ТОП просматриваемых книг сайта:
.
Читать онлайн.
“Puhkus ja elurõõm, need on nüüd moodis,
saksa sõdur magab nüüd eesti naise voodis…”
Üle lahe
Varsti oli asi aga naljast kaugel. Rängalt peksasaanud Saksa sõjavägi oli verest tühjaks jooksmas ja hakkas vajama värsket kahuriliha. Esimene ulatuslikum sundmobilisatsioon kuulutati välja 1943. aasta kevadel. See puudutas aastal 1924 sündinud ja vanemaid poisse. Meie klassi poisid olid valdavas enamuses sündinud 1925. aastal, selle aastakäigu mobilisatsioon kuulutati välja oktoobris 1943. Olin küll sündinud 1923. aastal, kuid mingi vea tõttu oma passis ja sünniregistris kuulusin 1925.a. sündinute mobilisatsiooni alla ning sain kutse kätte koos oma klassi poistega.
Selleks ajaks oli aga kõigile selgeks saanud, et sakslased nagu venelasedki ei taha kuuldagi Eesti iseseisvusest. Miks pidime me tahtma surra mingi okupatsioonivõimu eest? Võtsin ühendust metsavendadega, kuid need ei soovitanud mul hakata end vastu talve varjama, sest sakslased olid ähvardanud iga mobilisatsioonist kõrvalehoidja tabamiskohal ilma kohtuta maha lasta. Ei, selline koerasurm ei oleks rindesurmast küll millegi poolest parem olnud! Ometi oli lahendus mu probleemile lähemal, kui oskasin arvata.
Eesti iseseisvuslased olid hakanud tasapisi mõtlema sellele, kuidas ette valmistada kaitsejõude tulevikus loodetavasti taas iseseisvaks saavale Eesti vabariigile. Tartus elav kapten Karl Talpak oli saadetud Soome uurima, kas ei saaks eestlastest vabatahtlikke koolitada Soome sõjaväes. Soome valitsus oli algul olnud tõrjuval seisukohal, kartes sakslaste teravat vastuseisu. Olid ju soomlased ja sakslased selles sõjas liitlased ühise punase vaenlase vastu. Kui aga meie poiste põgenemine üle lahe oli muutunud massiliseks, nõustus Soome valitsus nende vastuvõtmisega oma väljaõppekeskustesse.
Sellest võimalusest sain teada oma Tallinnas elava onu Eduard Roosi kaudu. Tema oli juba üliõpilaspõlvest alates olnud agar Soome silla ehitaja, keda ühes üliõpilaste albumis oli nimetatud isegi elupõliseks Soome saadikuks. Ta valdas vabalt soome keelt ja oli nüüd liitunud kapten Talpaku põrandaaluse rühmaga eesti poiste salajaseks toimetamiseks Soome. Nädalapäevad enne mu mobilisatsiooni tähtaega oli ta Palgimäel, et rääkida mulle sellest võimalusest. Muidugi olin kohe nõus vabatahtlikult Soome sõjaväkke astuma, kuid tahtsin teada, kas ma ei võiks ka mõnd oma koolivenda kaasa kutsuda. Onu oli ka ise sellele mõelnud, kuid ta arvas, et ohutum oleks usaldada selle asja korraldamine tema heale sõbrale ja kaasvilistlasele, Põltsamaa kirikuõpetajale Herbert Kuurmele.
Eduard Roos aastal 1973
Leppisime kokku, et mina sõidan kohe Tallinna ja jään onu korterisse ülejäänud rühma kohalejõudmist ootama. Juba järgmisel hommikul pidasin Tallinn-Tartu maanteel kinni juhusliku Saksa sõjaväeauto ja palusin selle juhil end Tallinna viia. Nooruke autojuht oli lahkelt nõus ja käskis mul veoauto kasti ronida.
Õpetaja Kuurmel polnud siiski julgust hakata saadud uudist otse koolis levitama. Selle asemel oli ta asjast rääkinud ühele tuttavale kutsealusele väljastpoolt kooli, Päinurme poisile Erich Meosele. Tema sai kokku viiemehelise rühma, sealhulgas ka kolm Põltsamaa Ühisgümnaasiumi õpilast. Need olid mu pinginaaber Harry Raaga ja mu kaks sõpra kooli orkestrist: Endel Vaher (Vello Salo) ning Johannes Jõemets. Erich Meos oli kaasa kutsunud veel oma kodukandi poisi Erich Maalepa. Neile viiele korraldas õpetaja Kuurme Tallinna sõidu võimaluse. Suur furgoonauto võttis kõigepealt peale poisid, edasi sõideti Tapale, kus autosse laaditi hobuseid. Nende vahel end peites jõudsid poisid õnnelikult Tallinna. See öö veedeti tuttavate juures.
Järgmisel õhtul liitusin selle rühmaga ja onu Eduard viis meid ühes hoovis ootava veoauto juurde. Meid varustati kirveste ja saagidega, et näiksime juhuslikule kontrollile küttepuid varuma sõitva metsatööbrigaadina. Mingit kontrolli tee peal siiski ei olnud ja ööpimeduses jõudsime Salmistu randa. Seal kästi meid pugeda ühte heinaküüni ja olla hästi tasa, et piirivalvepatrull meid ei avastaks. Ühel naisel oli kaasas väike tüdruk, kes kippus pimedas külmas küünis valjuhäälselt nutma. Andsin neile oma kodust kaasavõetud paksu koduvillase vooditeki ja selle soojuses jäi laps vaikselt magama.
Sel ööl oodatavat paati siiski ei tulnud ega tulnud ka järgmisel ööl. Ootajad muutusid närviliseks, sest üleveo korraldajad olid jäänud Tallinna ja kaasas polnud kedagi, kes oleks osanud inimesi rahustada. Hiljem selgus, et paadi saabumise aeg oli tol ajal üldse üks väga umbmäärane asi, mis võis olla seotud paljude ootamatute asjaoludega. Nii võis Soomest oodatava paadi saabumist takistada sakslaste rannakaitse, ootamatu tormiilm, paadirike vms. Nüüd aga tekkis meil küünis üldine segadus ja paanika. Keegi hakkas raha koguma, et sõita tagasi Tallinna uut paati organiseerima. Mees kadus koos rahadega ja rohkem me teda enam ei näinud. Alles kolmandal ööl saabus Soomest saadetud paat ja paadimees vabandas, et paadimootoril oli olnud mingi ootamatu rike. Samas ta aga hoiatas, et seoses suurte väljaminekutega paadi remondiks saab ta kaasa võtta vaid need sõita soovijad, kes on nõus maksma üleveotasuks vähemalt 3000 saksa marka või kümnerublase kuldrubla. Jälle tekkis paanika, sest meil oli kästud kaasa võtta vaid 1000 marka. Rühm jõukamaid põgenikke maksis nõutud summa ja pääses õnnelikena paati. Siis aga teatas paadimees, et kuna vabu kohti on veel, võib peale saada ka 2500 margaga. Nii järkjärgult 500 marga kaupa üleveotasu alandades tegi see hea ärivaistuga paadimees kõigi sõitjate taskud tühjaks. Kui lõpuks paadimootor käivitati, ei olnud rannal näha ühtki mahajääjat.
Meri oli sügiseselt tormine, kõrge laine kastis varsti kõik paadis olejad märjaks, eelkõige muidugi reelingu ääres olevad “kalasöötjad”. Hommiku valgenedes jõudsime siiski õnnelikult Soome randa, väiksele Pirtti saarele. Meid viidi pikka mahukasse barakki, kus kostitati kuuma tee, näkileiva ja juustuga. Tuliseks köetud ahju ääres saime hakata end soojendama ja riideid kuivatama. Oli november 1943, kuid maa oli veel paljas, lund leidus saarel vaid laiguti. Järgmisel päeval võisime hulkuda rannakaljudel ja teha esimesed hädavajalikud ostud kohalikust kauplusest.
Kuna põgenikke saabus peaaegu igal ööl juurde, viidi meid mõne päeva pärast edasi Jollase mõisa härrastemajja Helsingi lähedal. Seal toimus ülekuulamine politsei poolt ja ka sõjaväkke astumise avalduste vormistamine. Kõik kuus Põltsamaa poissi astusid vabatahtlikult Soome sõjaväkke. Õhtuti korraldati tantsuõhtuid kohalike tütarlastega. Meid oli seal kolm poissi Põltsamaa Ühisgümnaasiumi puhkpilliorkestrist. Mul oli kaasas oma pikoloflööt, Vaheri Endel leidis kohapealt ühe vana kitarri. Johannes Jõemetsal trompetit kaasas ei olnud ja seda polnud ka seal mõisas kuskilt saada. Õnneks leidus põgenikerühmas metsasarvemängija Rommi oma pilliga. Sellest piisas, et lahti lüüa hoogne tantsulugu ja see kõlas hoopis uhkemini kui vaikne plärisev grammofon saalinurgas. Vello Salo on hiljem naljatamisi väitnud, et see oli meie Eesti rügemendi esimene puhkpilliorkester.
Jollase mõisas olime vaid nädalapäevad. Edasi viidi meid Helsingisse Michelininkatu 34 asuvasse autokompanii sõduritekodusse. Seal saime juba selga soome sõjaväemundri ja hakkasime saama ka sõduri päevaraha 8 marka päevas. Võisime nüüd saada linnaloa ja tutvuda Helsingi kaupluste ning muude vaatamisväärtustega või ka lihtsalt jalutada Esplanaadil. Raamatupoodidest otsisime soome keele õppimiseks sõnastikke ja õpikuid, kuid eestlastest põgenikelaviin oli kauplused neist tühjaks ostnud. Lõpuks õnnestus mul saada soome-saksa ja saksa-soome sõnastikud.
Helsingis otsisin üles Aurorankatu 14 paikneva Eesti Seltsi, et saata koju teade Põltsamaa poiste õnnelikust päralejõudmisest üle lahe. Selleks tuli mul kokkuleppel Eduard Roosiga jätta sinna kirjaümbrik märkusega: “Toimetada edasi SED-ile.” See oli mu onu konspiratiivnimi, mis oli moodustatud tema perekonnanime viimasest ja eesnime kahest esimesest tähest: Roo(SED)uard. Teade jõudis viperusteta onu kätte ja tema kaudu edasi mu vanematele. Ka hiljem kasutasin korduvalt seda ohutut kodumaaga sidepidamise võimalust, kuigi oleksin