Kolmas Vabadussõda - Aivar Kivisiv

Скачать книгу

on kiiresti arstiabi vaja. Pakku pugenud hakkasid ennast ja üksteist üle vaatama.

      Igor Mogilnõi seisis Tatari ja Sakala tänava nurgal. Ta oli koos oma poiste ja kahe turvafirma mehega. Alanud oli just teine rünnakulaine Woodstockile. Nende juures liikusid üksikud kahe-kolme liikmelised inimeste grupid, mis suundusid baari poole rohkem uudishimust, kui soovist rünnakuga liituda.

      Esimene rünnak oli ebaõnnestunud. Jevgeni Jemeljanov oli alahinnanud Woodstockis viibijate kaitsetahet ja võimekust. Igor oli enne rünnakut baarist mööda jalutanud ja hinnanud baaris viibijate hulka ning koosseisu. Skinne ei olnud näha. Seltskond koosnes peamiselt erinevas vanuses rokisõpradest ja punkaritest. Niinimetatud kunstiinimesi eriti ei olnud ja seltskond oli suhteliselt nooremapoolne. Vastupanu tugevust oli raske hinnata, sest sellesse gruppi kuulub seinast seina inimesi. Sellise info edastas ta ka Jevgenile. Lisades lõpetuseks, et varasemad juhtumid on näidanud, et pigem tuleb arvestada oodatust suurema vastupanuga.

      Nii juhtuski. Jevgeni kiirustas, kuna tal oli informatsiooni, et politsei suurendab kontrollitavat territooriumit Vabaduse väljaku suunal. Kümnest mehest massi juhtimisel jäi väheks. Teiseks oli enamus ründajatest lihtsalt maani täis nolgid, kes segasid rohkem kui kasu tõid. Loomulikult mõjus halvavalt ka kaitsjate organiseeritus, mis oli üllatuseks ka spetsialistidele, rääkimata nolkidest, kes esimest korda elus sellist pudelirahet nägid. Lisaks sai kaks Jevgeni võitlejat raskemalt viga ja nad tuli ravile toimetada. Ühe kõrivigastusega mehe olukord oli verekaotuse tõttu kriitiline.

      Teise rünnakulainesse suhtuti täie tõsidusega. Jevgeni kutsus kohale kõik oma rühma mehed. Igor lasi oma poistel helistada kõigile tuttavatele pättidele, keda nad enne olid Pärnu maantee tsoonis näinud. Lisaks levitati hüsteeriat Westmanni poe ees, näidates rahvale esimeses rünnakus kannatada saanuid. Vahetult enne teise rünnaku algust jõudsid tagasi motorollerimehed Sadama Statoilist viie liitri ettevalmistatud Molotovi kokteiliga.

      Kolm-neli minutit tagasi oli rünnak alanud. Külgedel liikusid eriüksuse mehed ja juhtisid liikumist. Eesliini keskosa moodustasid kohalikud pätid, kes olid lihtsalt kaklemise peal väljas. Taga jälle eriüksuse mehed, kes surusid massi tagant, vältimaks taganemist või peatumist.

      See rünnak oli läinud paremini. Viimased kaitsjad pugesid baari peitu.

      Kaks väljavalitud ohvrit olid ka teise rünnaku ahela etteotsa surutud Need olid Stepan Rjazanov, 21-aastane kinnisvarahooldusfirma tehnik ja Dmitri Ganin, 20-aastane ehitaja.

      Ülejäänud kaks väljavalitutest oli rivist välja langenud. Sergei Karpov, 24-aastane arvutihooldaja, oli ühe poe rüüstamise käigus näoga aknast turritava klaasikillu otsa jooksnud. Haav oli korralik, nii et nahk ripendas. Ta oleks päris hästi siia Woodstocki juurde sobinud, aga tuttavad tüdrukud helistasid enne kiirabisse, kui omad jaole jõudsid. Tüdrukud talutasid ta Vabaduse väljakule. Teine, Pavel Frolov, 24-aastane ehitaja, oli ennast nii täis tõmmanud, et teda oleks pidanud Woodstocki juurde kahe mehe vahel talutama. Pole ka ime, kui üle poole pudeli viina korraga, mitmeid tunde laotud krundi peale, ära jood. Nii tegi Pavel, kui ta koos teistega Westmanni Äri rüüstas ja sealt esimese viinapudeli kätte sai.

      Dmitri Ganin ja Oleg Bragin olid juhututtavad. Nad olid kohtunud ühes seltskonnas umbes pool aastat tagasi, aga viimasel ajal oli nende läbikäimine tihenenud.

      Hetkel olid nad keset suuremat möllu Woodstocki ees. Nad loopisid pubi akendesse kättejuhtuvaid esemeid, aga päris eesliinile ronida ei tahtnud. Pidevalt käis nende juures mingi umbes kolmekümne viie aastane vana ja aasis nendega. Praegu oli ta just käinud ja seletanud, et noortest ei ole vana kooli meestele vahetust sirgumas. Ta lubas näidata, kuidas fašistiraibetega käituda ja kutsus koos Woodstocki sisse tungima, sest kohe saab kaitsjate jaks otsa.

      Tal oli tundus õigus olevat, sest esimesed kolm meest olid akna kaudu pubisse sisenenud. Nüüd seisis see sama mees akna juures ja viipas neile.

      „Lähme, paneme ennast proovile,“ tegi Oleg Dmitrile ettepaneku siseneda koos teiste mässajatega pubisse. Nüüd oli sisenenud juba kümmekond ründajat. Mees akna juures viipas uuesti.

      „Mis sinna ikka minna. Seal on vingu täis ja sitane. Arvatavasti seitse korda rõvedam kui siin maja ees väljas. Olgu, lähme piilume, mis seal sees toimub, aga sisse ma ei tule,“ nõustus Dmitri Olegi ettepanekuga osaliselt.

      Nad liikusid lähemale. Nüüd siseneti pubisse juba mitmetest akendest. Viibanud mees ronis aknast sisse ning hüüdis: „Tulge, vennad, või lõite pasaks?“

      „Praegu ei tule, vaatame siit, mis toimub,“ vastas Dmitri.

      „Tulge juba, muidu saab kõige põnevam otsa. Mina küll ei tahaks sellest ilma jääda,“ hüüdis mees seest ja liikus pubi tagaossa, kus ümberlükatud piljardilaua juures toimus kähmlus.

      Piljardilaud purunes ja ründajate mass liikus pubi sügavusse edasi. Akendest ronis sisse üha uusi uudishimulike ründajaid, kes ilmselt olid esimestest tunduvalt alalhoidlikuma iseloomuga.

      Minuti pärast ilmus üks ründaja pubi sügavusest ja hüüdis tänavale: „Need raisad on kuhugi kadunud. Jälgige maja väljapääse.“

      Dmitri ja Oleg vaatasid umbes viis minutit toimuvat. Keegi ei väljunud maja trepikodadest. Woodstocki kaitsjad olid kadunud kui tina tuhka. Ründajad hakkasid vaikselt pubist välja valguma.

      Dmitri tegi Olegile ettepaneku minna kusele, sest siin parasjagu midagi põnevat ei toimu. Noormehed läksidki endise bordelli Lily hoovi oma asja ajama. Pärast keha kergendamist läitsid nad sigaretid, avasid viimase Westmannist saagiks saadud õllepurgi ja tõmbasid trepile istudes hinge.

      Igor Mogilnõi seisis endiselt koos oma poistega Tatari ja Sakala tänava nurgal ning jälgis toimuvat kaugemalt.

      Igori telefon helises. „Jevgeni siin. Sain motovaatlejatelt infot, et suurem politseiüksus on teel siia poole. Tõmbume tagasi vanalinna poole. Pubis ei õnnestunud ühelegi ohvrile ära teha. Minu poisid näevad ühte, Stepan Rjazanovit, Vabaduse väljaku kandis, teine, Dmitri Ganin, on hetkel kaotsi läinud. Tõmbu natuke tagasi ja vaata, äkki saad midagi ära teha.“

      „Sain aru. Tegutsen vastavalt võimalustele,“ lõpetas Igor kõne.

      Woodstocki juurest algas kiire liikumine Vabaduse väljaku poole. Viimased mässajad ronisid pubist välja ja järgnesid eesliikujatele. Tänav oli juba peaaegu tühi. Lähedal asuvast hoovist liikusid Woodstocki poole kolm inimest koos vahtkustutiga. Ilmselt oli tegu eestlastega. Nad sisenesid pubisse ja hakkasid põlevaid toole kustutama.

      Nüüd märkas Igor Lily hoovist väljuvaid noormehi, kes suundusid tagasi Woodstocki suunas. Need tundusid olema Dmitri Ganin ja tema kontaktisik Oleg. Ta tõmbas taskust foto ja vaatas selle kiiresti üle. Klappis nagu küll, aga vahemaa oli liiga suur, et midagi kindlat väita. Igor liikus kiirel sammul Woodstocki poole. Kahekümnelt meetrilt oli selge, et need olid nemad. Noormehed peatusid kõhklevalt, sest rahvas oli kadunud.

      Igor hüüdis neile teiselt poolt: „Tulge kähku siiapoole. Politsei võib iga hetk Vabaduse väljaku poolt kohale jõuda.“

      „Kuhu kõik kadunud on?“ küsis Oleg

      „Tulge rutem siiapoole, muidu veedate veel tänase öö kuskil kongis,“ hüüdis Igor ja viipas noormeestele.

      Dmitri ja Oleg hakkasid Igori poole minema. Pubis olevad mehed olid toolid kustutanud. Sakala tänava poolt oli näha siniseid vilkureid. Mehed olid jõudnud Tatari ja Sakala nurgal oleva maja aluse kohviku ette sammaste alla, kui Woodstocki poole keeras tuletõrjeauto.

      Nad jäid redusse Sakala tänavale majanurga varju. Umbes viie minuti pärast saabus suurem rühm märulipolitseinikke.

      Woodstocki kaitsjad istusid endiselt keldris peidus. Vello Orumets oli jälle hingamise ja kõnevõime tagasi saanud. Üldiselt väga hulle vigastusi kellegi ei olnud. Mitmed olid saanud kividega vastu pead ja põlve. Ühel noormehel olid sõrmed paistes ja valusad ega tahtnud hästi liikuda. Võis kahtlustada sõrmeluude murdu. Marrastusi ja kriime oli kõigil, aga õmblemist vajavaid haavu ei tuvastatud. Tarmol endal oli käes mingi auk, mille tekkimise ajast ja kohast tal vähimatki aimu ei olnud. Olukord oli olnud järelikult nii pingeline, et aju ei olnud

Скачать книгу