LITMIR.BIZ

Скачать книгу

imetamist… mõtle, millised lapatsid saavad neist pärast kahe lapse imetamist…

      Sirkku katkestas mu mediteerimise.

      „Pean külma duši alla saama. Üks kutt tegi mulle sihukest sõitu.”

      Neelatasin.

      „Ahah.”

      „Mu sõber ei saanud tulla ja üks meie klubi paljulubav juunior jooksutas mind selle palavaga kaks setti.”

      „Siis tennises?”

      Sirkku oleks ilmselgelt tahtnud mind reketiga lüüa.

      „Pean nüüd minema, enne kui need riided mulle selga ära kuivavad.”

      Ta sörkis koduuksele, päevitunud sääred higist niisked. Mikael oleks selles olukorras ilmselt munadele korralikke nipse löönud ja klammerdunud nagu pandakaru naabri vannitoa ventilatsiooniresti külge sealt tulevaid aroome nuhutama.

      Panin emalt tulnud kimbu ettevaatlikult kõrvalistmele ja tõttasin oma plekkruunal haigla poole.

      „Sa ei pea siia iga kord lilli tooma,” pahandas Sirpa mu süles kena kimpu nähes.

      „Need on mu emalt.”

      „Oi, kui ilusad…”

      Sirpa kaisutas lillekimpu. Imelik küll, pisaraid seekord ei olnud. Kas meie pisike oli Sirpa kuivaks imenud? Kiirustasin akna ja voodi vahele. Polnud. Pöörlesin nagu pudelihari, aga titte polnud kusagil näha.

      „Kus beebi on?” küsisin õudusega.

      „Magab õdede toas.”

      „Öööh, miks?”

      „Et saaksin ise pisut puhata. Õdede arvates vajan seda.”

      „No siis küll.”

      Istusin abitult voodi servale. Olin nii oma lapse nägemist oodanud, ja nüüd oli ta kusagil õdede toas. Sirpa märkas mu longuvajunud olemist.

      „Lähme toome beebi siia. Sellist meest ei suuda keegi vaadata.”

      Olin otsekohe püsti nagu käigukang.

      Pisike tõmbas kipras näol und. Uneanne oli tal tohutu. Lükkasime käru ettevaatlikult Sirpa voodi kõrvale. Ma aina vaatasin oma väikest last. Tal olid roosad sipukad, aga selle all endiselt too džuudokuub. Alles nüüd märkasin, et mu tütrel on väga õhukesed, peaaegu valged juuksed. Mul oli õnnestunud maailma blondiinide arvu jälle ühe võrra kasvatada.

      Toa uks avanes ettevaatlikult. Kõigepealt ilmus ukseprakku tuttav sandaal ja selle järel hiiglasliku päikesena särav ämma pea. Järgmiseks ilmus Raija pea kohale teine peanupp, Esko kotkanägu. Vaatepilt oli justkui mingist multifilmist. Puudus vaid see, et kusagilt põranda lähedalt oleks sisse kiiganud silma pilgutav päkapikk. Raija ja Esko hiilisid mingil imelikul indiaanisammul Sirpa voodi juurde. Siis algas muserdav kallistamine.

      „Ema, ettevaatlikult,” kägises Sirpa. „Kõht on veel pisut hell.”

      Esko ilmus mu kõrvale nagu mingi kummitus, tõstis mu püsti, vaatas hetke mu silmadest läbi kuhugi kaugesse tulevikku, avas käed nagu tõstuki kahvli ja haaras mu oma embusse. Pärast põgusat pigistust ütles ta vaiksel, peaaegu õudsel häälel:

      „Pea meeles, et see laps on valinud sinu oma isaks, mitte sina tema oma lapseks. Ela selle teadmisega.”

      Tore on kohe pasunasse saada. Õnneks toimus paarivahetus. Raija kiskus mu pead allapoole ja suudles ehete kõlisedes nägu. Ma ei teadnud, kas oleks pidanud igale suudlusele vastama. Mul oli samasugune tunne, nagu koerakutsikal, kes on antud uue omaniku, 10-aastase poolearulise tüdruku sülle. Ja sellega see veel ei lõppenud. Raija haaras kõvasti ümber mu rinnakorvi ja pitsitas. Justkui oleks säilituskotist õhku välja pressinud.

      „Ä-ära ni-i kõ-õvasti pi-igista,” püüdsin märku anda.

      Raija aga ainult kõkutas ja pudistas midagi värskest isast. Õnneks kostis hällist heldimust tekitav vääksatus. Issi päästeingel ärkas. Raija haare lõdvenes otsekohe.

      „Oh taevas küll, kui ilus…”

      Raija tõstis ettevaatlikult pambu enda sülle ja surus vastu rinda. Nohin lakkas otsekohe. Raija põsele ilmus väike pisar. Eriline nutt, ei vähimatki häält, ainult silmatäied pisaraid. Need olid kindlasti päris ehtsad õnnepisarad. Ruumis oli täiesti vaikne. Aeg-ajalt kostis Sirpa nuuksatus ja Esko või minu kerge köhatus, sest tõelised mehed ei saa ju liigutust tunda, ainult kurgu puhtaks köhatada.

      Esimese liigutuse järel oli meil väga tore perehetk. Raija andis kohutava hulga lastehoolduse- ja Esko elujuhiseid. Meie Sirpaga noogutasime iga tarkusetera peale heakskiitvalt.

      „Kas piima on piisavalt tulnud?” uuris Raija.

      „Küllap vist,” imestas Sirpa.

      „Juha, homme lähed ja ostad igaks juhuks rinnapumba,” käskis Raija ja koukis oma hiiglaslikust rahakotist kahesajaeurose.

      Võtsin raha vastu.

      „Kirjutad mulle ehk veel selle nime?” palusin.

      „Mille?”

      „Selle, mille ma ostma pidin.”

      „Oh sind narri, küllap sa nüüd rinnapumpa ikka ilma paberita mäletad,” kõkutas Raija.

      Ma poleks olnud selles nii kindel.

      Aeg lippas sellise kiirusega, et palatisse tuli õde, kes teatas ettevaatlikult külastusaja lõppemisest. Ema süles maganud miniblondiin sai veel kolm õrna head-ööd-suudlust. Sirpa ootas end minult saavat peenetundelise, vanemlikku väärikust peegeldava õrna head-ööd-suudluse, aga mina libistasin käe Sirpa kuklale, silitasin hellalt juustepiiri ja lasin keelel Sirpa huultel õrritavalt tiiru teha. Lõpuks naksasin veel õrnalt kõrvalestast. Sirpa ilme hüüdis samal ajal kahte asja: Kuradi siga ja ära lõpeta! Pilgutasin silma ja soovisin head ööd.

      „Helistad mulle veel enne magamaminekut,” kõlas karm käsk.

      Sirpa näitas mulle tänuks väikese testi eest keskmist sõrme. Paistab, et see isiklik testisüsteem oli endiselt korras.

      Valgusime Raija ja Eskoga alumisele korrusele.

      „Toreda tüdruku oled saanud,” ohkas Raija.

      „Ja sina tütretütre.”

      „Jaah…” purskas Raija nutma.

      Vägagi pikalt oli ta suutnud seda tagasi hoida. Esko asus oma õnnest murtud naissõpra autosse talutama. Olin juba peaaegu enda autos, kui kuulsin Eskot hüüdmas:

      „Raija käskis veel seda rinnapumpa meenutada!”

      Kuidas ma saaksingi seda unustada. Nüüd veel.

      Ma ei jõudnud korralikult autossegi istuda, kui mobla helises.

      „See ei olnud kenasti tehtud,” torises Sirpa.

      Võtsin jälle kasutusele kaitsevarustuse.

      „Mis?”

      „Kui mul poleks sealt alt õmmeldud, laseksid oma pikkadel jalgadel käia ja tuleksid praegu siia mind lõpuni viima.”

      „Kus all?”

      „Juha, ära narri. Ma lugesin kusagilt, et kohe pärast sünnitust ei ole naistel seksuaalseid ihasid, aga see on täiesti vale info.”

      „Ah sa mõtled nii all…”

      „Oota sa, poiss, kui ma koju jõuan. Mudin su sellisesse seisu, et tuleb sinugi asjandusse paar õmblust teha.”

      Tõmbasin jalad risti, sest juba sellest mõttest hakkas valus. Väga valus.

      „Sa oled olnud liiga palju Mirka mõjusfääris. Okei, ma luban, et ei suudle enam iial su kaela, ega…”

      „Lõpeta! Suudled küll!”

      „Okei, tulehark.”

      Sirpa vandus armastust ja pidas lõpuks terviseloengu sellest, mida ma võisin süüa ja mida ei võinud juua.

      Koju

Скачать книгу