LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      PREILI N. N. JUTUSTUS

      Aastat üheksa tagasi, kord õhtu eel, heinateo ajal, ratsutasime mina ja Pjotr Sergeitš, kes täitis kohtu-uurija ametikohuseid, raudteejaama, et kirju ära tuua.

      Ilm oli suurepärane, kuid tagasiteel hakkas kostma kõuemürinat ja me nägime vihast musta pilve otse meie poole tulevat. Pilv lähenes meile ja meie temale.

      Pilve foonil valendasid meie maja ja kirik, särasid hõbedaselt kõrged paplid. Tundus vihma ja niidetud heina lõhna. Mu kaaslane oli löögihoos. Ta naeris ja rääkis igasuguseid mõttetusi. Ta rääkis, et poleks paha, kui meile teel järsku vastu juhtuks mingisugune keskaegne sakiliste tornide, sambla ja öökullidega loss, et me läheksime sinna vihmavarju ja lõpuks lööks meid pikne maha…

      Juba voogaski üle rukki- ja kaerapõllu esimene laine, tuulehoog tõstis õhku keerlevat tolmu. Pjotr Sergeitš pahvatas naerma ja kannustas hobust.

      «Tore!» hüüatas ta. «Väga tore!»

      Nakatatuna tema lõbususest ja mõeldes sellele, et kohe saan ma läbimärjaks ning mind võib välk maha lüüa, hakkasin ka mina naerma.

      See iil ja kiire sõit, mil tuul paneb hingeldama ja sa tunned end linnuna, erutavad ning tekitavad rinnas pakitsust. Kui me oma õue jõudsime, oli tuul juba vaibunud ja jämedad vihmapiisad langesid potsudes rohule ja katustele. Talli juures ei olnud inimhingegi.

      Pjotr Sergeitš vabastas ise hobused valjaist ja talutas nad latritesse. Oodates, millal ta valmis saab, seisin ma lävel ja vaatasin viltusi vihmatriipe; lääge, ärritav heinalõhn oh siin tuntavam kui põldude vahel; pilvede ja vihma tõttu valitses hämarus.

      «See oli alles pauk!» ütles Pjotr Sergeitš, lähenedes mulle pärast üht väga tugevat, kõmisevat piksekärgatust, kui tundus, et taevas läks pooleks. «Kuidas meeldis?»

      Ta seisis mu kõrval lävel, ja hingates raskelt kiirest sõidust, silmitses mind. Ma panin tähele, et ta imetleb.

      «Natalja Vladimirovna,» ütles ta, «ma annaksin kõik ära, et aga kauem niiviisi seista ja teid vaadelda. Te olete täna imekaunis.»

      Ta silmad vaatasid vaimustatult ning paluvalt, nägu oli kahvatu, habemel ja vurrudel läikisid vihmapiisad, mis näisid samuti armastusega mulle otsa vaatavat.