Скачать книгу

li hea päev, kirjutan ma oma pruuni kaustikusse.

      Täna oli hea päev – mind ei tulnud keegi vaatama. Pärastlõunal sain teada, et Agnes on läinud sünnitama; ma arvasin seda juba ise ka, sest muidu ei jäta ta ühtki külaskäigupäeva vahele. Sünnitamine on raske töö, ja enne kahte nädalat ma loodetavasti oma naist ei näe.

      Teisipäeval oli Agnes siin ligemale kolm tundi. Ta kõht oli tohutu, ta hingeldas ja higistas ning ta ilusad tumedad juuksed, mida ma veel kolmveerand aastat tagasi oma randmete ümber armastasin põimida, olid sirged ja rasvased. Me istusime pargis haavapuu all, see lõhnas hapukalt ja tuletas mulle kogu aeg mu vähki meelde; ka sügeles mul millegipärast kubemekohalt ja ma ei saanud end möödajalutajate silme all kratsida. Kõige selle juures pidin ma vahetpidamata lobisema ja kontrollima oma nägu, et see Agnese meele järgi oleks.

      Jah, Agnes higistas tugevasti ja ma märkasin, et ta rinnanibud on õige suureks paisunud – läbi niiske ja pingul pluusi hakkas see kohe silma. Agnes püüdis mu pilgu kinni ja sosistas usaldavalt, et kui ta neid pigistab, siis tuleb niisugust piimasegust vett… „Poisil toit valmis,” ütles ta uhkelt ja häbelikult korraga ning tahtis teada, kas ma sellega rahul olen.

      Mul oli piinlik, sest Jaanika, kes just mööda jalutas, vaatas meid, ja ma ütlesin, et olen küll rahul, lisasin, et on väga hea, kui sa tead, et sinust ikka midagi siia ilma järele jääb. Agnesele minu vastus meeldis, kuid ta pidi kohe mind veenma hakkama, et surmast ma ei tohi mitte mõeldagi, seda enam et ma aina parem välja nägevat. Jäin siis sellega nõusse.

      Pärast väikest pausi rääkis Agnes, et nad mind varsti juba kahekesi vaatama tulevad. Seda „kahekesi” lausudes oli ta mõnevõrra pühaliku näoga – niisugust pühalikkust võib vist madonnalikkuseks nimetada – , ja ma tundsin end järsku kuidagi kõrvaletõrjutuna. Kui naised midagi seesugust ütlevad ja seejuures sind niiviisi vaatavad, siis vist ei jäägi mehel muud üle; madonnapilgu all on mees õhk, madonnade silmad on vanadel piltidelgi suunatud sinna, kus paralleelsirged kokku saavad, ja nende hoiakus on midagi nii mehekauget, et võib tõesti uskuma jääda pühast vaimust rasedaks saamise võimalusse. Ka Agnes vaatas üle minu pea, ja tema pilgust hakkas mul kuidagi nagu vilu.

      Täna oli tõesti hea päev. Ma oksendasin ainult ühe korra, õhtul aga käisin pargis jalutamas. Läksin päris aia lõppu – sinna, kus on paar köögivilja-peenart ja kompostihunnik priske kõrvitsaga.

      Istusin kolmveerand tundi vanal naelakastil ja kuulasin õhu hääli. Kompostihunniku muld oli niiskelt, rammusalt, täisvereliselt must ja lõhnas vängelt – see tegi mind veidi uimaseks. Mulla lõhn on hea. On inimesi, kes eelistaksid krematsiooni; mina nende hulka ei kuulu. Põletamine on nagu millestki kõrvalehoidumine, ja pealegi jõutakse tuha indiferentsuseni alles pärast prae kõiki vaheastmeid.

      Naelakastil istudes tulid mulle huvitavad mõtted. Ma vaatasin kompostihunnikul laiutavat kõrvitsat ning leidsin, et temaski on nagu seda madonnalikku või matroonlikku rahu. Soliidselt kollane ja stoiline oli ta – miski polnud tema asi. Kompostihunnikul kasvas veel tulikapuhmas, kuid millegipärast oli ta sellel rikkalikul söötmel hoopis kängu jäänud. Võib-olla olid selles süüdi rotid, kes siin paremate palade pärast võideldes ta juuri olid vigastanud. Tulika õied olid hoopis kollasemad kui kõrvits ja läikisid, kuid see polnud enesekindel kollane. Need niiskelt kollased õied olid kuidagi nagu pealetükkivad, ja korraks meenus mulle Imbi – too räpane ja äranäritud küüntega tüdrukukiitsakas mu lapsepõlveajast, kes igasse klassi istuma jäi, koolipidudel seina ääres seisma pidi ja keda juba viieteistkümneaastasena õllepoodide ümber luusimas nähti. Mulle tundus, et ma saan nüüd aru, miks kollast mõnikord liiderlikuks värviks peetakse, ning mul oli selle arusaamise üle hea meel. Enne haiglat ma niisuguste asjade üle ei mõelnud.

      Istusin, jah, naelakastil, mõtlesin tulikavärvi liiderlikkusele ja leidsin, et see kõik – kõrvits, ja tulikas ja muu – on kokku üks lopsakas kompositsioon. Hästi klappis siia ka loojuv päike: ta paistis just üle kompostihunniku ja oli kuidagi rammusalt punane. Igatahes oli selles vaikelus tublisti elujõudu.

      Aga siis oligi päike juba loojunud, tulikas langetas pea ning plangu tagant kostvad hääled muutusid järsku selgemaks. Üks lõõtspill võttis üles mingi vene laulu; lõõtspilli mängiti raudteetammi juures, kus mehed õhtuti istuvad ja õlut joovad. Siis eristasin ma veel pallimatsatusi kuskil kaugemal ja trammi kiljumist pöörangul. Mõtlesin trammile ja meie linna elanikele, kes sellega koju sõidavad, kandekottides piimapudelid ja hakklihapakid. Nad sõidavad vanas logisevas ja pööranguil luikavas trammis ning loevad õhtusest lehest uudiseid maailma sündmuste kohta.

      Mul hakkas jahe.

      Tõusin ja läksin ettevaatlikult mööda nõgeste-vahelist jalgrada haigla poole. Ka nõgesed tundusid järsku jahedad, igatahes jahedamad kui teised taimed. Miks nii, seda ei osanud ma öelda; jälgisin hoolega, et ma oma sääri ei kõrvetaks – need nõgesed torkavad teinekord ka läbi õhukeste haiglapükste.

      Kui ma alleele tagasi jõudsin, jäin viivuks seisma. Vaatasin meie suurt valget haiglat allee lõpus ja ta uhkeid sambaid. Mõnedes palatites süüdati juba tuli, köögitiivalt kostis nõudekolinat. Haigla tundus mulle täna eriti suur, ja peale selle oli ta ka kuidagi selline, nagu on suured valged majad unes. See oli lõppjaamatunne. Seisin ja vaatasin tükk aega meie haiglat ning tundsin mingit hirmu ja armastuse segu – see maja on ju mu kodu.

      2

      Trepil tuli mulle vastu mees joonistusmapiga. Ta nimi on kas Leo või Leopold. Mõttes nimetan ma teda Leopoldiks. Teises käes olid tal värvikarp ja tühi veepurk. Leopold on isetegevuslik kunstnik (rumal väljend küll) ja ta maalib iga päev õige mitu tundi akvarellidega. Ta tuli jälle töötamast ning näis enesega üsna rahul olevat. Küsisin talt, kas ta on mõne uue motiivi leidnud või harjutab ikka endises kohas. Küsisin seda sellepärast, et korraks tekkis mul mõte soovitada talle surnukuuri asemel maalimiseks toda kompostihunnikut. Kui ma ise maalida oskaksin, prooviksin tingimata. Sõna „harjutab” tundus teda häirivat ja ta ütles tõredalt, et maalis täna seal, kus alati.

      Me teame siin kõik, et Leopoldil ei olegi vähki. Ta ise aga ei usu ja ma saan temast mingil määral aru. Arstid vist ei teagi, et haige, kes operatsioonisaali viiakse, alati enne kella vaatab. Kui tullakse tagasi poolteise, kahe või isegi kolme tunni pärast, siis jäädakse ikkagi paranemisse uskuma – vähemalt tegid arstid midagi ära. Leopoldil kestis kõik kokku aga kolmveerand tundi; nii lühike operatsioon on ainult siis, kui vähki enam lõigata ei saa või kui seda hoopis polegi. Viimane juhus on muidugi haruldasem, sest üheksal juhul kümnest annavad juba röntgenipilt ja kõik need gastro- või tsüsto- või muud – skoopiad õige vastuse. Leopoldil olevat tõepoolest ainult mingi liitumine olnud, ise loeb ta ennast aga kindlaks surmakandidaadiks.

      Leopoldi igapäevane surnukuuri joonistamine näib seetõttu teistele haigetele lapsik, ja paljud pilkavad teda. Ma ei tea, mille poolest tema harrastus sel juhul, kui ta kõhus tõesti vähki kasvataks, vähem lapsik oleks. Igatahes polnud Peetri hoopis vastupidine suhtumine põrmugi parem. Peetrist, kellega ma hästi läbi sain ja kes kuu aja eest suri, tuleb veel juttu.

      Tahtsin Leopoldi mitte pahandada ja küsisin talt seepärast, et vahest võiks ta mulle mõne oma joonistuse kinkida, kuid Leopold ütles, et tal on neid kõiki endal vaja. Kuna ma tõesti head soovisin ja kuna Leopoldi pildid kaunis kehvad on, siis oli nüüd minu kord solvuda. Ma kiirendasin sammu ega pärinud talt enam midagi. Kui ma oma koridori jõudsin, kuulsin, et ta mind tagasi hõikab. Jäin seisma ja ta tuli minu juurde, Leopoldil näis piinlik olevat ja ta ütles, et kui ma tõesti temalt pilti tahan, siis annab ta mulle meeleldi mõne. „Ma tean, teie armastate kunsti ja saate sellest aru,” ütles ta ning tegi ettepaneku, et astugu ma näiteks homme hommikul tema toast läbi ning valigu endale ise üks pilt. Ta tammus jalalt jalale ja vidutas oma põletikulisi ripsmeteta silmi. Ma lubasin minna.

      3

      Ma olen siis haiglas juba üle kolme kuu, kuid alles hiljuti tuli mul mõte hakata neid märkmeid kirjutama. Inimesed, kes kuhugi reisivad, tavatsevad ju ikka märkmeid teha, ning lõppude lõpuks pole minu teekond mitte põrmugi väiksema kaaluga kui mõni Šveitsi, Lähis-Ida või isegi Tulemaa reis. See nending on kenitlev, aga õige.

      Libistan oma kaustikut peopesade vahel, löön ta keskelt lahti ning tahaksin väga teada, milline on esimene leht, mis minust puutumata jääb. Kui ma kord kirjutamise lõpetama pean – ja see aeg tuleb – , loen ma oma märkmed ühe korraga otsast lõpuni läbi. Ma usun, et see peaks

Скачать книгу