ТОП просматриваемых книг сайта:
Olesja. Aleksandr Kuprin
Читать онлайн.Название Olesja
Год выпуска 2015
isbn 9789949510924
Автор произведения Aleksandr Kuprin
Жанр Классическая проза
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
«Nagu soovid… kuid mina lähen ikkagi. Mul on kange tahtmine teda näha.»
«Midagi huvitavat seal pole,» torises Jarmola ja lõi ahjuukse südametäiega kinni.
Tunni aja pärast, kui ta oli juba teemasina laualt koristanud ja ise pimedas vööruses teed joonud ning valmistus koju minema, küsisin temalt:
«Mis selle nõia nimi siis on?»
«Manuilihha,» vastas Jarmola jõhkra süngusega.
Kuigi ta ei lasknud oma tundeid kunagi välja paista, näis mulle siiski, et ta on minusse tugevasti kiindunud, kiindunud meie ühise jahikire, minu lihtsa kohtlemise ja abi pärast, mida ma vahetevahel osutasin tema igavesti nälgivale perekonnale, kuid peamiselt sellepärast, et mina ainukesena kogu maailmas ei teinud talle joomise pärast etteheiteid, mida Jarmola ei suutnud taluda. Seepärast tegi minu otsus nõiamooriga tutvust sobitada tema tuju äärmiselt sandiks, mida ta väljendas ainult tavalisest valjema nohisemisega ja veel sellega, et virutas välistrepile astudes jalaga täiest jõust ribide vahele oma koerale Kirjale. Koer hakkas meeleheitlikult vinguma ja hüppas kõrvale, kuid jooksis kohe endiselt niutsudes Jarmola järel.
Umbes kolme päeva pärast muutus ilm soojemaks. Kord väga vara hommikul tuli Jarmola minu tuppa ja teatas ükskõikselt:
«Tuleks püsse puhastada, noorhärra.»
«Milleks seda?» küsisin ma end vooditeki all sirutades.
«Jäneseid on öösel palju liikumas olnud: jälgi on laialt. Vahest läheme mõisametsa?»
Ma nägin, et Jarmolat vaevab kärsitu tung rutem metsa jõuda ja et ta peidab seda jahimehe kirglikku kihku teeseldud ükskõiksuse taha. Tõepoolest, esikus seina najal seisis juba tema üheraudne püss, mille käest polnud pääsenud. veel ükski tikutaja, hoolimata sellest, et suudme lähedalt, neist kohtadest, kus rooste ja püssirohugaasid olid raua läbi söönud, oli ta mitmest kohast tinaga kinni joodetud.
Vaevalt metsa jõudnud, sattusime kohe jänese jälgedele: kaks käpajälge kõrvuti ja kaks tagapool, teineteise järel. Jänes oli tulnud teele, hüpanud seda mööda paarsada sülda edasi ja teinud siis hiiglasuure hüppe noorde männikusse.
«Nüüd piirame ta sisse,» ütles Jarmola. «Kuhu ta kõrvale põikas, seal ta lösutabki. Teie, noorhärra, minge…» Ta jäi mõtlema, kaalutledes mingite temale üksi teadaolevate tundemärkide põhjal, mis suunas mind saata…«Te minge vana kõrtsini. Mina aga teen ringi Zamlõnist peale. Niipea kui koer ta välja ajab, annan teile kohe hõikega teada.»
Ning ta kadus sedamaid, otsekui oleks sukeldunud madalate põõsastega kaetud tihnikusse. Ma jäin kuulatama. Ainuski heli ei reetnud tema astumist, salakütile iseloomulikku astumist, ainuski oks ei praksunud niinekoorest viiskudesse kängitsetud jalgade all.
Ma vantsisin aeglaselt vana kõrtsini – elaniketa, lagunenud hooneni – ja jäin seisma okaspuumetsa servale, sirge ja sileda tüvega kõrge männi alla. Oli nii vaikne, nagu võib olla ainult talvises metsas tuulevaikse ilmaga. Raagudel lasuvad paksud lumepadjad vajutasid oksad alla, andes neile imelise, piduliku ja külma välimuse. Taoti murdus ladva küljest peenike oksake ja haruldaselt selgesti oli kuulda, kuidas see alla kukkudes puudutas kerge praginaga teisi oksi. Lumi paistis päikese käes roosana ja varjus sinisena. Mind haaras oma võimusesse selle piduliku ja külma vaikuse võlu ja mulle näis, et ma tunnen, kuidas aeg möödub minust aeglaselt ja helitult…
Äkki kostis kaugel, otse tihnikus, Kirja haukumine – metslooma jälgiva koera iseloomulik haukumine: peenike, äge ja närviline, mis läks üle peaaegu kiunumiseks. Kohe kuulsin ma ka Jarmola häält, kes koera haukumise sekka raevukalt karjus: «Ta-pa! Ta-pa!»; seejuures kostis esimene silp veniva, terava falsetina, teine aga katkeva bassinoodina.
Mulle näis, otsustades haukumise suuna järgi, et koer ajab jänest minust vasakul ja ma jooksin kiiresti üle lagendiku, et jänesele teele ette jõuda. Kuid ma ei jõudnud veel paarikümmend sammugi edasi joosta, kui kännu tagant hüppas välja suur hall jänes ja näiliselt ruttamata, pikad kõrvad sirgelt tahapoole, jooksis kõrgete, harvade hüpetega üle tee ja kadus noore metsa alla. Tema järel jooksis kiiresti teele Kirja. Näinud mind, liputas ta kergelt saba, näksas mõned korrad kiiresti hammastega lund ja tormas uuesti jänesele järele.
Äkki ilmus tihnikust samuti käratult Jarmola. «Miks te siis, noorhärra, talle teele ette ei asunud?» hüüdis ta ja laksutas süüdistavalt keelt.
«Olin ju kaugel… üle paarisaja sammu.»
Nähes minu hämmeldust, muutus Jarmola leebemaks. «Noh, pole viga, ega ta meie käest pääse. Minge Irinovski maanteele – ta on varsti seal.»
Ma hakkasin minema Irinovski maantee suunas ja kuulsin juba paari minuti pärast, et koer ajab jälle jänest kuskil minu läheduses. Haaratuna jahimehelikust erutusest, jooksin ma püssi valmis hoides läbi tiheda võsastiku, murdes oksi ja pööramata tähelepanu nende valusatele löökidele. Ma jooksin niimoodi kaunis kaua ja hakkasin juba hingeldama, kui koera haukumine äkki lakkas. Ma liikusin edasi aeglasemalt. Mulle näis, et kui ma lähen kogu aeg otsesihis, kohtun tingimata Jarmolaga Irinovski maanteel. Kuid varsti veendusin, et joostes ümber põõsaste ja kändude ringi ning unustades üldse teesuunale mõtlemast, olin ma eksinud. Siis hakkasin Jarmolat hõikama. Ta ei vastanud.
Samal ajal läksin ma masinlikult üha edasi. Mets muutus vähehaaval harvemaks, maapind madalamaks ja mätlikumaks. Jälg, mille mu jalg lumme vajutas, mustenes kiiresti ja täitus veega. Mitu korda vajusin põlvist saadik sisse. Mul tuli hüpata mättalt mättale; jalad vajusid neid katvasse tihedasse, helepruuni samblasse nagu pehmesse vaipa.
Võsastik lõppes varsti täiesti. Minu ees laius suur, ümmargune, lumega kaetud soo; valge lumekatte alt paistsid välja harvad mättad. Üle soo paistsid puude vahelt mingi talumaja valged seinad. «Siin elab tõenäoliselt Irinovski metsavaht,» mõtlesin ma. «Tuleks sisse astuda ja temalt teed küsida.»
Kuid majani pääseda polnudki nii lihtne. Ma vajusin alatasa õõtsuvasse samblasohu. Vesi tungis mu säärikutesse ja need lirtsusid igal sammul valjusti; muutus raskeks jalgu enda järel vedada.
Viimaks olin soost õnnelikult läbi, tõusin väikesele künkale ja võisin nüüd majakest hästi silmitseda. See polnudki õieti mingi maja, vaid just muinaslooline kanajalgadel seisev onn. Tema põrand ei puudutanud maad, vaid oli ehitatud vaiadele, tõenäoliselt suurvee pärast, mis ujutas kevadel üle kogu Irinovski metsa. Kuid ühest otsast oli ta aja jooksul alla vajunud ja see andis onnile lombaka ja nukra välimuse. Akendes puudusid mõned ruudud, neid asendasid mingid aknaraamide vahele topitud räpased, kühmus väljatungivad riidekaltsud.
Ma vajutasin lingile ja avasin ukse. Onnis oli väga pime, minul aga keerlesid kauasest lumme vahtimisest silme ees violetsed ringid, seepärast ei saanud ma tükil ajal aru, kas onnis on kedagi või ei.
«Hei, head inimesed, kas teist keegi kodus ka on?» küsisin ma valju häälega.
Ahju lähedal liigutas end keegi. Ma astusin lähemale ja nägin põrandal istuvat vanaeite. Tema ees oli suur hunnik kanasulgi. Vanaeit võttis iga sule eraldi sõrmede vahele, rebis ebemed ära ja pani enda ees seisvasse korvi, rootsud aga viskas otse põrandale.
«See on ju Manuilihha, Irinovski nõid,» vilksatas mul peas, niipea kui olin eite tähelepanelikumalt silmitsenud. Kõik nõiamoori iseloomustavad jooned, nagu neid kujutab rahvaeepos, olid olemas: kõhnad, lohkuvajunud põsed läksid allpool üle pikaks, teravaks, lõdvaks lõuaks, mis puutus peaaegu kokku allapoole kongis ninaga; sissevajunud hambutu suu liikus kogu aeg nagu midagi mäludes, külmad, värvita, ümmargused, väga lühikeste punaste laugudega pungsilmad, mis olid kunagi olnud sinised, vahtisid nagu seninähtamatu, pahaendelise linnu silmad.
«Tervist, vanaema!» laususin ma võimalikult sõbraliku tooniga. «Ega sind äkki Manuilihhaks kutsuta?»
Vastuseks hakkas vanaeide rinnus midagi korisema ja kärisema; siis tungisid tema hambutust, pobisevast suust välja kummalised helid, mis sarnanesid kord vana, hingeldava varese kraaksumisega,