LITMIR.BIZ

Скачать книгу

käsi ta kallisse warandusesse püüdund puutuda. See oli ta wend, ta suurtsugu wend, noormees, kelle soontes seesama weri woolas, mis temagi omades. – Noor parun aga nägi ainult hulljulget, kangekaelset, häbemata talupoega oma ees, kes saksale wastu julges hakata, kes saksa wastu kättki usaldanud tõsta! Tohtis saks sellega leppida? Wõis ta niisuguse kuritöö karistamata jätta?

      Silmapilk näis noor parun aru pidawat, kas uueste tugewa ja wapra wastase kallale karata, wõi omale enne abi kutsuda; siis pistis ta kaks sõrme suhu ja wilistas waljuste. Talle wastati kohe: puiestiku poolt kuuldus suure koera madal haukumine. Siis kahisesiwad põesad, ja määratumate hüpetega lähenes wäikese wasika suurune wesi-hall, kärbitud kõrwadega Daani dogge-koer. Ta kargas esmalt haukudes oma noore peremehe najale püsti; see tõukas ta aga tagasi, ja nüüd nägi ta puu all seiswat wõerast külapoissi, kelle otsa ta lahtistel lõugadel oma weidrate, walge portsellani karwa silmadega wahtima jäi.

      „Poiss, kas näitad nüüd, mis sul kompsus on wõi mitte?” hüüdis noorherra kähisewa healega.

      „Ei näita.”

      „Siis ässitan koera su kallale!”

      „Ärge ässitage – ma löön koera!” hoiatas Mait ja asus tugewamine oma jämeda reisikepi ümbert kinni.

      „Sultan, wõta!” karjus noor parun Saksa keeli.

      Möirgawa haukumisega kargas suur koer wõera poisi peale. Lähemal pilgul pidi ta tema kõris kinni olema. Kuid wälgukiirusel oli Mait kompsu kaenla alt maha pannud ja puu taha wilksatanud. Koer hüppas esimese hooga wasta puutüwi ja prõntsatas tagasi. Wihase, hulguwa haukumisega tikkus ta aga uueste kawala wastase kallale. Seal wingus Maidu malakas ja langes raske hoobiga koerale otsekohe selga. Waene Sultan käis korraks kukertuuti ja taganes siis ruttu, walu pärast kaeblikult kilgates.

      Wastase kerge wõit pani aga noorherra wiha alles leegitsema.

      „Kuda sina lurjus minu koera tohid lüüa!” karjus ta wahutades. „Oota, ma tahan sind õpetada!”

      Ta hüüdis koera tagasi, ja teda uueste poisi peale ässitades, tikkus ta nüüd ka ise tema kallale. Kuna Sultan Maidu hõlma külge asus ja selle lõhki kiskus, hakkas noor parun poisi rinnust kinni, enne kui Mait ennast sai kaitsta.

      „Noorherra, jätke mind rahule,” ähkis Mait, „muidu teen teile haiget.”

      Aga ka seda hoiatust ei pannud noor saks tähele. Oma wihas ei tundnud ta enam iseennast. Kuna ta waljuste koera taga ässitas, kes hambad juba korraks wastase reide löönud, hakkas ta ise mõlema käega Maidu kõrist kinni ja püüdis teda maha kiskuda.

      Nüüd lõppes aga ka külapoisi wiimane kannatus ja iga auukartas saksa wastu. Temale kiputi siin ju otse elu kallale! Wihane kugistamine tungis tal kurgust, õhk lõi punaseks ta silmade ees. Ta laskis malga kukkuda, ja koerale jalaga pimesi wastu raiudes, wabastas ta oma kaela noore paruni küüntest ning lõi talle enesele nüüd oma tugewad töökäed kõri ümber. Siis surus ta tema kõige jõuuga oma ette käpili maha ja pani talle põlwe kukla peale.

      Sel silmapilgul kargas aga koer Maidule tagast selga. Ruttu kahmas Mait wembla maast ja pööras teise waenlase poole. Selga puutüwe wastu toetades, laskis ta malga läbi õhu sadada; iga teine hoop käis wihasele loomale pihta. Koer taganes hulgudes, tikkus aga waluwihal ikka uueste waenlase peale. Ühtlasi oli noor parun Riesenthal jälle jalale hüpanud, et wõitlust haawatud häbi pärast seda wihasemalt edasi pidada. Wististe oleks Mait kahele tugewale waenlasea wiimaks alla jäänud, kui mitte lahingile muul wiisil lõpp poleks tulnud.

      Noor parun ja tema koer oliwad just uueste külapoisi külge asunud, kui wali, põrisew meheheal pool kohkunult, pool pahaselt wõitlejate ähkimise ja Sultani õela urisemise sekka kajas:

      „Gotthard, mis see tähendab? Mis siin sünnib?”

      Sedamaid laskis noor parun wastase küllest lahti. „Sultan, siia!” käskis seesama heal, ja ka koer kuulas sõna, ehk küll wastumeelselt urisedes ja wõidurikkale wastasele hambaid näidates.

      Keset lahingipaika seisis käskiwalt umbes wiiekümneaastane kõrge kaswuga ja tugewa kehaga herra. Ta lihaw, priske punaga kaetud nägu, mille mõlemat põske neerukujuliselt hall habe ehtis, awaldas elawat wõerastust. Küsiwalt käis ta uhke, iseteadlik pilk wõera külapoisi pealt noore paruni ja selle pealt wihase koera peale, kes, oma peksetud keha lakkudes, wana herra jalge ette maha oli heitnud.

      „Gotthard, mis siin oli?” kordas wiimane oma Saksa keeli küsimust, kus juures ta nooremehe surnukahwatut nägu ja tema paljast, sassi aetud pead waatles. „Ma nägin sind selle poisiga kaklewat. Mispärast? Mis ta tegi? Kes ta on?”

      „Ta oli minu wastu häbemata,” litsus poiss hammaste wahelt, kuna ta rind lõõtsutades tõusis ja wajus.

      „Mil wiisil?”

      „Ta ei andnud mulle mu küsimiste peale wastust; ta lõi minu koera …”

      „Soo! Ja kes ta on? Mis ta siit tahab? Kuidas sattus ta siia mõisa puiestikku?”

      „Seda küsi ta enese käest, papa! Ega tea, kas ta sullegi tahab wastata. Näib wäga kahtlane isik olewat. Wast mõni waras. Tal on komps kaasas, mida ta näidata ei taha.”

      Parun Adalbert won Riesenthal pööras wõera poisi poole.

      See seisis, wõitluseärewusest wärisedes, puu najal. Ta oli juba mahti leidnud, oma komps jälle kaenlasse wõtta. Ta haljaste nööpidega sinine kuub ja sedasama karwa kintspüksid oliwad paarist kohast lõhki kistud ning käsi, mis kompsu hoidis, jooksis werd. Nagu noorel parunil, nii oli ka temal peakate wõitlusepalawuses maha kukkunud. Nii seisiwad nad mõlemad palja peaga ja sassis juukstega wana paruni ees.

      Wiimase silm lendas tunnistades poisi sirge, tugewa kogu, ta terase, jumeka näo üle. Siis astus ta nagu uudishimulikult sammu ligemale.

      „Mis su nimi on?”

      „Mait Luts.”

      „Mis sa siit otsid?”

      „Tahtsin paruni Herraga kokku soada.”

      „Mis asja pärast?”

      „Seda wõin paruni herrale üksi nelja silma all öelda.”

      „Nelja silma all? Soo!” Parun ajas silmad suureks. „Mis salaasja sul siis minule on jutustada?”

      „Oli midagi.”

      „Mis sa seal kaenlas kannad?”

      „Tahtsin seda parunile nelja silma all näidata.”

      „Nelja silma all! Kõik nelja silma all!” hüüdis mõisnik ja näis kahewahel olewat, kas kentsaka poisi üle naerda wõi wilistada. Jälle silmitses ta teda uuriwalt, jälle nihkus ta temale ligemale.

      „See noorherra siin on minu poeg,” ütles ta siis. „Sa wõid tema kuuldes julgeste rääkida.”

      „Ei wõi.”

      „Näed nüüd isegi, papa, kui häbemata see jõmsikas on!” hüüdis noor parun, kes oma ärewusest juba toibuma hakkas, Saksa keeli wahele. „Just niisama wastas ta ka minule kõigi küsimuste peale. Ja kui ma teda tahtsin karistada, lõi ta mind wastu.”

      „Lõi sind wastu?”

      „Ja, ning mitte üks kord,” ässitas Gotthard. „Ja koera peksis ta otse häbemata kombel.”

      Parun kortsutas kulmu. Ta heal läks karedaks.

      „Kuule poiss,” pööras ta Maidu poole. „Sa oled noorherrat sa tema koera löönud! Kudas sa seda tohtisid?”

      „Noorherra peksis mind ja ässitas koera minu kallale.”

      „Ükskõik, sa ei tohi saksa ega saksa koera lüüa!”

      „Koer pidi mu lõhki kiskuma… Ma olen werine…”

      Wana saksa silm libises poisi werisest käest ja lõhkistest riietest üle ning jäi ta reie peale seisatama, kust püksid haawast imbiwa were läbi ka punaseks lõiwad.

      „See olgu sulle õpetuseks,”

Скачать книгу