LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kõrvale hiilimiseks. Juba see annab tibidele klatsimiseks põhjuse.” Rain pöördus klatsiteema juurde tagasi. “Kellele sinusugune pikk ja sportlik poiss ei meeldiks? Mis sellest, et kiilakas ja nina kui lõhnaindikaator!” Viimased sõnad lausus ta juba naerdes.

      “Pikk ja sportlik…” kordas Indrek ja jättis sõbra märkused tema raseeritud pea kohta, nagu ikka, tähelepanuta. Ta oli oma tugevad ja karmid juuksed lasknud maha ajada puht pulli pärast juba mitu kuud tagasi kuid ruuge ning veidi lokkihoidva habeme jättis alles. See andis kolleegidele vahetevahel ikka veel põhjust aasimiseks sest teist niisugust kiilakat meest, pealegi veel habemega, firmas ei olnud. “Tee ka sporti, siis oled samasugune. On see siis raske mõnel õhtul nädalas jõusaalis käia?”

      “Poleks, aga õhtu jälle rikutud! Kes see viitsib?”

      “Ega minagi siis mingi tippsportlane ole. Sa tead väga hästi, et ma teen karate trenni lihtsalt enese vormis hoidmiseks. Ja muide!” Indrek käis käega õrnalt üle oma päivitunud kiilaka: “Mida lühemad juuksed, seda halvemini saab vastane sulle nupuvõtet teha.”

      “Vanasti olid just maffiameestel peakolud kiilakad. Maffia mood.”

      “Praegu on politseil ka!” märkis Indrek.

      “Üks punt siis või? Mõttekaaslased?” küsid Rain irvitades.

      “Mis ta üks punt on. Lihtsalt praktiline ja mugav.” vastas Indrek. “Või mine tea? Internetist loed mõnikord igasuguseid kommentaare politsei kohta. Äkki ongi üks punt?”

      “Mis kommentaare?”

      “Noh, et politsei käib igatsugu pättidega liiga leebelt ümber…”

      “Pätil on ka inimõigused ja talle ei tohi haiget teha ega solvata!” teadis Rain ja kuna politsei ei paistnud teda eriti huvitavat, viis jutu vanale teemale tagasi: “Tibid naeravad, et sul on nüüd küll lühemad juhtmed aga ikka sa ei võta millegipärast vedu.”

      “Lühikese soenguga on matil lihtsam vastasega hakkama saada.” Indrek ei teinud sõbra juttu tibidest kuulmagi.

      “Mis matist sa räägid? Sa mölla ikka madratsil nagu noorele täkule kohane!”

      “Matil, ikka matil, kulla mees!” Indrek vaatas huviga oma sõpra – Rain ei ole ju niisugune pohhuist ega kõva elumees nagu tema jutu järgi praegu arvata võiks! Noormees teadis, et sõber võtab mõnikord tühiseid asju päris tõsiselt hinge või elab mõnda filmi vaadates nii sündmustega kaasa, et pühib lausa kahe käega pisaraid. Rain kirjutas salaja luuletusi ja oli mõnda neist Indrekulegi näidanud. Ühe, mis talle just praegu millegipärast meenus, oli Rain kirjutanud vist peale mingite tablettide tarvitamist. See luuletus oli niisugune:

      “On mõtetel paha,

      kõhe olla su peas,

      ja jälle sa tahad

      võtta higisest peost

      neid valgeid, lunastavaid pille!

      Ja siis tuleb RAHU!

      Kõik möödunu unub,

      must mõtete lasu

      siis kaugele ujub

      ja jätab su ümber vaid pilved…”

      See oli ka ainus melanhoolne luuletus mida Rain oli Indrekule näidanud. Kõik teised, mida ta armastas mõnikord tibide juuresolekul deklameerida, olid tema jutu järgi WC-s ajaviiteks mobiiltelefoni SMS-ina toksitud ja neis ei olnud tablettidest sõnagi. Näiteks niisugune mis Indrekule peaaegu alati meenus kui kui keegi pelleri ukse taga juhtus kolistama:

      “Ukse taga lõhub üks,

      ja mõtlen, on nii vaja,

      teha nii, eti igaüks,

      istuks oma majas.”

      Kas Rain tarvitas mingeid mõnuaineid või mitte, seda ei osanud Indrek arvata ja sõber ei olnud sellel teemal, peale selle ühe ette näitatud luuletuse, ka rohkem kunagi rääkinud.

      “Milleks sulle seda mehelikku vormi vaja on? Tibisid sa ju ei vaata. A-aga, fuck!” Rain viibutas irvitades nimetissõrme kaaslase nina all. “Nende klatsis on vist ikka mingi iva sees – sa käid tõesti raha eest rikkaid naisi keppimas! Milleks muuks sulle seda vormi vaja on ja autot tahad sa ka juba tükk aega osta! Ega need jutud ilmaaegu firmas ringi liigu. Kus suitsu seal tuld!”

      “Sae pekki!” porises Indrek pahaselt – Rain oli lolli juttu ajama hakanud. Seda, et ta vahetevahel ühe kinnisvaraärimehe naise ihumõnude eest hoolitses, ei oleks tema töökaaslastest keegi tohtinud teada ja tema arvates ei teadnudki. Indrek oli hoidnud oma armuromaani, millel tema jaoks suuremalt jaolt vaid seksuaalne tõmme oli, nii salajas kui vähegi suutis ja vaevalt tema töökaaslased sellest midagi teadsidki aga nende heatahtlikud aasimised olid seekord peaaegu täkke läinud ning see tegi talle natukene meelehärmi. Eesti on ju nagu väkene konnatiik kevadel. Ükskõik kui salaja sa omi asju püüad ajada, ikka on sinu tegemised kõigile näha ja teada, eriti veel kui neist tegemistest midagi pikantset osatakse või soovitakse leida. Saad kellelgi kaela ümbert kinni, nii tekib kohe kõrvale kari krooksujaid kes hea meelega sulle või sinu kallimale selga kargaksid, ning siis sind koos kallimaga usinalt porri tallaksid. Ja niisugustel kärakrooksujatel ei ole vahet kellele nad kõrva krooksuvad, või kelle oma spermaga üle ujutavad, sinu või pori sees viimast õhku ahmiva kallima.

      Äkki mõni tibidest tõepoolest teadis midagi? Seda Indrek siiski ei uskunud. Konnatiik küll aga siiski, vaevalt keegi midagi teadis. Paljugi kus, või kelle juures ta külas käis, kelle asi see on? Ei olnud ka keegi neist tibidest jalgu kinni hoidnud kui ta selle seksinäljas daamikesega ameles ning kes talle teinekord isegi raha pihku suskas. Mitte keegi. Raha oli Indrekule väga vaja sest ka tema unistas sõita uhiuue autoga täpselt niisamuti nagu sõitis see noorukene brünett oma “Mitsubishi Galantiga” mõni hetk tagasi. Noormees ei tahtnud autot liisida sest töökoht ei ole mitte kunagi niisugune kindel asi mis igalühel kindlasti ja pidevalt on, ning seetõttu tahtis ta autot ostes maksta selle kinni sularahas ning viimase sendini. Talle ei meeldinud võlad, ega mingid liisingud, ka rahaasjad pidid olema tema arusaamiste järgi “kenad ja kordas”.

      Indrek oli poole aastat eest pannud end rate.ee portaalis kirja kui Georg, intiimsõbrannat sooviv noor ja sportlik mees. Nagu oligi arvata, saadeti talle peaaegu kohe õige mitu kirja. Tõsi, teda saadeti paaris kirjas ka sinna kuhu ei oleks viisakas saata, kuid ühe, ilma pildita nooriku jutt äratas temas huvi. Peagi said nad kokku ja nii see algas. Indrek oli kindel, et klatsijutud tema intiimseikluste kohta olid tuulest võetud, ilma mingite tõestusmaterjalideta ja seepärast kordas ta üsna kindlalt:

      “Sae pekki! Millal mina jõuan veel naisi keppimas käia kui mul on üle päeva trenn ja sa tead väga hästi, et mul on tihtipeale taskus ka mälupulk veebilehe materjalidega mida ma kodus õhtuti edasi teen kui vaja on!”

      “Ja fuck! Autojuhikursused võtavad ka ju oma aja!” lisas ta enne kui Rain jõudis vastata. Indrekul olid autojuhi sõiduluba küll juba mitu kuud taskus kuid ta ei olnud talvel kursustel käimisest kellelegi rääkinud ja nüüd oli see hea välja käia hõivatuse tõestamiseks.

      “Muidugi, muidugi! Mis sa kohe siis tuule tiibade alla tõmbad?” lohutas Rain. “Ma nokin niisama. Tibid lobisevad, mina siis ka… Kes seda usub? See kõlakas tuli ja läheb nagu kõik teisedki klatsijutud. Võib-olla ehk oligi niisama, sinu provotseerimiseks välja käidud. Sa oled ju eemalt vaadates nagu Orukas, ainult veidi kõhnem. See ju ka natukene imponeerib tibidele.”

      “Ega võtagi seda loba tiibade alla, aga hinge teeb mõnikord täis küll. Niisugune jutt võib ka ülemuste kõrvu ulatuda ja mulle pole vaja niisugust reklaami. Ja ma ei taha sellepärast ühtegi klatsijuttu kuulata!” torises Indrek. Noormehele oli tähtis töökoha säilitamine sest kindel ja tublilt üle keskmise palk andis lootuse aasta, pooleteise pärast enamvähem normaalsele autole tõsisemalt mõtlema hatata. Ta tegi teist juttu:

      “Mis sa arvad, kas linna ehitatakse jalgrattateid juurde?”

      “Hähh, kes seda teab! Jalgrattateed on linnaisadel nagu tatt näppude küljes,

Скачать книгу