LITMIR.BIZ

Скачать книгу

vähe, et mul hakkasid võlad tekkima. Minu muusikud teenisid rohkem kui mina.” Rahaliste raskuste tõttu jõudis Michael vastu tahtmist otsapidi ärimaailma ja hakkas mängima üritustel, mida suurfirmad korraldasid uute toodete reklaamimiseks või lihtsalt erapidudena. Muusikud räägivad sellest omavahel kui enda mahamüümisest või muusika reetmisest, ometi võivad sellised tööotsad olla ahvatlevalt tulusad. Hiljem võttis Bublé firmapeod ja stripiklubides esinemised kokku ühe sõnaga: „kohutav”.

      Sinna kutsutud artistidelt oodatakse, et nad pakuksid tuntud ja sobilikku muusikat, tavaliselt söömise ja joomise taustaks. Michael võttis seda võimalust külma kõhuga – oli tal ju lõppude lõpuks aastatepikkune kogemus sellest, kuidas enda poole võita publikut, kes pole otseselt teda kuulama tulnud. Siiski osutus ühe firma peol esinemine tema karjääris selleks kauaoodatud pöördepunktiks, mis lükkas käima terve rea sündmusi, mis pidid lõpuks rasked heitlusaastad lõpetama.

      Igale tulevasele staarile, olenemata sellest, kui andekas ja töökas ta on, kulub vahel puhkus ära. Õigel ajal õiges kohas olemisest võib olla nii palju kasu, et see teeb ühe artisti tee tähtede poole paari kuu või isegi paari aasta jagu lühemaks – ja selles, millal see Michael Bubléga juhtus, ei ole mingit kahtlust.

      Michaeli versioonis sellest loost oli ta juba varumängijate pingil. „Ma olin oma tüdruksõbraga Torontosse kolinud lootuses seal läbi lüüa, arvates, et see on suurem linn. Ma hakkasin ööklubides mängima ja ma lihtsalt ei teeninud mitte midagi. Minu tüdruksõber töötas teatris muusikalavastustega ja tema oli see, kes leiva peale või ostis, üüri maksis ja tegi kõike muud sellist. Ükskord, kui lõppes suur ringreis, ei olnud meil üldse raha. Mul ei olnud niigi palju raha, et koju minna. Seepärast võtsin ma vastu ühe firmapeo-otsa, sellise tõeliselt viletsa tööotsa paari-kolme tuhande dollari eest või mis see summa siis oli, ja sellest piisas, et ma koju saaksin.”

      Bublé otsus esineda iga tööotsa puhul nii nagu ta oleks Las Vegase tõmbenumber, tasus ennast õige pea ära. Sellel üritusel oli kohal Michael McSweeney, endine Ottawa nõunik ja Kanada endise peaministri Brian Murloney kõnede kirjutaja ning usaldusisik. McSweeneyle kui andunud džässmuusika austajale avaldas Michaeli esinemine muljet ja ta pidas seda paremaks selliste ürituste tavalisest tasemest. Hiljem läks McSweeney Michaeli juurde, et teda õnnitleda ja edasised sündmused on nüüdseks osa Bublé legendist.

      Bublé, kes McSweeney staatusest ja sidemetest midagi ei teadnud, pidas seda vanemat meest lihtsalt „kellekski, kellele meeldis minu hääl”. Hiljem jutustas Michael pisut üksikasjalikumalt: „Ta oli väga meeldiv ja ma ulatasin talle oma CD ja ütlesin umbes, et „kui see sulle meeldib, siis vii see koju ja kuula koos oma naise ja lastega. Aga kui ei meeldi, siis saab seda kasutada suurepärase klaasialusena”. Järgmisel päeval helistas ta mulle ja ütles: „Ma olen austatud Brian Mulroney parem käsi ja ta on teie talendi austaja.””

      Bublé oli McSweeneyle andnud oma viimase ekseplari albumist „First Dance”. McSweeney mängis seda plaati otsekohe Brian Mulroneyle ja Milale, tema Serbias sündinud abikaasale, ning neile mõlemale avaldas Michaeli hääl muljet. Mila Mulroney kutsus laulja Montreali perega õhtust sööma ja ühele peole nende kodus Palm Beachil Floridas. „Ta lihtsalt võttis mu oma tiiva alla,” meenutab laulja. „Ta kuulis minu elulugu ja me saime kohe ühele lainele.”

      Great American Songbooki asjatundja Brian Mulroney juhtis 26 aastat Kanada esimest edumeelset konservatiivset valitsust ja 1984. aastal sai temast suure häälteenamusega peaminister. Vabakaubanduse tulihingelise toetajana oli ta eesistujaks kaks ametiaega, kuid tema poliitika muutus järjest vastuolulisemaks. Oma teise ametiaja lõpupoole, 1993. aasta veebruaris, kui tema populaarsus oli kõigi aegade madalaim, astus ta poliitikast tagasi, jättes Kanada konservatiivse partei seisu, mis järgmistel üldvalimistel, viis kuud hiljem, sisuliselt lüüa sai.

      Pöördudes tagasi algse juurahariduse juurde, jätkas ta rahvusvahelise ärinõustajana, istudes mitmete korporatsioonide nõukogudes, kus ta tutvus mõnede maailma rikkaimate ja mõjuvõimsaimate inimestega. Bublé märkis, et ei tema ega tema perekond, nagu ka paljud teised tavalised kanadalased, ei olnud Mulroney poliitika fännid ja et ta „ei olnud ilmtingimata kõige populaarsem peaminister, kes meil kunagi olnud on”. Sellest ajast, kui ta Michaeli karjääri toetama hakkas, on Bublé oma arvamust siiski mõnevõrra kohendanud, öeldes, et tema pere ja sõbrad näevad Mulroneyt nüüd kui „kõige paremat peaministrit, kes meil kunagi olnud on”. (Mulroneyd olid aastaid varem toetanud lootustandva prantsuse-kanada laulja Celine Dioni püüet läbi lüüa ja see kokkupuude oli viinud tema läbimurdeni rahvusvahelistele lavadele.)

      Paari tütar Caroline, New Yorgi Ülikooli juuratudeng, pidi peatselt abielluma Andrew Laphamiga, Princetoni Ülikooli lõpetanu ja Interneti-ärimehega. Tema isa, Lewis H. Lapham, oli vasakpoolsusesse kalduva intellektuaalse Ameerika ajakirja Harper kirjutaja ja toimetaja. Pulmad olid suurejooneliselt pillavad ja koosnesid tervest reast üritustest, kuhu oli kohale tulnud enam kui 450 külalist. Külaliste hulgas oli endine Ameerika president George Bush oma abikaasa Barbaraga, Jordaania Kuninganna Noor, Jugoslaavia kroonprints Alexander ja tema kreeklannast abikaasa, Suurbritannia endine peaminister Margaret Thatcher, USA jutusaate juht Kathie Lee Gifford ja Kanada meediamagnaat Ted Rogers.

      Ettevalmistused pulmadeks olid juba täies hoos, kui Michael McSweeney ja tema kaudu ka Mulroneyde orbiidile ilmus. Mila oli see, kes tuli välja ideega, et Michael peaks pulmas laulma, kuid kuna selle tarvis oli valitud juba terve rida esinejaid, tekkis kahtlus, kas talle jätkub üldse esinemisaega. Järeleandmatu Mila veenis oma abikaasat selles, et noorele džässilauljale tuleks kõigele vaatamata anda võimalus esineda. Nendele sündmustele tagasi vaadates võtab Michael endale omaselt seda kõike huumoriga. „Ma ei olnud kunagi varem pulmas laulnud. Ja ma ei tahtnud, et mind pulmalaulikuna tuntaks. Ma laulsin ühes tobedas pulmas ja nüüd olen ma mees, kes laulis pulmas, kui ta avastati.” Kuid need ei olnud mingid tavalised pulmad ja Michael Bublé oli midagi enamat kui tavaline pulmalaulik.

      Tseremoonia toimus laupäeval, 16. septembril 2000. aastal Westmountis Quebecis. Headsoovijate massid kogunesid ümber kiriku ja ka kõmufotograafide vältimatu parv, mille oli ligi meelitanud see uudistevääriline kombinatsioon finantsoligarhiast, poliitikast, meelelahutusärist ja kuninglikest perekondadest. Michaeli esinemine tõi ajakirjanduselt heatahtliku kommentaari, kuid see ei olnud peamine põhjus, miks ta on hiljem sellest sündmusest rääkinud kui „õhtust, mil mu elu muutus”.

      Pulmad, mida kirjeldati kui Montreali seltskonnaelu aasta tippsündmust, olid alanud eelmisel õhtul õhtusöögiga, mille võõrustajaks oli peigmehe perekond. Teenistusele eelnes eriti pidulik eine viiekümnele inimesele muinasjutuliselt luksuslikes Paul Desmarais’ Montreali eluruumides, mille omanik on Kanada miljardär ja Mulroneyde sõber. (Nad elasid Palm Beachil kõrvutiasetsevates majades.) Hiljem toimus ball külluslikus Le Windsori ballisaalis ja seal Michael esineski. „Ta on minu vastu väga lahke olnud,” ütles ta pruudi isast rääkides, „ja tema pere oli suurepärane ja see oli mulle suur au, nii et loomulikult olin ma nõus.”

      Koidikul oli sadakond inimest veel peohoos. Pühapäeval korraldasid Mulroneyd hilise hommikueine, mille ajal läks pruudi uhke isa lavale, et laulda lugu „Thank Heaven For Little Girls”. Kõiki neid toiminguid jälgis ja turvas salateenistus ja Kanada kuninglik ratsapolitsei. Kõikidel asjaosalistel tuli allkirjastada konfidentsiaalsusleping, et perekondade privaatsust kaitsta.

      See mees, kellele Michael pidi muljet avaldama, oli üks David Foster. See ei ole ehk nimi, mis tavalisele muusikafännile väga palju ütleks, kuid ta oli heade sidemetega mees, kelle maine talendimärkajana oli meelelahutusäris ületamatu. See mees, kelle hüüdnimeks oli Hit Man (palgamõrvar), oli Mulroneyde hea sõber.

      Sündinud 1949. aastal Victorias, Briti Columbia provintsipealinnas, oli Foster teinud karjääri klahvpillimängijana ühe-hiti imele Skylark, kelle lugu „Wallflower” jõudis 1973. aastal USA-s tippkümnesse. Kuigi järg osutus tabamatuks, oli Foster Los Angelesse saabunud ja kui Skylark laiali läks, seadis ta end sisse stuudiosessioonide klahvpillimängija, kirjutaja ning produtsendina. Tema edu oli säärane, et 1985. aastal pöörduti tema poole palvega olla loo „Tears Are Not Enough” kaasautor ja aidata ka selle produtseerimisel; Band Aidi kiiluvees oli see Kanada panus Aafrika näljahäda leevendamiseks.

      Fosterit

Скачать книгу