Kreeklase armuke - Monika Rahuoja-Vidman

Скачать книгу

tõukas Mikelina eemale, nii et too küljega vastu madalat esikukappi põrkas. Kapipuidu terav nurk surus otse puusale. See tegi põrgulikku valu ja neiu karjatas ootamatusest. Pisarad ilmusid silmanurka. Ta pühkis need kiiresti käegaseljaga ära ja tormas Christosele, kes hakkas toa poole minema, järele:

      „Chris… ma ei saa aru… Miks sa nii vihane oled?“

      „Kuhu sa lits läksid? Verise ninaga memmepoega lohutama? Miks muidu oli vaja salaja välja hiilida?“

      Mikelina seisatas. Ta ei uskunud oma kõrvu. Taevakene, kas Christos oli Jaksi peale armukade? Ta oli oma käitumisega ju mõlemale mehele otsustavalt näidanud, keda ta tahab ja kelle valib. Mida oli siin veel kaksikpidi mõelda. Samas tundus mehe armukadedus meelitav. Mikelina sai noormehe käitumisega kinnitust oma põlevale soovile, et ta Christosele tõepoolest meeldib.

      „Tundub, et mees ei tee nalja, ta võtab mind tõsiselt, peab enda omaks,“ mõtles Mikelina. „Mis mõttega ta sellist vihahoogu mänginud oleks? Tal pole vaja minu korteris olla. Raha tal ju on. Võinuks iga kell minna mõnda hotelli või sõita ülepea Tallinnast minema. Aga ta on siin, on alles ja on olemas.“

      Mikelina lõpetas külje hõõrumise ja tormas mehele tuppa järele:

      „Palun andeks! Christos, anna mulle andeks. Ma ei tee enam nii, ausalt!“ Ta viskus oma kreeklasele kaela ja külvas tolle näo suudlustega üle.

      „Kas annad andeks? Ma ei olnud Jaaguga, ma käisin sõbrannaga kokku saamas. Kui see sulle ei meeldi, siis ei tee ma enam kunagi nii, et lähen sulle ütlemata kuhugi välja… Kas sa muretsesid? Et midagi juhtus?“

      „Oh sind, sa mu rumal tüdruk!“ naeratas Christos esimest korda pärast oma talitsematut vihapurset. „Baby!“ Ta võttis neiul ümbert kinni ja kallistas, andis seejärel paar laksu vastu tagumikku ning tõukas tüdruku magamistuppa:

      „Nüüd tuleb sul mulle su tobeda käitumise eest trahvi maksta. Ma ei pea vist seletama, mida ma sellega mõtlen.“ Järgnes uus tõuge, mille peale Mikelina voodile kukkus. Jah, nüüd sai ta aru. Chistos oli talle andeks andnud. Ta rebis seljast pulloveri ning hakkas mehel särki üle pea ära kiskuma. Juba mitmes kord pärast kojutulekut vajus Mikelina naudingute saladuslikku maailma. Sel korral püüdis ta kontrolli seksi ajal oma käes hoida. Üritas kogu hingest kreeklasele meelehead teha, tema soove ära arvata, teda äsjast tüli unustama panna. Ta püüdis igal moel oma kodust lahkumist heaks teha.

      Kui nad lõpetasid ja Mikelina higisena mehe kõrvale vajus, pööras Christos end tema poole ja pani jala üle neiu:

      „Ma olen su endale saanud, baby, ja ma ei kavatse sinust enam ilma jääda. Ma olen järjekindel. Sa ei lähe minu juurest kuhugi, enne kui ma sul luban minna. Said aru?“

      „Kallis, sa räägid nii imelikult… ma ju ei tahagi kuhugi minna. Ma tahan igavesti sinuga olla. Mul pole kunagi varem nii hea olnud…“ Mikelina pani pea mehe rinnale ja silitas käega tema tumedakarvalist rinda. Kui ilus keha tal on, mõtles ta. Nagu kreeka jumalal. Ja see on minu. Ainult minu kreeka jumal. Ja ta on armukade, sest ta tahab mind. Ainult mind kõigi teiste naiste hulgast. Kuum juga läbis keha. Oli nii vapustavalt hea olla.

      „Baby, ma ei ole selline, nagu sinu memmpojast sõber on.

      Mina tean, mida ma tahan. Ja ma tean, kuidas seda saada. Just praegu tahan ma süüa, mine ja otsi midagi!“ Christos naeratas kergelt suud mossitades.

      „Süüa… Jah, aga… meil pole siin vist midagi, ma olin ju kodust ära. Tead, kui sa ootad, ma jooksen korraks välja ja toon pitsat! Kas sa tahaksid seda? Ja jooksen poest ka läbi, ostan midagi võileivale panemiseks… üldse midagi, et süüa saaks teha. Homme, kui ma töölt tulen, siis võime me minna kuhugi välja sööma või… kui sa tahad, ma mõtlen.“

      „Olgu, baby! Tee kiiresti, et ma sind otsima ei peaks tulema,“ muigas kreeklane ning lükkas neiu voodist välja. Seda ei lasknud tüdruk endale kaks korda ütelda. Kiiresti tõmbas ta riided selga ning kiirustas toidupoodi, unustamata mobiili taskusse panna. Ta tahtis helistada igaks juhuks Riinale. Kui Jaak äkki on Riina elukaaslase Allaniga kokku saanud või midagi juhtunust rääkinud, siis saab ta sellest Riina kaudu kohe teada. Kuid kõne Riinaga ei andnud midagi. Viimane oli millegipärast tõrges ning tundus, et ta ei teadnud Mikelina kojusaabumisel toimunud Christose rünnakust Jaagu vastu ning viimase purustatud ninaluust endiselt mitte midagi.

      Õhtu möödus rahulikult. Christos näis olevat unustanud lõuna ajal toimunu. Igatahes ei maininud ta seda enam. Mikelina pani teleka käima ja nad istusid sohvale. Noormees vahetas närviliselt kanaleid, kuid ei leidnud midagi, mida ta vaadata oleks tahtnud. Mikelina oleks hea meelega vaadanud „Kodu keset linna“ kordust, kuid ta tahtnud seda isegi mitte öelda. Mine tea, mis Christos siis ütleb. Pealegi, ta ei saa ju sellest niikuinii aru. Mees vajutas juba mitmendat korda kõiki kanaleid läbi – ikka ei midagi. Ta klõpsas teleka kinni ja tõmbas neiu omale kaissu, silitas tema juukseid ning viis ta siis taas magamistuppa voodile:

      „Ma rääkisin sulle Kreeka jumalatest. Ja Zeusist. Ma räägin nüüd, mis edasi sai.“ Ta heitis neiu kõrvale voodile pikali, ja hoides tema käest kinni, jutustas:

      „Elu Olümposel oli õndsuse paik. Ülemvalitseja Zeus tahtis õiglane olla ning valitsemist oma sõsaratega jagada. Ta tegi oma vennast Poseidonist vete valitseja, Hadesele andis allilma. Kuid Zeusil oli ka kolm õde. Ta otsustas anda oma esimesele õele Hestiale kodu ja kodurahu. Teisele õele, Demetriale, viljakuse ja kasvujõu. Kuid mida anda kolmandale õele Herale? Zeus mõtles ja otsustas talle anda iseenda. Teha Herast Taevaliku jumalanna. Kuid Herale see ei meeldinud. Ta vihastus ning läks isa Kronose kindlusse, kus ta maha istus ning nuttes solvunult oma kurba saatust needis.

      Korraga maandus tema rinnale väike lind. Linnuke helkis kuldselt, kuid oli kõhna ja tundus kurvana. Heral hakkas temast kahju ning ta võttis linnukese oma pihku. Korraga hakkas linnuke naerma ja muutus Zeusiks. Uuesti pakkus ta ennast Herale. Nüüd vaimustus too Zeusi järjekindlusest ning läks koos temaga Olümposele tagasi…“

      Mikelina kuulas põnevusega. Milline mees! Kuidas ta seda kõike teab? Tema süda oli rahul, õnnetunne tohutult suur. Oleks tahtnud lausa hõisata. Nende vahel oli kõik jälle hästi. Ta hoidis pead mehe õlal, tahtmata end liigutadagi.

      „See ei lõpe hästi! Ei lõpe!“ hüüdis äkki mingi hääl sisemusest.

      „Vait sina seal!“ mõtles Mikelina. „Vastik ja õel hääl. Sa ei tea midagi!“ Võttis siis iseennastki üllatades Christose käe ja suudles seda ootamatult.

      „Kui see kõik ometi jääkski nii,“ unistas ta.

      Järgmisel hetkel leidis ta end uuesti kreeklase kirglikus süleluses. Mees otsis kuumade huultega tema rinda, üks käsi hellitamas jalgevahet, teine lükkamas eemale pikki blonde juukseid. Mikelina sirutas käed, et puudutada ja nautida mehe kaunist keha.

      III peatükk

      Esimesed paar nädalat pärast puhkuselt tulekut ja uue suhte algust möödusid Mikelinal rahulikult tööd tehes. Advokaadibüroo Keller ja Viberg oli hõivatud suure, varsti algava kohtuprotsessi ettevalmistamisega. Narkootikumivedajate kamp, kellede tegevust politsei narkogrupp juba pikemat aega jälginud oli, sai lõpuks arreteeritud. Paaril rahvusvahelise narkoveo organiseerijal oli politsei arvates siiski õnnestunud minema pääseda, kuid kinnivõetute arv see-eest oli muljetavaldav. Uurimismaterjale, mis tuli läbi lugeda ja kontrollida, oli palju. Mikelina, kui assistent, pidi täpsustama ka tunnistajate nimekirja, kontrollima nende isikuandmeid ja aadresse, et seejärel leppida kokku kohtumisaegu. Tööd oli palju, kohtuprotsessi alguse kuupäev lähenes. Tööpäevad venisid pikaks. Lisaks hoidis meedia protsessi ettevalmistusel silma peal. Pahatihti segasid töötegemist telefonikõned uudiseid jahtivatelt reporteritelt erinevatest meediaväljaannetest, kes tulid kõikvõimalike asjasse puutuvate ja mittepuutuvate küsimustega. Kõigile büroo töötajatele oli antud korraldus mitte ühelegi küsimusele vastata ning keelduda ka väidete kommenteerimisest.

      „Vot see on küll hea,“ oli Mikelina mõelnud, „kui Jaak on ikkagi politseis kaebamas käinud, siis võtab neil aega, et mind kätte

Скачать книгу