ka.”

      Liha pannil lõi valjusti särisema, Brade pöördus kiiresti.

      „Tööd tehes ei lobiseta,” porises too, kes ikka veel juurvilja hakkis. Jane vaatas talle otsa, kõhkles hetke, siis pahvatas:

      „Kuule Veronica, oled sa üldse kunagi heas tujus?”

      „Siin mitte kunagi,” pomises too pilku tõstmata. Jane silmitses teda kõrvalt. Veronica oli veel üsna noor, jah, alla kolmekümne kindlasti. Aga sünge kibedus oli igaveseks ta ilmesse tardunud ja muutis ta palju vanemaks.

      Brade asetas panni lauale, lõikas liha lahti ja tõstis suurele liuale. Siis pistis kaks sõrme suhu ja vilistas läbilõikavalt. Ta naeris omaette vallatult, kui kõik võpatasid.

      „Valmis!” hüüdis ta. Inimesed vedasid end laua äärde, teepeal magajaid üles raputades. Keegi tõstis taldrikuvirna lauale, keegi jagas kolinal muid söögiriistu. Üks vanem mees võttis kivikese ja viskas sealsamas tekki mässitult magavat kuju.

      „Jack, nüüd oled sa hakanud ka juba söögiaegu maha magama.”

      „See on kindlasti see idioot Hans,” uriseti teki seest, kust ilmus kõigepealt silmi kissitav punane pea, siis karvane käsi, mis hakkas tekki lahti harutama.

      „Kuda sa suudad 23 tundi ööpäevas magada?” ei jäänud teine rahule.

      „Harjutamise asi, tead,” mühatas Jackiks kutsutu.

      „Jaaa…” Hans jäi järsku vait. Jane valas teed ja loendas inimesi.

      „Kus osa seltskonnast on?” küsis ta. Keegi ei vastanud.

      „Iseendaga räägin või?” turtsus tüdruk.

      „Sõbrannad-laiskelajad läksid pesema,” venitas Ruth tulise tee peale puhudes. „Vanamees aga… Küll ta end kohale veab, kui nälg tuleb.”

      „Aga mehed?” tundis Brade huvi ja naeratas seejärel Jane’i tänuliku pilgu peale.

      „Peaksid jahilt tagasi olema,” osutas Villiams üle lagendiku torni poole. „Nägin neid enne mingite raibete ümber kätega vehkimas. Muide, seal ongi Saul ja George ka. Huvitav, kus Derek on?”

      Kaks meest väljusid metsast ja sammusid lähemale. Jane jälgis, kuidas nad istet võtsid ja läks teekannuga sinnapoole. Kui nad seal istusid, erinesid nad natuke teistest. Mis see oli, oli raske öelda. Nemad ja Villiams. Mehed olid unised ja väsinud, riided räpased. Saul vaatas üles, kui Jane talle teed kallas, ja nende pilgud kohtusid. Saul naeratas kergelt, ta silmad olid magamatusest ähmased. Jane puudutas ta kätt, Saul surus seda hetke üles vaatamata ja asus vaikides sööma.

      Villiams istus nende juurde ja laotas mingid paberid laiali.

      „Mida te leidsite?”

      George vaatas korra Sauli poole, siis vastas:

      „Põrgukoeri oli õige mitu surnud. Siinsamas lähedal.” Ta viipas ebamääraselt. „Kummalised haavad, mina ütleks, et noahaavad. Võtsime nad kaasa, liha oli värske.”

      „Noahaavad?”

      „Nojah. Oled ju ise näinud, mis järele jääb, kui ämblik või kotik koera kätte saab, või nad isekeskis kaklema lähevad. Sellel oli aga kõri läbi lõigatud. Ja miks ta maha jäeti, miks teised teda ära ei söönud? Ainus, mis mina suutsin välja mõelda, et nad jälitasid suuremat saaki.”

      „Kui nuga, siis peaks olema ka lööja, mis eeldab, et keegi elab seal väljas. Aga neid jutte…” Saul ohkas tüdinult. „Ehk aitab juba. Inimene ei suuda seal ellu jääda.”

      „Kas Derek oli teiega?”

      Mühatus. „Ei. Ta kujutleb siiani, et on juht.”

      Mõnd aega söödi vaikides.

      Lõpuks George ohkas: „Mis su paberites siis on?”

      „Kõiki ühendeid ei suuda ma siiani sünteesida. Ja ma ei tea, millega seda stabiliseerida. Olen proovinud mitmete erinevate tselluloosisegudega, söega, söegaasiga, tulemuseks on, omaduste järgi otsustades, midagi nitroglütseriinitaolist tõesti, ent protsessi optimeerida ma ei oska, sest mul pole ühtki mõõteinstrumenti. Isegi mitte termomeetrit.”

      „Aga see, mille me puhusime?”

      „Ähh. Ja gradueerisime vee keemispunkti järgi, oletades, et õhk on kakskümmend ja rõhk nagu kodus. Selle viga võib paarkümmend protsenti olla.”

      „Ma tahaks…” alustas Saul süngelt.

      „Ma tean, kogu selle kupatuse õhku lasta. Aga hea, kui meil paari aasta pärast on relvad, millega ämblikele vastu astuda.”

      „Olgu, palju võib rektifikaadis number kolm hargnemata ahelat olla?” võttis George kõnejärje enda kätte.

      Jane ei kuulanud enam, sest jutt läks tehniliseks. Osa inimesi oli lahkunud, ta asus naistele appi nõusid koristama.

      Keegi oli avanud lüüsi, vesi pahises rattale ja käginal läks kogu värgendus pöörlema, vingudes tõusid mingi seadme tuurid, siis lõi keegi halastav hing kinni veskisarnase ehitise ukse ja kõik jäi taas vaiksemaks.

      Jane istus uuesti meestele lähemale.

      „… Hapnik?” kuulis ta George’i küsimust.

      „Avameelselt öeldes ei usu ma, et sellest mingit abi oleks.” Villiams venitas sõnu tüdinult.

      Saul kuulas teisi langetatud päi. „Ja mis siis, kui sellest kõigest siin ei jää peotäit tolmugi alles?”

      „Olgu, kas kitsede jälgi oli näha?” vahetas Villiams kähku teemat, vilksamisi Jane’i poole vaadates.

      „Ei. Neid pole kuid näha olnud. Võib-olla läheb veel kuid, enne kui nad tulevad,” lausus George ükskõikselt.

      „Mis kiiret sellega on?” alustas Saul uuesti süngelt.

      „Sa ajad mulle mõnikord hirmu peale, kuigi ma sust kaks korda vanem olen,” urises Villiams. „Ja kuula mind, ma olen siin olnud viis aastat, päris algusest. Meil ei olnud siis midagi…”

      „Ja mis siis? Mis tähtsust sellel on?”

      „Mida rohkemat me saaksime teha?” mühatas George lepitavalt. „Ma mõtlesin ka alul nii. Smith ju alustas sellega ja ajas teised tegema, mina ütlesin talle ka kunagi nii, nagu

Скачать книгу