LITMIR.BIZ

Скачать книгу

>

      TULED

      Ukse taga hakkas koer rahutult haukuma. Insener Ananjev, tema abiline üliõpilane von Stenberg ja mina väljusime barakist, et vaadata, kelle peale ta haugub. Olin barakis külaline ja oleksin võinud jätta välja minemata, kuid, tõtt öelda, mu pea käis joodud veinist pisut ringi ja ma tahtsin värsket õhku hingata.

      «Pole kedagi…» ütles Ananjev, kui me väljas olime. «Mis sa siis petad, Azorka? Tobu!»

      Läheduses polnud näha ühtki hingelist. Tobu Azorka, must õuekoer, lähenes meile aralt ja hakkas saba liputama, soovides nähtavasti oma ilmaaegse haukumise pärast meilt vabandust paluda. Insener kummardus ja silitas ta turja.

      «Mis sa, sõge loom, asjata haugud?» ütles ta toonil, mis on omane heasüdamlikele inimestele, kui nad laste ja koertega räägivad. «Kas nägid halba und või? Doktor, soovitan lähemalt tutvuda selle olendiga,» ütles ta minu poole pöördudes, «haruldaselt närviline subjekt! Kujutage ette, ta ei talu üksindust, näeb alati hirmsaid unenägusid ja kannatab luupainajate all, aga kui tema peale käratad, satub ta mingisugusesse hüsteeriahoogu.»

      «Jah, peenetundeline peni…» kinnitas üliõpilane.

      Azorka sai vististi aru, et jutt on temast; ta tõstis koonu ja hakkas kaeblikult kiunuma, just nagu oleks ta tahtnud öelda: «Jah, ma tunnen ajuti talumatut piina, kuid ma palun, vabandage mind!»

      Oli augustikuu öö, tähine, kuid pime. Et ma kunagi varemini polnud viibinud sellises erakordses olukorras, kuhu praegu juhuslikult olin sattunud, tundus mulle see tähine öö olevat sünge, ebasõbralik ja pimedam, kui ta tegelikult oli. Viibisin ehitatava raudtee liinil. Kõrge, pooleldi valmis raudteetamm, liiva-, savi- ja killustikuhunnikud, barakid, augud, siia-sinna vedelema jäetud kärud, lamedad kõrgendid muldonnide peal, kus elasid töölised – kogu see tohuvabohu, mille pimedus värvis ühte värvi, andis ümbrusele kuidagi kummalise, metsiku välimuse ja tekitas kujutluse kaose ajast. Kõik, mis laotus mu ees, oli niivõrd korratu, et näotult üleskaevatud, võõra ilmega maapinnal oli kuidagi imelik näha inimeste siluette ja sihvakaid telegraafiposte; nii ühed kui teised rikkusid pildi ansamblit ja tundusid võõrkehadena. Oli vaikne. Kuuldus ainult, kuidas kuskil väga kõrgel meie peade kohal jorutasid oma igavat laulu telegraafitraadid.

      Ronisime üles raudteetammile ja vaatasime sealt ümbrust. Meist umbes viiekümne sülla kaugusel, seal, kus lohud, augud ja hunnikud ööpimedusega tihedalt ühte sulasid, vilkus ähmane tuluke. Selle taga paistis teine tuli, teise taga kolmas, ja edasi, sadakond sammu eemal, särasid kaks punast silma kõrvuti – arvatavasti olid need mõne baraki aknad ja ikka tihedamaks ja tuhmimaks muutudes jätkus pikk rida niisuguseid tulesid mööda liini kuni silmapiirini, keeras seal poolringis vasakule ja kadus kauguses pimedusse. Tuled olid liikumatud. Nendes tuledes, öövaikuses ja kaeblikus telegraafitraatide laulus tundus olevat midagi ühist. Näis, nagu oleks raudteetammi maetud mingi tähtis saladus, mida teadsid ainult tuled, öö ja traadid…

      «Issand, kui tore on siit vaadata!» hüüdis Ananjev. «Nii palju avarust ja ilu, et paremat ei kujuta ettegi! Ja missugune tamm! Ei, kallis inimene, see pole tamm, vaid terve Mont Blanc! See maksab miljoneid…»

      Tuledest ja miljoneid maksvast raudteetammist vaimustatud, veinist joobnud ja sentimentaalselt meelestatud insener patsutas üliõpilase von Stenbergi õlale ja jätkas naljatoonis:

      «Millele te mõtlete, Mihhailo Mihhailõtš? Küllap vist on meeldiv oma kätetööd vaadata? Mullu oli sellessamas kohas paljas stepp, ja polnud siin inimese hõngugi, kuid vaadake, mis on nüüd: elu, tsivilisatsioon! Ja kui hea see kõik on, jumala eest! Meie ehitame siia raudtee, pärast meid aga, ütleme nii saja või kahesaja aasta pärast, ehitavad tublid inimesed siia vabrikuid, koolimaju, haiglaid – ja kõik rattad hakkavad käima! Mis?»

      Üliõpilane seisis liikumatult, käed taskusse pistetud, ja silmitses ainiti tulesid. Ta ei kuulanud inseneri, vaid mõtles millelegi; tal oli nähtavasti niisugune meeleolu, mil inimesel pole tahtmist kõnelda ega ka kuulata. Pärast pikka vaikimist vaatas ta minu poole ja küsis vaikselt:

      «Kas teate, millega need lõpmatud tuled sarnanevad? Need kutsuvad mus esile kujutluse millestki niisugusest, mis on tuhandete aastate eest elanud ja juba ammu surnud, kujutluse millestki amalekkide ja vilistide laagri taolisest. Nagu oleks mõni vanatestamentlik rahvas laagris ja ootaks hommikut, et Sauli või Taavetiga lahingusse astuda. Täieliku illusiooni saamiseks puuduvad vaid pasunahääled ja tunnimeeste vastastikune hüüdlemine mingis imelikus keeles.»

      «Peaaegu…» nõustus insener.

      Ja nagu kokkuräägitult sööstis piki liini tuulepuhang ja tõi kaasa relvade tärinat meenutava heli. Tekkis vaikus. Ei tea, millele insener ja üliõpilane praegu mõtlesid, ent minulegi tundus, et ma näen enda ees tõesti midagi ammusurnut ja isegi kuulen arusaamatus keeles rääkivaid tunnimehi. Mu kujutlusvõime ruttas manama silme ette telke, kummalisi inimesi, nende rõivaid, sõjariistu…

      «Jah,» pomises üliõpilane mõtiskledes. «Kunagi elasid selles maailmas vilistid ja amalekid, pidasid sõdu, etendasid oma osa, kuid nüüd on nad jäljetult kadunud. Sedasi juhtub ka meiega. Praegu ehitame raudteed, seisame siin ja filosofeerime, kuid möödub paar tuhat aastat ja sellest tammist ning kõigist neist inimestest, kes praegu pärast rasket tööd magavad, ei jää järele põrmugi. Õieti öelda on see õudne!»

      «Jätke need mõtted…» ütles insener tõsiselt ja õpetlikult.

      «Miks?»

      «Aga niisama… Sääraste mõtetega peab elu lõpetama, mitte aga alustama. Olete nende mõtlemiseks liiga noor.»

      «Miks siis?» kordas üliõpilane.

      «Kõik need mõtted kaduvusest ja tühisusest, sihitust elust, vältimatust surmast, hauatagusest pimedusest ja muust, kõik need ülevad mõtted on minu arvates head ja loomulikud vanas eas, mu armas, kui need mõtted on pikaajalise sisemise töö tulemus, paljude kannatuste vili ja moodustavad tõepoolest vaimse rikkuse; kuid noorele peaajule, mis iseseisvat elu alles alustab, on need lihtsalt õnnetus! Õnnetus!» kordas Ananjev ja vehkis käega. «Minu arvates oleks teie aastates parem hoopis peata olla, kui selles suunas mõelda. Ütlen teile seda tõsiselt, parun. Mul oli juba ammu kavatsus sellest teiega kõnelda, sest juba esimesel päeval, kui ma teiega tutvusin, panin tähele, et teil on suur kalduvus sääraseid jõledaid mõtteid mõlgutada!»

      «Issand, ja mispärast on need siis jõledad?» küsis üliõpilane naeratades, ja ta häälest ning näost võis märgata, et ta vastas ainult viisakuse pärast ja et inseneri poolt alustatud vaidlus ei huvitanud teda põrmugi.

      Mu silmad vajusid kinni. Unistasin sellest, et me kohe pärast jalutuskäiku soovime üksteisele head ööd ja heidame magama, kuid mu unistus ei täitunud niipea. Kui me barakki tagasi jõudsime, pani insener tühjad pudelid voodi alla, võttis suurest korvkastist kaks uut pudelit, korkis need lahti ja istus oma töölaua äärde ilmse kavatsusega joomist, vestlust ja tööd jätkata. Rüübates vähehaaval klaasist, tegi ta mingisugustele joonistele pliiatsiga märkmeid ja tõestas üliõpilasele edasi, et selle mõtlemisviis ei kõlba kuhugi. Üliõpilane istus ta kõrval, kontrollis mingisuguseid arvutusi ja vaikis. Tal polnud nagu minulgi tahtmist kõnelda ega ka kuulata. Et teiste tööd mitte segada, istusin ma lauast eemal inseneri kõverjalgsel voodil, ootasin, et mind palutakse sängi heita, ja tundsin igavust. Kell oli juba kaksteist läbi.

      Et midagi targemat teha polnud, siis vaatlesin oma uusi tuttavaid. Ma ei olnud Ananjevit ja üliõpilast kunagi varem kohanud ja tutvusin nendega alles kirjeldataval ööl. Eelmisel päeval olin käinud laadal ja hilja õhtul ratsutasin tagasi mõisniku juurde, kelle võõrusel ma viibisin; pimedas aga sattusin valele teele ja eksisin ära. Liini lähedal ringi sõites ja nähes, kuidas pime öö aina tiheneb, meenus mulle «paljasjalgne raudteevägi», kes on nii jalakäijat kui ka hobusemeest varitsemas. Lõin araks ja koputasin esimese ettejuhtunud baraki uksele. Siin võtsid mind külalislahkelt vastu Ananjev ja üliõpilane. Nagu seda ette tuleb üksteisele võõraste, juhuslikult kokkusattunud inimeste juures, saime me kiiresti tuttavaks ja sõpradeks, ning esiteks teed, hiljem aga veini juues oli meil juba niisugune tunne, nagu oleksime tuttavad aastaid. Umbes tunni aja pärast teadsin juba, kes nad on ja kuidas saatus oli nad pealinnast kaugesse steppi toonud, nemad aga teadsid, kes olen mina, millega tegelen ja milline on mu mõttelaad.

      Insener Ananjev, Nikolai Anastasjevitš oli toekas, laiaõlgne mees ja välimuse järgi otsustades hakkas juba nagu

Скачать книгу